Ühiskonnas toimetulekuks ei piisa kirjalike tekstide mõistmisest ja kasutamisest ning matemaatiliste mõistete ja protseduuride valdamisest. Peab teadma ka, kuidas neid teadmisi kasutada – arenenud peab olema funktsionaalne ja matemaatiline kirjaoskus ehk pädevus. Pädevuse mõiste peab täpselt määratlema, et oskaksime selle taset hinnata ja vajadusel leida põhjused, miks pädevus pole piisavalt arenenud.

Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi uurimisrühm sai ülesande töötada välja matemaatilise ja funktsionaalse kirjaoskuse elektroonsed hindamisvahendid ja -metoodika. Hindamisvahendi loomine algab hinnatava nähtuse määratlemisest. See võib tunduda lihtne. Ometi sai meie uurimisrühm ülesandeks ka formuleerida matemaatilise ja funktsionaalse kirjaoskuse kontseptsioon. Selline ülesandepüstitus võib tunduda veider. Tuleb luua hindamisvahend hindamaks … öelge ise, mida. Tegelikult on aga lugu vastupidine, ülesanne on väga hästi formuleeritud. Nimelt ei tähenda täpse kontseptsiooni puudumine sugugi seda, et hinnatavast nähtusest pole üldse aru saadud. Probleem on hoopis selles, et hinnatav nähtus – matemaatiline ja funktsionaalne kirjaoskus – on erinevalt määratletud ja sama nähtust on vahel nimetatud hoopis erinevalt.

Eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) järgi on kirjaoskus lugemis- ja kirjutamisoskus. Sellise määratluse järgi võiks matemaatiline kirjaoskus märkida oskust lugeda ja kirjutada matemaatika sümboleid ja funktsionaalne kirjaoskus oleks üldse üks arusaamatu nähtus. Nimelt tähendab „funktsionaalne“ EKSS-i järgi „funktsiooni(de)sse puutuv, talitluslik“ ja „talitluslik“ on asju selgeks tegevalt määratletud kui „funktsionaalne“. Tõsi küll, EKSS-i järgi kasutatakse sõna „kirjaoskus“ ka piltlikus tähenduses. Just nii on ka matemaatilise ja funktsionaalse kirjaoskuse mõistetega. Piltlike väljendite puhul on aga probleemiks see, et mõiste sisu ei ole üheselt arusaadav.

Laen inglise keelest

Kirjaoskuse mõiste sellises kasutuses on laenatud inglise keelest, tõlkides eesti keelde termini literacy. Inglise keeles on selle terminiga segadus. Literacy piltlikus tähenduses võib olla ka general või core competency või siis hoopis general capacity. Peamine probleem on aga siiski see, et „kirjaoskuse“ mõiste sellises kasutuses ei piiritle piisava selgusega, milliste teadmiste või oskustega on tegemist.

Võrdlesime allikaid ning terminikasutust nii eesti kui ka inglise keeles. Leidsime, et sisuliselt vastab kirjaoskuse mõistele selles kontekstis palju paremini teine mõiste: pädevus. Ka see pole ühese tähendusega. Pädevus võib ühes äärmuses osutada üldisele haridustasemele ja teises äärmuses komplekssetele vahenditele, mida kasutatakse ühiskonnaga suhestumiseks. Ka kehtivas põhikooli riiklikus õppekavas pole asjad päris selged: „pädevus on teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mis tagab suutlikkuse teatud tegevusalal või -valdkonnas loovalt, ettevõtlikult ja paindlikult toimida“. Õppekava eristab ka üld- ja valdkonnapädevusi. Üldpädevused on „ainevaldkondade ja õppeainete ülesed pädevused, mis on olulised inimeseks ja kodanikuks kasvamisel“. Nüüd paistab, et üldpädevuste puhul on „teatud tegevusalaks või valdkonnaks … inimeseks ja kodanikuks kasvamine“. Mida see tähendab, on ähmane vist mitte ainult meile. Samuti on ähmane „loov, ettevõtlik ja paindlik toimimine“. Samas on pädevuse termin siiski asjakohane ja selle sisu riiklikus õppekavas selgem tänu üldpädevuste täpsematele kirjeldustele.

