„Dilemma“ on rubriik, milles vaeme koolielu juhtumisi. Uurime, millised väärtused võivad olla lahenduste taga. Juhtumid on tõsielulised, osutavad koolielu sündmuste mitmetahulisusele ning pakuvad võimalust arutleda. Asjaosaliste kaitseks on detailid muudetud. 

 

 

Kuidas käituda, kui lastevanemate koosolek läheb käest ära?

Neljanda klassi vanemad on kutsutud lastevanemate koosolekule. Klassijuhataja räägib sissejuhatuseks klassi üldisest käekäigust, õppimisest ja muutustest tunniplaanis ning seejärel tulevasest klassiekskursioonist. Korraga tõstab üks isa käe ja teatab: „See kõik on väga tore, aga tuleks ikka rääkida tegelikust probleemist ka. Klassis on üks laps, see Raimo, kes pidevalt segab tundi, räägib kõva häälega ja kõnnib tunni ajal ringi. Minu tütar kurdab, et ta ei saa keskenduda. Kas sellel Raimol on mingid kodused probleemid? Või on tal midagi viga? Kuidas te ei saa teda korrale kutsuda?“ Õpetaja hakkab isale vastama, kui sekkub üks ema: „Minu laps ka räägib, et pärast klassijuhataja vahetust on klassis kord käest ära läinud.“ Kõik vaatavad õpetajale ootavalt otsa.

KUIDAS MA KLASSIJUHATAJANA KÄITUKSIN?

Alljärgnevad valikud ei pretendeeri objektiivsele tõele ega täiuslikkusele, vaid näitavad mõnda võimalikku või tõenäolist inimlikku lähenemisviisi juhtunule. Vaatame järgnevalt tüüpilisi lahendusi, mida meie koolipraktikas ette on tulnud.

Ma ei pea õigeks rääkida laste probleemidest avalikul koosolekul. Ütlen, et ühe lapse käitumisest ei ole kõigi ees sobiv kõnelda, kui kohal pole ei last ennast ega tema vanemaid.

Ignoreerin vihjet, justkui ei suudaks ma tunnis korda hoida. Selle asemel osutan, et kahjuks on lapsevanemaid, kes ei taju piire, millest koosolekul sobib rääkida ja millest mitte.

Nõustun lapsevanematega, et nad maha rahuneksid. Ütlen, et jah, meil on klassis mõned tähelepanuhäirega lapsed, neid aitab kooli psühholoog ja ka vanemad on asjaga kursis. Kuna klassijuhataja vahetus, siis võtab klassil natuke aega, et minu ja muutustega kohaneda, aga asjad on juba paremaks läinud.

Ignoreerin lapsevanemate sekkumist ja lähen oma teemadega edasi. Iga klassi lapsevanemate hulgas on mõni agressiivsem persoon, kes nõuab koosolekul tähelepanu ja pole kunagi rahul. Selliseid on targem ignoreerida. Ütlen rahulikult, et seda punkti ei ole täna päevakavas ja praegu läheme ajapuudusel koosolekuga edasi, aga kõik, kellel on isiklikud probleemid, võivad pärast koosoleku lõppu minuga rääkima jääda.

Millised väärtused on klassijuhataja selle kolme otsuste korral esil? Analüüsime eeltoodud lahendusviise lähemalt.

KAITSEME LAPSE ISIKUANDMEID

Esimeses näites astub klassijuhataja mainitud lapse kaitseks selgelt välja, vastandudes probleemi tõstatanud lapsevanematega. Ta annab teada, et avalikul koosolekul ühe lapse probleemi eraldi ei arutata, ja läheb koosolekuga edasi. Jääb küsimus, kas lapsevanemad rahulduvad sellise vastusega või koguneb neis pahameel, et neid kritiseeriti ja nende muret ei võetud kuulda.

Õpetaja peab oluliseks: nõrgema osapoole kaitsmist, isikuandmete kaitset – ühegi õpilase tervislikke või psüühilisi probleeme ei avalikustata ega arutata avalikult.

Tähelepanuta jäävad lapsevanemate mure oma laste õpiedukuse ja koolirõõmu pärast, suhted lapsevanematega, kellele võib jääda tunne, et nende muret ei kuulata.

