Budapestis toimusid septembri viimastel päevadel Euroopa kutsemeistrivõistlused „Euroskills 2018“. Eesti noored tõid sealt koju kolm kutsemeisterlikkuse medalit.
Suurepärase võiduga, kutsemeisterlikkuse medaliga saabusid pühapäeva hilisõhtul Budapestist Tallinna restoraniteenindaja erialal võistelnud Rakvere ametikoolis õppiv Demi Kivilo ja rätsepa kutsealal sama saavutuseni jõudnud Elen Tatrik ja Minni Meisterson.
Restoraniteenindajad võistlesid kolm päeva, iga päev tuli teenindada eri stiilis. Kui esimese päeva võistlus sisaldas bistrooteenindust, mis tähendas menüü järgi tellimuse vastuvõtmist ja täitmist ning jookide serveerimist, siis teine päev oli väga pidulik: tuli toitu lahti lõigata, segada, veini pakkuda jm. Kolmanda päeva võistlus kulges baarimiljöös kokteile ja kohvi valmistades ning serveerides ja klienditeenindaja ülesandeid täites.
Demi Kivilo juhendaja Tiiu Parm, kes 2011. aastal pälvis Eesti aasta kelneri tiitli, rääkis, et Demi oli kõige tugevam ja enesekindlam just kolmandal päeval, kus teenis kõrgendatud punkte. Kuna baariteeninduses on neiu varemgi võistelnud, tundis ta end juhendaja sõnul nagu kala vees.
Naeratus ja loomulik olek
„Demi tugevus on särav naeratus. Ta ei karda suhelda, on loomulik. Sellist inimlikku omadust on raske õpetada,“ rääkis Parm, kes osales võistlustel eksperdina kolmandat korda. Kõigil kordadel on Tiiu Parmi juhendatav naasnud meistrimedaliga, kahel korral saanud medali maailmameistrivõistlustel World Skills.
Sügiseseks võistluseks said osavõtjad hakata oskusi lihvima juba suvel, kui selgusid ülesanded. Parm rääkis, et kohapeal muudavad eksperdid enne võistlust ligi kolmandiku ülesannetest, et kõik ei oleks liiga ette teada.
Euroopa võistlusele eelnesid kevadel Tallinnas meistrivõistlused „Noor meister“, kus osalenud Demi Kivilo võttis osa ka Euroskillsi poolfinaalist. Selle võiduga pääses ta edasi võistlema. Tema 12. koht 20 võistleja seas on juhendaja sõnul Euroopas väga kõrge tase, sest võidupunktide vahed olid väikesed. „Olen tema üle väga uhke. Ta on noor ja tal on veel palju ees,“ sõnas Tiiu Parm. Tugevad konkurendid Eestile olid esikolmikusse tõusnud Hispaania, Austria ja Venemaa.
Rätsepad esmakordselt suurvõistlusel
Kui Eesti noored restoraniteenindajad on osalenud Euroskillsil varemgi, siis meie rätsepad võistlesid tänavu esmakordselt.
Ehkki Eestis on selle võistlusala nimi rätsepad, on see tegelikult laiema nimetusega: Fashion Design and Technology (moe kujundus ja tehnoloogia). „Rätsepaks nimetame spetsialisti, kes võtab tellijalt mõõdud ja õmbleb nende järgi soovitud toote valmis,“ selgitas Tallinna tehnikakõrgkooli lektor Diana Tuulik, kes oli võistlusel selle ala juhendaja. Fashion Design and Technology tähendus on palju laiem.
„See on segu moe- ja tehnilise disaineri, rätsepa ja müügiinimese kompetentsusest,“ selgitas Tuulik, soovides, et laiem avalikkus saaks aru võistlusala tähendusest ja keerukusest. Ta lisas, et meil polegi õppekava, kus kõik need teadmised ja oskused oleksid võistluse jaoks vajalikul tasemel koos. Seetõttu on võistlejad koolidest erinevate eriteadmiste ja oskustega, millele lisandub meeskonnatöö oskus.
