Kirjanik Elin Toona, kes põgenes koos ema ja vanaemaga sõja eest 1944. aastal, sihtkohaks Inglismaa, räägib oma raamatus „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ muuhulgas sellest, kui keeruline oli võõras keelekeskkonnas toime tulla. Veelgi enam rõhutas ta, kui oluline oli õppida ära korrektne inglise keel. Kui keeleõppimise keeruline teekond seljataga, oli Elinil teiste ees eelis – ta suhtles nii eesti, saksa, prantsuse kui ka väga heas inglise keeles.

Ei saa vaielda vastu tõsiasjale, et võõras keelekeskkonnas on keeruline toime tulla. Eriti noorte puhul võivad sellega kaasneda tõrjutus, mahajäämus ja põliselanikest erinev sotsiaalne staatus. See tekitab trotsi ja alamotiveeritust, mis on üks lõimumist ilmestavaid aspekte ka Eestis.

Muukeelsele noorele on Eestis tegelikult antud võluvits, millega tagada endale tulevikus töökoht, hea elujärg ja kõrge sotsiaalne staatus, ning kõige selle kõrval säilitada oma kultuur ja kombed. Vähemalt on neil selleks kõik eeldused. Kui kohalikus keskkonnas saab eesti keel kiiresti selgeks, on kaks heal tasemel keelt suus tugev eelis tööturul.

Olgu kodune keel siis vene, ukraina, araabia või inglise, keeleõppe vajalikkust peavad mõistma inimesed noore ümber. Nemad selgitavad kohaliku keele vajalikkust ja aitavad noore raskustest läbi. Sellisteks inimesteks saavad olla eelkõige vanemad ja õpetajad, kes mõistavad, kui oluline on eesti keele oskus Eestis sotsialiseerumisel ja lõimumisel.

Paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes on olukord paranenud. Keelekümbluse headest tulemustest räägitakse Eestis palju. Tänapäevased keelekümblusmeetodid on töötatud välja nii, et lisaks tavapärasele õppetööle õpitakse selgeks ka eesti keel, kusjuures uurimused kinnitavad, et õppeedukust see ei pärsi.

On rõõm näha, et lisaks üldhariduskoolide edukale keelekümblussüsteemile on ka teistes asutustes aina rohkem hariduslikku ja meelelahutuslikku tegevust, mille eesmärk on parandada keeleoskust lõimumise kaudu. Seda pakub ka Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum.

Keelekümbluskoolidele mõeldud kümblusprogramm „Sport ühendab!“ muudab muuseumi avatuks kõigile Eesti noortele, olenemata nende keeletaustast või keeleoskusest. Enne tundi tulekut saadetakse õpetajale materjalid, millele tund on üles ehitatud. Programmis järgitakse keelekümbluspõhimõtteid ja arvestatakse õpilaste eesti keele oskuse taset. Lugeda-kirjutada-rääkida saab interaktiivse koguperemuuseumi õhustikus, mis võimaldab õpitut mänguliselt meelde jätta või korrata.

Meetodid on olemas ja kättesaadavad, jääb vaid küsimus: kuidas teavitada muukeelset elanikkonda nende käes olevast potentsiaalsest võluvitsast? Kuidas selgitada, kui kasulik on keelekümblus lapse tulevikku silmas pidades? Ka Elin Toona memuaarides oli juttu perekondadest, kes Inglismaal elades heal tasemel keeleoskust kuigi vajalikuks ei pidanud. Võib kindel olla, et sellised lapsevanemad sulgesid oma järeltulijate ees nii mõnegi ukse.

„Sport ühendab!“ projekti rahastab kultuuriministeerium ja toetab Integratsiooni Sihtasutus.