TUNNISTAME PROBLEEMI

Teises näites klassijuhataja nõustub lapsevanemate kriitikaga ja rahustab koosoleku maha, tekitades tunde, et ta on kompetentne ja kontrollib olukorda. Kaudselt tunnistab õpetaja, et kõnealusel lapsel võib olla tähelepanuhäire, ent see on juba peaaegu diagnoosi panemine ega kuulu õpetaja pädevusse, rääkimata sellest, et seda ei tohi teha avalikult.

Õpetaja peab oluliseks häid suhteid lapsevanematega, töörahu.

Tähelepanuta jäävad kõnealuse lapse isikuandmete kaitse ja lapsevanemate harimine – neile ei selgitata, millest sobib rääkida avalikul koosolekul ja millest tuleks rääkida nelja silma all.

RÄÄGIME SELLEST HILJEM

Kolmandas näites kasutab klassijuhataja ignoreerimistaktikat ja läheb päevakorraga edasi, mainimata sõnagagi kõnealust last, ent pakub võimalust rääkida temast nelja silma all pärast koosoleku lõppu. See võib lapsevanemaid veidi rahustada, ent ka siin ei kasuta õpetaja ära võimalust lapsevanematele selgitada, milliste teemade puhul on õige otse klassijuhataja poole pöörduda ja millest räägitakse avalikul koosolekul.

Õpetaja peab oluliseks oma rolli koosoleku juhina, suhteid lapsevanematega. Ta on nõus kuulama neid ära pärast koosolekut, et lapsevanemad ja lapsed oleksid rahul.

Tähelepanuta jääb võimalus lapsevanematele selgitada, millised on kooli head tavad, nt millistel teemadel pole vaja oodata koosolekut, vaid võib pöörduda otse õpetaja poole.

 

---

KOMMENTAAR

Margit Sutrop, praktilise filosoofia professor, TÜ eetikakeskuse juhataja:

Dilemma on sundvalik, kus kaks enam-vähem võrdset lahendusvõimalust põrkuvad. Ideaalset lahendust pole: kui eelistad ühte väärtust, siis saab teine vähem tähelepanu. Ülal kirjeldatud kolme käitumisviisi puhul näeme, et igaühes neist on üks-kaks juhtivat väärtust ja teised väärtused jäävad tagaplaanile.

Õpetajal on oluline teha kolme asja korraga: esiteks kaitsta iga lapse privaatsust; teiseks tekitada lastevanematel tunne, et nende muresid võetakse tõsiselt ja kool otsib neile lahendust; kolmandaks hoida koosoleku juhtimise ohjad enda käes. Küsimus on, mis on neist kolmest kõige olulisem või mida teha esimesena. Selge on see, et kui õpetaja ennast kehtestada ei suuda, läheb koosolek käest ära ja ta ei saa teha ka kahte ülejäänut.

Õpetajal oleks tark kohe koosoleku algul tutvustada päevakorda ja küsida, kas keegi soovib midagi lisada. Kui lapsevanem toob oma mure välja päevakorraväliselt, saab kokku leppida aja, mil lapsevanem saab õpetajaga oma murest rääkida. Kui päevakord pole eelnevalt kinnitatud, saab ikkagi öelda, et selle teema juurde naaseme hiljem, rääkides enne ära need asjad, mis plaanis.

Õpetaja võiks näidata, et kool tegeleb probleemidega, ja kaitsta samal ajal kriitika osaks saanud lapse privaatsust. Õpetajal oleks kasulik näidata üksiku juhtumi laiemat tausta ja klassi üldisemat probleemi ning rääkida, kuidas kool üldiselt käitumisprobleemidega lastega tegeleb, millist abi saavad anda / annavad tugispetsialistid ning kuidas kool ja kodu suhtlevad. Et mitte jätta muljet, nagu ei tahaks õpetaja probleemist rääkida, tuleb kindlasti põhjendada, miks ei ole vastuvõetav ühegi lapse personaalküsimuse avalik arutamine koosolekul.

 

---

Kuidas oleksite klassijuhatajana käitunud teie?

Dilemmameetod on vahend, mis pakub võimalust lahendada elus ettetulevaid olukordi mängulisel moel. Tartu ülikooli eetikakeskuses on võimalik läbi teha mängukoolitus ja saada oma koolile tasuta dilemmameetodil põhinev õpilaste mäng „Väärtuste avastajad“ kahele vanuserühmale. Eetikakeskus pakub koolidele ka „Õpetajate väärtuste mängu“. Vt ka https://www.eetika.ee/et/arendus/koolitus/mang.