Diana Tuulik rääkis, et on näinud oma kolleegide tööd mujal maades ja uurinud teiste riikide õppekavu. Eesti esmakordne osavõtt oli aastatepikkuse eeltöö tulemus. „Mul oli varasemalt võimalus osaleda rahvusvahelistes projektides, kus sai võrrelda riikide kutsestandardeid. Me oleme sama head kui teised,“ sõnas ta.
Eksperdina Euroskillsil olnud Tuulik ütles, et kohal olid oma ala parimad. Võistlusmelu ja suur huvi ürituse vastu motiveeris võistlejaid endast maksimumi andma.
Eesti rätsepaid esindasid Tallinna tehnikakõrgkooli diplomiga tehniline disainer Minni Meisterson ja Tallinna tööstushariduskeskuse diplomeeritud rätsep Elen Tatrik, kes töötas rätsepana ja nüüd omandab kõrgharidust.
Elen tuli Eestis „Noore meistri“ rätsepa võistlustel 2. kohale. Minni, kes on olnud Tuuliku õpilane, sobis juhendaja sõnul oma oskustelt ja isikuomadustelt nende ülesannete täitmiseks, mida Elen oma koolis õppinud ei olnud. „Elen asus meie kooli 1. kursusele kõrgharidust omandama,“ lausus Tuulik. Ta rääkis, et neil võistlustel on kõrged nõuded nii oskustele kui ka isikuomadustele. „Mitte iga väga hea spetsialist ei küüni nendeni. Minni ja Elen täiendasid teineteist, suutsid oma oskusi suurepäraselt rakendada ja toimisid meeskonnana efektiivselt,“ rääkis Tuulik.
Tema sõnul ei piisa edukaks võistlemiseks ainult suurepärastest erialateadmistest ja oskustest. Peab tegema väga head meeskonnatööd, oskama arvestada aega ja rääkima võõrkeeli, olema hea analüüsivõimega ning taluma pinget. Olulised on ka suhtlemisoskus ja motiveeritus ennast proovile panna ning võistelda Eesti eest. „Nad tundsid, et esindasid oma riiki,“ sõnas juhendaja.
Euroskillsiks valmistuti peamiselt suvel pärast seda, kui juunis võistlusülesanne oli selgunud. Eelnevalt tuli koostada kodutöö – turu-uuring etteantud teemal, milleks oli vihmamantel igaks hooajaks noorele neiule, kes käib sageli välikontsertidel. Tuli valmistada ribareklaam ja prototüüp koos tehniliste joonistega.
Pingeline võistlus
Kaks ja pool päeva kestnud rätsepate võistlus oli pingeline, pikimal päeval oldi võistlusalas kaheksa tundi järjest. „Kurnav ja väsitav,“ kommenteeris juhendaja. Kõik ülesanded tuli sooritada ettenähtud aja piires. Etteantud teema järgi tuli teha moejoonised, arvutiprogrammide abil koostada valitud prototüübi lõiked, need välja printida, paigutada. Tuli teha juurdelõikus, toode õmmelda ja valmistada arvutiprogrammi abil tehnilised joonised. Kohapeal etteantud aksessuaare pidi oskuslikult rakendama ja seostama toote kontseptsiooniga. Seejärel esitlema oma kontseptsiooni ja ribareklaami ning lõpuks kandma ette müügikõne. Viimane ülesanne eeldas väga head erialase inglise keele oskust ning müügiinimese karismat.
Juhendaja töö oli lahendada võistlusülesandega seotud küsimusi rahvusvahelise ekspertide foorumi abil ja hoida silma peal, et tüdrukud ajagraafikus püsiksid, ning osutada nõu ja abi seal, kus vaja. Praktilist abi ja toetust võistlemiseks said nad Tallinna tööstushariduskeskuse erialaspetsialistidelt, kangastega aitas sponsorina Nurme Production Haapsalust.
Tuulik rääkis, et juba esimese päeva lõpuks selgus, et neiud on favoriidid. Nad püsisid kuni lõpuni esimese viie hulgas ning saavutasid lõppkokkuvõttes 4. koha. Pronksmedalist lahutas neid vaid kolm punkti tuhandest. Hõbemedalist jäi puudu kaheksa ja kullast üksteist punkti. Tulemus oli väga hea, Eesti parim kõikide võistlusalade peale kokku. Lisaks Best of Nation’i medalile said tüdrukud medalid meisterlikkuse (Medal of Excellence) kõrge punktisumma eest.
