„See uus poiss on imelik,“ teatas Lii. „Ta ei tahagi meiega sõbraks saada.“

„Äkki on ta lihtsalt tagasihoidlik?“ arvas Kati. „Uus koht ja võõrad inimesed.“

Leo, Ott, Villu ja Kennet pidasid koridorinurgas nõu.

„Teeme natuke nalja!“ pakkus Leo välja. Ta otsis taskust paberkoti, milles olnud singivõileivad oli äsja pintslisse pistnud, ja puhus selle õhku täis. Poisid heitsid pilgu akna juures lugeva Sami poole ja noogutasid kavala näoga pead. Neljakesi jalutasid nad Sami poole.

Leo võttis täispuhutud paberkoti ja lõi selle uue poisi selja taga vägeva pauguga katki.

Sam karjatas. Raamat lendas tal laia kaarega käest. Sami ehmunud ilme oli nii naljakas, et poisid pahvatasid suure häälega naerma.

Aga mida tegi Sam? Vaene Sam puhkes hoopis nutma! Siis jooksis ta ummisjalu koridori otsa ja kadus WC ukse taha.

Leo sai muidugi kohe aru, et oli liiale läinud. Ka teised poisid ja tüdrukud olid järsku vaiksed ja kohmetud.

„Ma lähen palun vabandust,“ otsustas Leo ja läks Samile järele.

Ühe kabiini uks oli lukus. Seest kostis vaikset nuuksumist.

„Sam, anna andeks, see oli rumal nali,“ ütles Leo läbi ukse.

Nuuksumine lakkas, aga Sam ei öelnud midagi.

„Palun vabandust!“ Vaikus.

„Ma tõin su raamatu. Jätan selle kraanikausi kõrvale.“

Leo kuulatas, aga kui Sam ikka veel midagi ei kostnud, siis ohkas ta ja lahkus.

„Noh? Mis ta ütles?“ pärisid teised murelikult. Kõigil oli oma käitumise ja Sami üle naermise pärast häbi.

„Ei midagi,“ vastas Leo. „Ma olen ikka täitsa tohman! See, mis ühe meelest on nali, võib kellegi teise meelest olla kiusamine. Samil on praegu kindlasti väga paha tunne. Kuidas ma saaks seda heaks teha?“

„Sa pead temalt avalikult vabandust paluma,“ teatas Lii.

Leo taipas, mida ta pidi tegema. Ta pistis järsku punuma, aga hoopis teises suunas kui WC. Teised jäid talle imestunult järele vahtima.

Mõne minuti pärast kostis kooliraadiost kahinat, siis lühike kellamäng ja siis Lõvi Leo hääl. „Kas siia nupule tuleb vajutada?“

Ja õpetaja Tiinaliina hääl: „Hakka pihta, oled eetris!“

Leo köhatas. „Siin on Lõvi Leo. Ma tahan oma uuelt klassivennalt vabandust paluda. Sam, kui sa kuuled, siis palun anna mulle andeks! Ma enam nii ei tee. Mina ja poisid tahame sinuga sõbraks saada … Ja tüdrukud ka.“

Kooliraadio vaikis. Ka kõik kuulajad olid tükk aega vait. Siis noogutasid ja pomisesid nad heakskiitvalt. Lii lausa plaksutas.

Kui Leo õpetajate toa raadionurgast tagasi tuli, märkas ta Sami, raamat kaenlas, jälle akna all. Sam naeratas ujedalt.

Leo astus poisi juurde ja ulatas käpa. Sam sirutas käe ja poisid lõid semulikult kätt. Kõik oli jälle hästi.

Korraga helises koolikell ja Sam võpatas jälle ehmunult. Kõik lapsed jäid murelikult Sami vahtima. Äkki hakkab too jälle nutma? Aga õnneks ei hakanud. Sam ohkas kergendusest ja puhkes hoopis naerma. Ja nii tegid ka kõik teised teise klassi lapsed.

 

Kirjastus Tänapäev koostöös Eesti politseiga andsid politsei 100. aastapäevaks välja raamatu politseilõvi seiklustest liikluses, kuritegusid lahendades ning lapsi aidates. Lõvi Leo lood pani kirja lastekirjanik Kristiina Kass ning Leole andis uue välimuse Joonas Sildre.