Kutsesüsteemi 20. aastapäevale pühendatud konverentsil arutati, missuguseid muutusi kutsub kiiresti muutuv töömaailm esile hariduses ja kutsesüsteemis.

Kutsekoja konverents kandis pealkirja „Kutsesüsteem 20: kas jälle muudame?“ ja selles osales üle 500 inimese. Kohal olid ettevõtjate, erialaliitude, töötajate, kutse- ja kõrgkoolide ning riigiasutuste inimesed, kes on andnud möödunud 20 aasta jooksul oma panuse Eesti kutsesüsteemi väljaarendamisse.

Tartu ülikooli professor Marju Lauristin märkis, et kutsesüsteem on praegu siiski raskes olukorras. Nimelt on kutsestandardid ja koolide õppekavad mõnigi kord sobitatud kokku kunstlikult. Seda näitab tööandjate suur rahulolematus nii gümnaasiumi, kutsekooli kui ka ülikooliga. Töö ja hariduse vahel laiuks justkui sügav auk. Lauristin võrdles tööd ja haridust kahe tehasega, millest üks toodab võtmeid ja teine lukuauke, kusjuures kokku need ei sobi. Isegi elukestev õpe ei saa tööga kokku, sest täiskasvanud õpivad enamasti seda, mis meeldib, seal, kus on kõige ilusam õpetaja jne, mitte aga tööalase kvalifikatsiooni tõstmiseks.

Kuidas seda probleemi lahendada? Lauristin pakkus, et töökohapõhine õpe on üks võimalus tööd ja õppimist ehk võtit ja lukuauku sobitada. Töökohapõhine õpe tähendab mentorlust ja mentor ongi tema arvates uue kooli võtmesõna.

Ka üldhariduskooli lõpuks võiks õpilane olla saanud mingisuguse töökogemuse ja tal võiks olla võimalus teha kutseeksam. On vaja õmblusteta haridust ehk üld-, kutse- ja huvihariduse kokkusulamist, toonitas ta.

Mida peab üldharidus õpilasele eelõige andma? Digioskused, üldkultuurilised teadmised, suhtlemisoskuse, väärtushoiakud jms. See on see tordipõhi, millele saab tulevikus vajalikud tööoskused lisada, ütles Lauristin.

Ta küsis, kuidas töö tulevikus välja näeb, ja oletas, et selge eraldusjoon töö- ja puhkeaja, kodu ja töökoha vahelt kaob. Õppimise tempo tõuseb – näiteks müüjaks õpitakse kolm kuud, mitte kolm aastat. Rohkem tähelepanu hakatakse pöörama konkreetsele õppijale konkreetses töökeskkonnas. Vaadates võtit ja lukuauku teleskoobiga, on neid raske sobitada, aga silmadega vaadates see õnnestub, selgitas Lauristin.

Oma silmadega ja lähedalt oli ta uurinud muuhulgas õpetaja kutsestandardit. Seda tehes jõudis ta mõttele, et peame saama lahti harjumusest ehitada saksalikke suuri ja põhjalikke süsteeme. Õpetaja kutsestandard oli nii põhjalik, et ajas Lauristini meeleheitele. Ta sai sealt teada, et ei sobi õpetajaks, ehkki on õpetaja olnud 50 aastat, koostanud õppekavasid ning tudengid on olnud temaga rahul. Sellest hoolimata ei vasta ta ligi 70% ulatuses õpetaja kutsestandardi nõuetele. Heal juhul võiks ta koolis anda ühe ühiskonnaõpetuse tunni, kuid mitte õpetaja, vaid lihtsalt huvitava inimesena. Lauristin märkis, et õpetaja nii üksikasjalik kutsestandard on paradoks, sest just õpetajal peaks olema kõige rohkem vabadust. Tegelikkuses on isegi Harvesteri juhi kutsestandard vabam.

Õpetajad, kellega konverentsi kohvipausi ajal juttu ajasin, ei arvanud siiski, et õpetaja kutsestandard oleks liiga üksikasjalik. Nende põhjendus oli, et üksikasjalikust kutsestandardist saab õpetaja vaadata, missuguseid ootusi talle esitatakse. Kui õpetaja näeb, et ta kõigile ootustele ei vasta, saab ta ennast nende suunas arendada.