Meie sõnastasime projekti raames pädevuse mõiste teisiti. Mõistame pädevuse all võimet mingi valdkonna teadmisi ja oskusi kasutada enesearenguks ning ühiskonnas toimetulekuks. Kahtlemata on ka see määratlus võrdlemisi üldine, kuid võimaldab meid huvitavaid pädevusi sisuliselt kirjeldada. Vastavalt täpsustasime selle, mida hindama hakkame. Lugemispädevus on võime mõista ja kasutada kirjalikke tekste, et saavutada oma eesmärke, arendada oma teadmisi ja võimeid ning osaleda ühiskonnaelus. Matemaatikapädevus on võime mõista ja kasutada matemaatilisi mõisteid ja protseduure, et saavutada oma eesmärke, arendada oma teadmisi ja võimeid ning osaleda ühiskonnaelus.

Neist määratlustest tuletasime kolm pädevuse põhikomponenti, millest igaühte peab eraldi hindama, kui soovime lisaks pädevuse tasemele hinnata ka pädevuse madala taseme võimalikke põhjusi. Iga pädevus eeldab esiteks kindla valdkonna teadmisi. Lugemisoskust ei saa kasutada ilma võimeta lugeda ning matemaatikateadmisi ei saa rakendada neid omamata. Nii on pädevuse madala taseme üks võimalik põhjus vastava valdkonna teadmiste-oskuste puudulik tase. Teiseks peab omama teadmisi valdkonnast, milles vastavat oskust kasutada. Näiteks võime osata piisavalt lugeda ja kirjutada, kuid ei tule ikka internetipanga sihipärase kasutamisega toime, kuna ei valda piisavalt panganduse ja raha mõisteid. Ning kolmandaks peab valdama teadmisi ja oskusi, kuidas konkreetses valdkonnas olemasolevaid oskusi kasutada. Neid kolme pädevuse komponenti hakkamegi loodavas hindamisvahendis kirjeldama.

Hindamisvahendid töötatakse TLÜ-s välja digipöörde programmi raames ning Euroopa sotsiaalfondi toel, algataja ja lepingu partner on HTM.

Uued hindamisvahendid aitavad lapse arengut tõhusalt toetada

Piret Soodla, Tallinna ülikooli vanemteadur

Kuigi Eesti õpilaste PISA testi tulemused on maailma tipus, võib selle varjus märkamata jääda, et meil on jätkuvalt ka mahajääjaid. Õpiraskuste põhjustele peaks jälile saama aga oluliselt varem kui põhikooli lõpus. Uued hindamisvahendid lugemises ja matemaatikas võimaldavad õpetajal saada teavet 3. ja 6. klassi õpilaste tugevuste ja nõrkuste kohta ning on abiks lapse arengu toetamisel.

Eesti osaleb juba aastaid PISA uuringutes, mis on andnud tagasisidet meie põhikoolilõpetajate õpitulemuslikkuse kohta lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes. Tulemused on olnud rõõmustavad: meie 15-aastased on olnud võrreldes teiste riikide eakaaslastega üldiselt tublid. Positiivsete PISA-
uudiste tulvas jääb aga varju, et sugugi mitte kõik meie põhikoolilõpetajad ei suuda mõista ja tõlgendada eri tüüpi tekste ning kasutada matemaatikat edukalt igapäevaelu probleemide lahendamisel. Ikka on neid, kelle tulemused on teiste omadest oluliselt kehvemad ehk nende pädevused pole sellisel tasemel, et koolis ja iseseisvas elus edukalt toime tulla. Kas mahajääjate kehvemaid oskusi on õpetajad ja lapsevanemad märganud? Küllap on, lapse edasijõudmatus põhiainetes ei saa jääda põhikooli jooksul märkamata. Iseasi, millal on seda tehtud ning mida selle infoga peale hakata: kuidas jõuda jälile, mis võib olla õpiraskuste põhjus? Kuidas õpilast toetada?

