Eelmisel nädalal avalikkuseni jõudnud eKoolis toimunud muudatustest võib suurimaks nimetada vast seda, et nüüdsest on võimalik ka õpilastel anda hinnanguid õpetaja tööle. Selline uudne lähenemine tekitab kindlasti vastakaid arvamusi, õlakehitusi, emotsionaalseid reageeringuid ja küsimusi.

Et olukorda laiemalt vaadelda, tuleb eelkõige mõelda, miks üleüldse kasutatakse hinnanguid, tagasisidet, kogutakse andmeid, tehakse rahuloluküsitlusi. Sellega nõustuvad vast kõik, et üldjuhul on eesmärk mingisugust olukorda või asjaolu hinnata ning seda tulemuste ja analüüsi abil paremaks muuta. Ehk siis alati tuleb mõelda, mida ja kuidas küsida ning missuguseid järeldusi saab vastuste põhjal teha. Oluline pole mitte ainult tulemuse kvantiteet, vaid ka sisu kvaliteet.

Õpetaja laiki ei saa

Õpetaja roll on tänapäeva tarbimisfilosoofial põhinevas ühiskonnas üsna keeruline. Väärtushinnangute ja arvamuste paljususes peab õpetaja säilitama väärika ja ühiskondlikult aktsepteeritava hoiaku, teisalt aga tegema väga hea pedagoogilise soorituse. Ka digitehnoloogial on tänapäeva hariduses suur roll.

Seega kannab õpetaja lisaks kõigele muule endiselt suurt moraalset vastutust. Olen veendunud, et enamik õpetajaid nõustub minuga: selle tegevuse üks olulisi osasid on õppetöö tagasisidestamine ja õpilasele hinnangute andmine. Mitte ainult seepärast, et selgitada välja ning mõõta, mida õpilane õppinud ja saavutanud on, vaid ka, et õpilane saaks ise aru, kas õpitegevused on olnud sellised, nagu õpilane eeldab, või tuleb teha veel tööd.

Õppimine nõuabki pingutust. Kui tekitatakse võimalus, et õpilasel on võimalik anda õppesisu või õpitegevuse kohta tagasisidet, siis ilmselgelt ei ole õpilane rahul sellega, et ta peab pingutama ja vaeva nägema – see on raske ja ebameeldiv. Seega õpetaja laiki ei saa.

Kuidas on siis tekkinud olukord, et eKooli arendusmeeskond selle olukorra vastupidiseks tahab keerata? Ehk siis õpilane hakkab andma õpetajale tagasisidet selle kohta, kuidas too on õpetamisega hakkama saanud. Ja küsimus ei ole mitte hakkamasaamises, vaid selles, kas õpilasele õpetaja töö meeldib või mitte. Kas selline tarbijakäitumise filosoofiast tulenev tegevus õpetaja ja õpilase jaoks ikka sobib? Kas rollivahetus hindamisel on mõistlik, toetab õpetaja tööd ning motiveerib õpilast paremini õppima?

Ka õpetaja vajab tunnustust

Oleme kõik nõus, et õpetaja vajab tunnustust. Kuidas teda tunnustada, on juba iseküsimus. Minu jaoks on suurim tunnustus see, kui õpilane tuleb varajasel hommikutunnil vähesest uneajast uimasena minu tundi ja väljub tunni lõpus klassist rõõmsameelsena, pingutanud väsimusest hoolimata püüdlikult: teinud ülesandeid, kuulanud õpetaja selgitusi, suhelnud klassikaaslastega.

Kas tõesti pean hakkama õpilastele meeldimist välja teenima selleks, et olla hea õpetaja? Võib tekkida olukord, kus meeldimise nimel hakkab õpetaja õppetegevust korraldama selliselt, et laike koguneks võimalikult palju. Ma ei tee õpetajana tööd selle nimel, et õpilastele meeldida, ma ei vaja sellist tunnustust!

Mõnevõrra on õpetaja pandud sund­olukorda. Kui isiklikus elus saab inimene valida, kas ta soovib lasta oma tegevust näiteks sotsiaalmeedias hinnata, siis eKool on ametlik tööriist ja õpetajad on kohustatud seda keskkonda kasutama. Ehk siis õpetajalt ei küsita, kas õpilane tohib tema tööd hinnata või mitte – seda hakatakse tegema ja õpetaja peab sellega leppima.

Selgusetuks jääb, miks sellist andmekorjet tegema hakatakse. Eesmärgiks võiks ju olla õpetaja töö tõhustamine ja kvaliteetne tagasiside. Milline on aga sellise andmekorje kvaliteet?

Kas õpilane, kes hakkab õpetaja tööd laikima, suudab olla objektiivne? Kas ta suudab anda hinnangut selle kohta, mida küsitakse, või tegutseb hoopis hetke­emotsiooni ajel? Ma ei ole kindel, et õpilane, kes annab õpetaja tegevuse kohta positiivset (või ka negatiivset tagasisidet ehk siis praegusel juhul jätab positiivse tagasiside andmata), teeb seda eeldatud moel. Võib ju tekkida olukord, kus „meeldimine“ jäetakse märkimata näiteks põhjusel, et hea sõber sai kontrolltöö eest kahe. Miks nii juhtus, ei oma õpilase jaoks tähtsust – kaks on kaks ja see on halb, seega õpetaja laiki ei saa.

Või ei meeldi õpilasele õpetaja kingad või juuksevärv. Kui õpilane hindab õpetaja antud õpiülesannet, siis mida ta hindab? Kas seda, et ta ei osanud seda lahendada, sest ei olnud selleks valmistunud, või seda, et ülesande sisu jäi talle arusaamatuks. Või hoopis kolmas variant: õpilane ei saanud õpetajast aru, sest viimane õpetas kehvasti?

Kõik need näited on erinevad. Jääb ka oht, et õpilane lihtsalt ei vaevu hindama või ei ole hindamata jätmise põhjused tegeliku olukorraga seotud. Õpetaja seda endale lubada ei saa. Hinnata tuleb eranditeta kõiki õpilasi – ei saa ainult väga häid hindeid välja kirjutada, kui õpilase sooritus seda ei võimalda.

Kas selline tagasisidestamine garanteerib selle, et õpilane on hinnangut andes objektiivne, näeb suurt pilti, vaatleb sisu, ei lase ennast mõjutada ega hinda hetkeemotsiooni ajel? Kas saab olla kindel, et meeldimise taga on õpilase isiklik hinnang, mitte mõne kaasõpilase või hoopis lapsevanema oma?

Tagasiside motiveerib õpetajat

Kui meeldimisi hakatakse kokku lugema, on võimalik tekitada sellest hea tööriist. Koolijuht võib avastada hea võimaluse õpilastele meeldinud õpetajaid tunnustada. Ka töötasu on võimalik sellega siduda – oma tööd hästi tegevad õpetajad, kes õpilastele meeldivad, on ju hinnatud ja neid tuleb kõrgelt tasustada. Kas õpetaja peab hakkama pingutama selle nimel, et olla õpilaste seas populaarne, või peaks ta keskenduma õppetööle ja selle kvaliteedile?

Küllap sai iga lugeja aru eelnevalt kirjeldatud võimaluste absurdsusest. Milleks meile sellisel moel kogutud andmed, kui nendega midagi mõistlikku peale hakata ei ole?

Paraku peame kõik tunnistama, et selle võimaluse loomine mõjutab tuhandeid õpetajaid ja kümneid tuhandeid õpilasi. Seda mõju ei tohiks alahinnata. Rutakalt tehtud otsused võivad olla tagajärgedega, mida ette ennustada on keeruline või lausa võimatu.