1. oktoobril saab muusikapäeva kontsertidel kuulda ka teleekraanilt tuttavaid klassikatähti. Jõhvi ja Tartu kontserdimaja laval esinevad Ingely Laiv oboel, Johannes Põlda viiulil ja Arko Narits klaveril.

Ingely Laiv, millise kavaga te muusikapäeval kuulajate ette astute?

Panime kokku umbes tunniajase kava, kus on klassikat ja Eesti lugusid, tuntumaid ning vähem tuntud palasid. Minu jaoks on kõige erilisem ja südamelähedasem Tõnu Kõrvitsa „Unistajad“, mis on kirjutatud oboele ja viiulile. Musitseerime paarikaupa, aga mängime ka kolmekesi koos paar lugu, millest ma praegu pikemalt ei räägiks. Jäägu see kuulajatele üllatuseks.

Millise oma kontserdiga olete viimasel ajal eriti rahule jäänud?

Eesti interpreetide liidu 20 aasta juubeli hooaja avakontserdiga, mis toimus septembri alguses Mustpeade majas ja kus esinesin koos pianist Jakob Teppoga. See on senini üks tähtsamaid ja meeldejäävamaid kontserte minu elus. Oli suur au, et saime noorte muusikutena võimaluse sellel mängida. See oli vastutusrikas, aga väga hea kogemus.

Kas tänu „Klassikatähtede“ saates osalemisele on esinemisvõimalusi juurde tulnud?

Jah, see avas tõepoolest uksi. Kuna olin seoses õpingutega Saksamaal pikalt Eestist ära, oligi esinemisvõimaluste leidmine minu puhul saatesse mineku üks eesmärk. Esinemisvõimalusi on mul praegu piisavalt ka seetõttu, et töötan alates augustist Rahvusooper Estonia orkestri oboerühma kontsertmeistrina. Etendusi on palju, mängida tuleb peaaegu igal õhtul.

Miks otsustasite minna õppima just Saksamaale?

Pärast Tallinna muusikakeskkooli lõpetamist mõtlesin, mida edasi teha. Siinsed muusikud soovitasid mul minna õppima Thomas Indermühle juurde, kes on Saksamaal kuulus ja hinnatud oboemängija ning käinud palju kordi ka Eestis ERSO-ga plaate salvestamas ja meistrikursusi tegemas. Ta on mitte ainult suurepärane mängija, vaid ka väga hea õppejõud. Käisin talle ette mängimas ja meil tekkis kohe hea klapp. Õppisin Karlsruhe muusikaülikoolis bakalaureuseõppes neli aastat ega vahetaks seda aega mitte millegi vastu.

Meie oboeklassis oli 13 mängijat, kuid sisuliselt oli tegu individuaalõppega. Kord nädalas oli kõigil õpilastel individuaaltund ja saime palju praktikat. Kool pakkus esinemisvõimalusi, samuti tegime iga nädal üksteisele ettemänge, millest õppis väga palju. Tulevikus tahaksin ka magistrantuuri lõpetada just Saksamaal.

Mida te õpetaja juures kõige rohkem hindate?

Seda, kui õpetaja teeb oma tööd hingega: suudab innustada, inspireerida, huvituma ja pühenduma panna. Kõige olulisem on muusika vastu huvi tekitada muusikaõpingute alguses. Parajal määral peab õpetajas olema ka karmust, otsekohesust ja õiglast kriitikat, ainult pai teha ei saa. Aga tasakaalukus ja heasüdamlikkus peab säilima.

Kas teil on olnud head õpetajad?

Mul on õpetajatega väga vedanud. Minu esimene õpetaja Rakvere Kauri koolis oli Edvin Lips, kes ise ei ole oboemängija, aga otsustas hakata minuga oboed õppima ning mind väga palju inspireeris ja toetas. Muusikakeskkoolis olid mul samuti väga head õpetajad Tulike Loorits ja Aleksander Hännikäinen.

Miks valisite just oboe?

See oli omamoodi juhus. Kuna alustasin muusikaõpinguid 9-aastaselt plokkflöödiga, oleks olnud loogiline jätk flööt. Peretuttav, kes Lääne-Virumaal orkestrit juhatas, veenis mind, et oboemängijaid on väga vaja, ning tema ja oma ema soovitusel hakkasingi 11-aastaselt oboed õppima. Tagantjärele võin öelda, väga hea, et nii läks. Olen aru saanud, et see ongi see, mida ma teha tahan.

Kas oboed on raske mängida?

Ma ei hakka salgama, on küll raske. Oboe puhul sõltub väga palju välistest teguritest. Puidust huulik ehk trost reageerib ilmamuutustele ning hästi palju aega ja energiat lähebki sellele, et pill hästi töötaks. Õige hingamise ja pillimängutehnika omandamine on samuti üsna keeruline ja aeganõudev.

Mitu oboed teil on?

Ainult üks. Ostsin selle kolm aastat tagasi Pariisist ja olen sellega täiesti rahul. Huulikuid on aga nii palju, et neid ei jõua kokku lugedagi, teen neid ise iga päev juurde, sest nad kuluvad kiiresti.

Mis pille te veel mängite?

Inglissarve ja oboe d’amore’i, mis on inglissarve ja oboe vahepealne variant, mida orkestrimuusikas peaaegu ei kasutata. Pisut mängin barokkoboed ka.

Inglissarv on hästi ilusa kõlaga pill, oboega võrreldes madalam ja veel mahedam. Kunagi tahan endale ka selle soetada.

Kes on teie lemmikheliloojad?

Raske on kedagi välja tuua, sest neid on nii palju, igaühel oma võlu. Kuna oboe oli barokiajastul levinud sooloinstrument, on palju repertuaari pärit just sellest ajast, mulle selle ajastu muusika väga meeldib. Viimasel ajal tunnen, et ka ooperimuusika on mulle hästi südamelähedane. Viimati jättis kustumatu elamuse Puccini 21. septembril esietendunud ooper „Tütarlaps kuldsest läänest“, kus ma ka ise orkestris mängisin. Vaimustav oli nii muusika kui ka meiega pikalt tööd teinud dirigent ja maailmakuulus tenor Jose Cura, samuti võimsad solistid laval.

Kas mängite oboed iga päev?

Iga päev. Suvel võtan kõige rohkem nädala vabaks, aga muul ajal mängin iga päev, et mängutaset hoida.

Mida teile veel teha meeldib?

Teen meelsasti sporti ja loen, aga minu kõige suurem kirg on matkamine. Kui mul on vaba päev, lähen metsa või loodusesse, võin hommikust õhtuni kõndida. Meeldib ka maal olla ja saunas käia, nagu enamikule eestlastele.

Kui palju kohtab klassikalise muusika kontsertidel noori?

Arvan, et tänu „Klassikatähtede“ saatele üha rohkem. See telekonkurss on klassikalise muusika tutvustamiseks väga tänuväärne algatus. Samuti nagu muusikapäev. Olen neli viimast aastat veetnud kõik oktoobrikuud Saksamaal, kus rahvusvahelist muusikapäeva nii suurelt ei tähistata. Et üle Eesti toimub muusikapäeval 170 tasuta kontserti, on tõepoolest ainulaadne.