„Võistlus oli väga pikk ja keeruline, samuti hindamissüsteem,“ sõnas Tuulik. Parema õnne korral oleksid meie tüdrukud võinud konkureerida esikoha pärast. Aga kuna sel alal võistles Eesti esimest korda, selgusid paljud nüansid, mis tulemusi võivad mõjutada, kohapeal.
„Tüdrukud olid ülitublid, pidasid lõpuni vastu, andsid endast maksimumi ning paistsid silma avatud oleku ja positiivse suhtumisega,“ kiitis Tuulik Minnit ja Elenit. „Peaekspert tuli lõpus tüdrukuid kõrge professionaalse suhtumise eest isiklikult tänama.“ Tuulik lisas, et selliste noortega on lust koos töötada.
Juhendajat ei üllatanud meie võistlejate tipptase, pigem üllatas hindamiskriteeriumide keerukus ja mõnevõrra ka subjektiivsus. Võistlejaid oli 12 riigist. Seda arvu palju suurendada ei saa, arvas Tuulik, sest sel erialal on vaja kasutada mitmesuguseid masinaid ja seadmeid. Võistlustingimused olid tema sõnul kõigist parimad. Noortel olid ergonoomiliste laudadega mugavad töökohad, kummalgi oma õmblusmasin ja arvuti.
Kokku esindasid Eestit seekord 14 noort meistrit 11 võistlusalal. Esmakordselt osalesid meilt lisaks rätsepatele ka vastuvõtuadministraatorid.
Elen Tatrik: „Jõudsime tööga täpselt valmis“
Minniga me varem tuttavad ei olnud, kohtusime esmakordselt võistluste ettevalmistamisega seoses. Suvel saime katsetada kogu võistlusprogrammi, kuid eelkõige keskendusime lõike ja tehnoloogia väljatöötamisele. Meie koostöö Minniga sujus suurepäraselt – jagasime oma tööd vastavalt kohapeal antud ülesannetele. Koos tegelesime lõigetega – mina alustasin paberil ning Minni kandis need hiljem arvutiprogrammi. Samal ajal kui Minni tegi tehnilisi jooniseid, läbilõikeskeeme ja visandeid ning valmistas ette esitlusi, mina õmblesin.
Võistluspäevad olid üsna pikad: algasid hommikul kaheksast ning lõppesid õhtul kuue paiku. Sees olid 15-minutilised pausid ja lõuna. Esimesel päeval oli võistlusülesannete lahendamiseks aega seitse ning teisel päeval kaheksa tundi, lisaks kolmandal päeval 20 minutit esitluse ettevalmistamiseks ning 2,5 tundi kõikide esitluste esitamiseks (igal võistkonnal maksimaalselt kümme minutit).
Kahe esimese päeva jooksul tuli välja töötada lõige, detailid kangast välja lõigata ning toode kokku õmmelda, esimesel päeval esitleda kodutööna tehtud moodboard’i ja prototüüpi. Sama aja jooksul tuli lahendada kohapeal antud ülesandeid: teha neljast riideesemest visandid vastavalt etteantud ürituse teemale ning tehniline joonis ja läbilõikeskeemid rõivaesemele, mis korraldajad olid loosiga valinud. Kumbagi ülesannet me ette ei teadnud.
Kohapeal tuli ette valmistada ka viimase päeva esitlus, mis oli suunatud ostjatele. Võistlustele tohtisime kaasa võtta vaid oma prototüübi, selle tehnilise joonise ja läbilõikeskeemid ning moodboard’i, kust pidi välja tulema meie vihmamantli lugu: millest saime inspiratsiooni, kes on sihtgrupp, millised on värvid jne. Esitluste tegemiseks võisime kasutada vaid neid pilte, mis olid esindatud ka moodboard’il.