Lauristin tõi veel ühe piltliku võrdluse. Ta ütles, et lapse kooliminek ei tohi enam olla nagu sõjaväkke astumine: siin on su ohvitser, siin seisad sa rivis ja marsid koos nendega ‒ kes maha jääb, sellega tegeldakse eraldi. Tulevik kuulub personaal- ja rühmaõppele, rõhutas Lauristin.

Elektroonilised rinnamärgid

Eesti kutsesüsteem on seotud Europassiga. Dik van der Wal Hollandi Europassi keskusest pidas huvitava ettekande oskuste tõestamisest ja sellega seostuvast uuest märgisüsteemist. Ta tutvustas elektroonilisi märke (open badges), mida inimesed saavad rinnas kanda. Piltlikult öeldes on need justkui lemmiklooma kiibid, ainult nägusa kujundusega ja nähtaval ning ühenduses pilves oleva kontrollitud ja kaitstud infoga.

Kus neid märke kasutada võiks? Näiteks võib müüja panna endale rinda märgi, et oskab inglise keel C1- ja prantsuse keelt B2-tasemel jne. Ka õpetaja võib oma õpilaste innustamiseks sellise märgi rinda panna. Kuid elektroonilisi märke hakatakse edaspidi välja andma mistahes oskuste kohta. Plaanis on luua üleeuroopaline e-tunnistuste keskkond ja iga sealse tunnistuse kohta saab tulevikus välja anda vastava elektroonilise märgi. Ettevõtjatele meeldib, kui töötajate oskused on nähtaval.

Kohvipausi ajal meenutati, et 1970. aastatel oli Eesti NSV-s komsomolimärk tekstiga „Отличник учебы“ („Tubli õppija“). Väga konkreetsetele oskustele osutavaid elektroonilisi märke peeti siiski palju paremaks mõtteks.

Kas robot teeb meid töötuks?

Tuleviku tööd teeb muidugi robot. Eesti on praegu robotite kasutamise poolest Euroopa Liidu viimase kolmandiku seas. Aga tööjõu suure puuduse tõttu on meie ettevõtted hakanud tootmise robotiseerimisega juba tõsisemalt tegelema.

OECD tulevikutöö ekspert Paolo Falco osutas kutsekoja konverentsil, et robotiseerimine kasvab kogu Euroopas kiires tempos ja seda eelkõige tootmise, kosmose, riigikaitse ja pääste valdkonnas. Robotiseerimine on tekitanud isegi hirmu, et robotid teevad meist töötud. Falco kinnitas, et loomine, õpetamine, ravi, rekreatsiooni jms korraldamine jääb alati inimese, mitte roboti tööks. Ta näitas 1964. aasta Spiegeli esikaant, millel küsiti, kas robotid teevad meist töötud. Sama küsimuse esitas Spiegel uuesti 1984. ja 2004. aastal. Falco toonitas, et tuleviku töökohal on eelkõige vaja osata probleeme lahendada ehk arvutiga töötada.

Ka Trigon Dairy Rarming Estonia AS tegevjuht Margus Muld ennustas robotite osatähtsuse kiiret kasvu. Ta oletas, et viie aasta pärast töötab tema firma traktor juba ilma juhita. Kui kümme aastat tagasi oli tal firmas 50 lüpsjat, siis praegu teeb automaatika toel sellesama töö ära kuus inimest. Seega tuleb põllumajanduseski teha suurem töö ära arvuti taga.

Swedbanki juhatuse esimees Robert Kitt märkis, et robotiseerimine on töökohti hoopis juurde loonud. Tema ennustas aga teist suurt muutust: kui seni on ettevõtted tootnud oma kaupa ja püüdnud seda maha müüa, siis tulevikus esitab klient tellimuse ja ettevõte vaatab, kuidas selle täidab. Robert Kitt rõhutas, et tuleviku töötajal on vaja pidevalt midagi uut õppida, ja manitses lapsevanemaid oma esimeses klassis käiva lapsega kodutöid mitte koos tegema ‒ tuleb harjutada last iseseisvalt õppima.