Õpetaja peamine ülesanne on toetada oma õpilaste arengut nii aine- kui ka üldpädevuste kaudu. Et seda tõhusalt teha, on kõigepealt vaja mõista, mis tasemel õpilase pädevused on ning mis põhjustel võivad tal olla tekkinud raskused. Koolis arendatavad pädevused on mitmetahulised, need hõlmavad teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Pädevuse taset hinnates tuleb analüüsida eri aspekte ning see nõuab õpetajalt väga häid teadmisi nii konkreetse valdkonna kui ka arengu ja õppimise kohta üldiselt. Lisaks on õpetajal lapse pädevusi hinnates vaja tunda taustsüsteemi – missugune tase on eakohane, millise puhul tuleb aga kindlasti pakkuda lisatuge.

Seda taustsüsteemi saavad pakkuda hindamisvahendid, mida on katsetatud suure hulga õpilaste peal. Asjakohased ja usaldusväärsed hindamisvahendid annavad õpetajale tagasisidet, missugused on õpilase pädevuse tugevad ja nõrgad küljed võrreldes teiste sama vanade lastega. Saadud infot saavad õpetajad ja eripedagoogid kasutada, et märgata täiendavat tuge vajavaid õpilasi ning planeerida õppetööd.

Testid 3. ja 6. klassile

Käesoleval aastal oleme haridus- ja teadusministeeriumi toel Tallinna ülikoolis loonud lugemis- ja matemaatikapädevuse hindamisvahendeid. Tegemist on elektrooniliste ehk arvutis tehtavate testidega. Need on mõeldud 3. ja 6. klassi õpilaste hindamiseks ning on nii eesti kui ka vene keeles. Millist teavet saab õpetaja, kui on testi oma õpilastega ära teinud? Testide ülesannetest võimaldab osa saada teavet selle kohta, missugusel tasemel on õpilase lugemis- ja matemaatikapädevus. Lugemiseosas näiteks seda, kui hästi – võrreldes teiste omaealistega – tuleb laps toime kirjalikust tekstist info leidmisega ning kuidas ta oskab mingit elulist probleemülesannet saadud info abil lahendada. Lisaks on lugemispädevuse hindamisvahendis ülesandeid, mille sooritamine näitab, kui hästi on laps omandanud lugemise baasoskused (kui kiiresti ja õigesti ta loeb) ning millisel tasemel on tema teised heaks lugemisoskuseks vajalikud teadmised-oskused: sõnavara, lausetest arusaamine ja lugemisstrateegiate tundmine ning kasutamine. Testitulemused osutavad ka sellele, kui suurt huvi õpilane lugemise vastu tunneb ning millist tegevust ta lugemisele eelistab. Hindamise tulemused on seega õpetajale abiks, andes lisateavet lapse lugemisteadmiste, oskuste ja motivatsiooni kohta. Kuna test on elektrooniline, annab see võimaluse saada tagasisidet õpilaste oskuste kohta koheselt ega eelda pärast testi tegemist tundide kaupa punktide kokku arvutamist nagu traditsiooniline kontrolltöö. Ka õpilastel on arvutis huvitavam testi sooritada kui paberil ülesandeid teha.

Oleme teinud ära eeltöö: koostanud hindamisvahendid ja katsetanud neid mitmes eesti- ja venekeelses koolis. Aasta lõpuks saame valmis esialgsed testikomplektid. Et hindamisvahendid jõuaksid õpetajate kasutusse ja nende alusel saadud info pakuks vajalikku võrdlusalust, tuleb aga koguda suuremal hulgal andmeid 3. ja 6. klassi õpilastelt üle Eesti. Plaanime seda teha järgmisel aastal ning loodame seejuures lapsevanemate toetavale suhtumisele ning õpetajate ja tugi­spetsialistide koostööle ja abile.