Võistluse esimene päev oli üsna rahulik. Teisel päeval oli raskem, sest suurem pinge lasus minul. Sel päeval tuli valmis õmmelda vihmamantel kohapeal antud materjalidest. Suurema osa õmblustööst tegin mina, sest ühte toodet on võimatu kahekesi korraga õmmelda. Kuna olin enne võistlusi tõsiselt haigestunud (palavik ja kurguvalu), olid need päevad mulle eriti rasked. Andsin endast parima, kuid tagantjärele mõeldes oleksin võinud kiiremini töötada. Päeva lõpp oli väga pingeline. Jõudsime vihmamantli valmis viimasel minutil – mitte küll nii, nagu plaanisime, kuid see ei jäänud ka poolikuks ning eksperdid said kõiki tootesõlmesid hinnata.
Töötingimused olid suurepärased, kahe peale oli meil suur laud lõigete konstrueerimiseks ja detailide väljalõikamiseks, kaks õmblusmasinat ning triikimissüsteem ja arvuti. Lisaks saime kasutada pressi, trukilööjat ning plotterit (lõigete printer). Kokku oli meie võistlusalal 24 võistlejat 12 riigist. Meie saavutasime 4. koha, sealjuures 3. kohaga oli vahe vaid kolm ning 1. kohaga 11 punkti – see näitab, et kuulume taseme poolest Euroopa parimate hulka. Ja see on väga uhke tunne!
Vaba aega oli selle nädala jooksul üsna vähe – saabumise päeval, võistluste viimase päeva järel ning äramineku päeval. Saabumise ja äramineku päeval tutvusime omal käel linnaga – Budapest on tohutult kaunis, tahaksin sinna tagasi minna, sest palju jäi nägemata. Võistluste viimase päeva lõpus saime näha ka teisi alasid ning elada kaasa oma rahvuskaaslastele.
Võistlemine andis mulle enesekindlust – see on ala, mis mulle väga meeldib ning kui seda tunnustatakse, siis tunnen, et teen õiget asja. Tahtsin ennast proovile panna ning näha, millisel tasemel on teised Euroopa riigid. Kuna Eestist polnud varem rätsepad Euroskillsil võistlemas käinud, siis ei teadnud keegi meist, mis meid ees ootab.
Minni Meisterson: „Tegin külma rahuga“
Võistlus väga pingeline ei olnud, ma arvan, et meie tase on väga hea. Aga kuna see oli esimene kord eestlastel rätsepa erialal osaleda, oli see pigem õppimise koht nii meile kui ka juhendajale.
Minu ülesanded olid moejooniste tegemine vastavalt üritusele, mis kohapeal anti, lõigete tegemine arvutis, tehniline joonis ning läbilõikejoonised ja toote esitlus ostjale.
Ma arvan, et Euroskillsil osalemine on hea täiendus CV-s. Samas saime sealt palju uusi tutvusi ja suure kogemuse. Ma imestan, et me suutsime rahulikuks jääda. Kõik ülesanded sooritasin ma külma rahuga, olin oma oskustes kindel ja ülesanded olid täiesti tehtavad.
Kõige uhkem olen ma viimase ülesande üle, kus pidin toodet esitlema. Loosiga sattusime viimaseks esinejaks ja seega pidin kuulama kõiki enne ennast. Siis sai närvi natuke krutitud, aga samas nägin kõikide teiste vead ära ja sain neid välitida. Esitlust tehes tundsin ennast ülikindlalt. Pärast minu esitlust tuli meie juurde peaekspert ja kiitis meie presentatsiooni professionaalsust.
Üldised emotsioonid on väga head, kogu üritus oli nii positiivne! Kahju lausa, et varem sinna ei läinud, siis saaks Worldskillsil ka osaleda.
Kuuendad üleeuroopalised võistlused „EuroSkills 2018“ toimusid 26.–28. septembrini Budapestis. 40 võistlusalal osales ligi 600 noort 28 riigist üle Euroopa. Eesti on osalenud üle aasta toimuval EuroSkillsil algusest peale, s.o alates 2008. aastast. Võidetud on 10 pronks-, 3 hõbe- ja 5 kuldmedalit ning 29 meisterlikkuse medalit.
Lisa kommentaar