Rakvere gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Julia Mägi võttis kahe aasta eest juhatada n-ö keeruliste lastega väikeklassi. Tänavu sügisel võis ta klassi rahuliku südamega järgmise astme õpetajaile üle anda – rüblikutest on saanud toredad noored. „Kool on koht, kus erinevad maailmad saavad kokku üsna väikesel territooriumil. Sõbralikud ja hoolivad inimesed on oodatud igal pool. Minu põhieesmärk ongi olnud aidata oma klassi poistel kasvada headeks inimesteks,“ ütleb Mägi.

Kui palju on aidanud keeruliste laste ühteliitmiseks teooria ja teie sotsiaalpedagoogiamet, kui palju inimlik suhtlus?

Ühte kasvatakse koos tegutsedes. Ja seda joont olen ma püüdnud kogu aeg ajada. Leppisin oma poistega kokku, et kõikidel üritustel oleme koos. Kui planeerisime mõnda väljasõitu, arutasime koos, et kõik oleksid nõus ja kõigil oleks huvitav. Olen seda meelt, et kõiges peab valitsema tasakaal. Teooria on hea küll ja seda peab iga õpetaja teadma. Reaalne elu toimib mõnikord aga omasoodu. Nii minu klassi poiste kui ka kõikide teiste laste puhul oli tähtis, et neid võetaks kui võrdseid partnereid. Seda hindavad nii väiksed kui ka suured. Inimlik suhtlus on hea vahend igas olukorras, see aitab lastega arutada, analüüsida ning koos lahendusi leida.

Mida väljaspool kooli koos ette võtsite?

Rakvere linnas on mitu aastat olnud väljaspool kooli mitmesugused töötoad. Leppisime poistega kokku, et registreerime end koos nendesse. Käisime viiekesi töötoad läbi, meisterdasime ja tundsime koos olemisest rõõmu. Samas andsin neile võimaluse iseseisvalt tegutseda, leppisime kokku vaid kellaaja, mil uuesti kokku saame, et pärast üritust koju minna. Oleme käinud looduses jalutamas, kinos, teiste klassidega koos muuseumides, rabas, teatris – teinud kõike seda, mida nii vanad lapsed ikka teevad. Nendega koos veedetud aeg on minu jaoks olnud õpetlik ja arendav.

Milliste omaduste arendamist peate oma õpilastes kõige tähtsamaks?

Kõik inimlikud väärtused ja nende kandmine on koolis tähtsal kohal. Kindlasti vajavad tänapäeva lapsed koostöö- ja suhtlemisoskust, nad peavad õppima tolerantsust ja kaaslastega arvestama. Väga oluline on üksteisest lugupidamine. Oluline on ka küsida ja vastu võtta abi, märgata abi vajavat kaaslast ja aidata teda. Kool on selline koht, kus erinevad maailmad saavad kokku üsna väikesel territooriumil. Sõbralikud ja hoolivad inimesed on oodatud igal pool. Ja see ongi olnud minu põhieesmärk – aidata oma klassi poistel kasvada headeks inimesteks.

Mille poolest erineb väikeklass tavakollektiivist?

Väga palju ei erine. Meenub üks seik, kui käisime rabas matkal, koos olid kaks tavaklassi, mõlemas 24 õpilast, ning meie. Kui matk oli läbi ning bussi juurde tagasi jalutasime, küsis giid minu käest: „Mulle öeldi, et selles grupis on ka väikeklassi lapsed. Millised nad on?“ Tundsin rõõmu. Kõik väikeklassi lapsed on tavalised lapsed oma rõõmude ja muredega. Jah, nad vajavad rohkelt tähelepanu ning koolikeskkonnas on ka lisatugi olulise väärtusega. Samas olen väljasõitudel alati oma poiste üle uhkust tundnud – nad on alati kellaajast kinni pidanud, käitunud viisakalt ning olnud julged vastama giidi küsimustele, andnud arukaid vastuseid. Nendega võib luurele minna küll!

Millal rõõmustate, millal olete kurb?

Rõõmustan, kui lastel on hästi läinud, kui mõni õpetaja on neid kiitnud või kui nad on ennast ületanud. Siis näen oma töö tulemusi. Kurvaks on teinud ebaõnnestumised. Kui lapsed on kurvad, tunnen nendega koos sama.

Ükskord küsisin poistelt, miks nad minu juuresolekul „pahandust“ ei tee. Nad jäid tükiks ajaks mõttesse ja vastasid siis, et ma olen ju nagu nende ema. Mul oli väga hea meel, et nad on mind omaks võtnud ja suhtuvad minusse mitte kui lihtsalt klassijuhatajasse, vaid kui lähedasse sõpra.

Milline oli suhe oma klassi laste vanematega?

Suhe lastevanematega oli hea. Kõige olulisem on omavaheline koostöö. Alati, kui oli vaja vanematega vestelda või mõne teema üle arutleda, olid nad valmis koostööd tegema. Vanemad teadsid, et olen neile toeks nii rõõmus kui ka mures. Vaid koostöös saavutab tulemusi. Meil oli nagu koostöö kokkulepe: mina aitan neid, nemad omakorda mind.

Sugugi kõigile õpetajaile ei meeldi olla klassijuhataja. Miks?

Õnneks ei ole ma veel kohanud ühtegi õpetajat, kes oleks öelnud, et talle ei meeldi olla klassijuhataja. Klassijuhataja töö on küll aja- ja energiakulukas. Klassijuhataja tööpäev ei lõpe kell 15. Vanemad ikka helistavad õhtuti ja soovivad klassijuhatajalt tagasisidet, vahel on vaja arutleda või niisama lastest rääkida. Selline ajapiiranguta töö ei pruugi kõigile õpetajatele sobida.

Kes on hea klassijuhataja?

Hea klassijuhataja teeb oma tööd südamega, tal on soov lapsi aidata ja nende arenguteed suunata ning ta leiab rõõmuga üles laste edusammud. Hea klassijuhataja oskab lastele toeks olla nende kurbuses, ja suudab ebaõnnestumistest üles leida päikesekiire, mis tuleviku tegemistesse positiivset helki heidab.

Sotsiaalpedagoogina tuleb teil tegelda väga paljude laste probleemidega. Mis on praegu suurimad mured?

Lapse jaoks on kõige olulisem tema perekond. Väikesel lapsel on suur koorem kanda, kui tema vanemad lahutavad ega suuda omavahel kokkuleppele jõuda. Seda pealt nägev laps on suure mure- või süükoormaga üksi jäänud, tal on palju hirme ning ta tunneb ennast halvasti nii koolis kui ka kodus. Laps armastab oma vanemaid võrdselt ning tahab olla hea nii emale kui ka isale. Kui laps panna valiku ette, jääb ta oma tunnete ja emotsioonidega hätta. Õnnetu ja hädas olev laps hakkab koolis käituma agressiivselt ning pahandused ongi käes.

Julia Mägi on üks aasta õpetaja nominente klassijuhataja kategoorias.