Kirjastust Petrone Print tunnevad paljud eelkõige „Minu“-sarja järgi. Tõepoolest, 2007. aastast tegutseval kirjastusel on praeguseks ilmunud pea 300 raamatut, neist 134 „Minu“-sarjas. Sarja enimmüüdud raamat on Justin Petrone „Minu Eesti“, kõige uuem Sandra Peetsi „Minu Egiptus“. Väga palju pöörab kirjastus tähelepanu ka lastele.

Kas aasta lõpp on kirjastuste jaoks kõige kiirem aeg?

On kirjastuste avalik saladus, et enne pühi ilmuvad aasta „kompvekid“, aga kiire aeg on meie jaoks juba möödas, põhitöö tehakse ära sügisel.

Mida uut Petrone Print lastele pakub?

Detsembrist hakkab ilmuma uus raamatusari „Mina loen“, mida olen aastaid tahtnud teha. See on mõeldud algajatele lugejatele ja neile, kes alles õpivad tähti tundma. Hästi suur osakaal on piltidel, teksti on vähe, aga iga sõna on meil koostöös lastega korralikult läbi katsetatud ja loksutatud.

Esimesed kaks selles sarjas on minu tekstid. Raamatu „Kiire hiir“ illustreeris Heiki Ernits, teine on tehtud koostöös loodusfotograaf Remo Savisaarega. Sari saigi alguse sellest, et vaatasin aastaid tagasi Remo fotoblogi, märkasin, et tal on hästi palju pilte rebastest, ja sain aru, et üks lugu hakkab ennast näitama. Remo oli kohe raamatu tegemisega nõus, aga see jäi esialgu venima. Nüüdseks on Remo käinud rebaseurge luuramas ja pildistamas 13 suve. Sellest sai kokku „Paharet ja unistaja“, uue sarja avaraamat.

Kas „Meie Eesti“ on samuti uus sari?

Jah, „Meie Eesti“ esimene raamat ilmus selle aasta alguses. Mõte teha lasteaia vanema rühma ja algklassilastele Eestit tutvustavate lühilugude kogumik oli mul ammu ja kavatsesin kasutada oma perelugude sarja tegelasi, eriti „Anna hammaste“ ninatarka Annat. Kui kirjastusega võttis ühendust Maxima poekett ja pakkus välja, et nad tahavad teha Eesti juubeliaastal ühe hariva raamatu, juhtus see, et kaks ideed said kokku ja tekkis sünergia. Maxima poolt tuli impulss kaasata mitte ainult eesti, vaid ka vene lapsed ja nii ilmus meil ka venekeelne „Naša Estonija“. Minu meelest on see lõppeva aasta üks ägedamaid integratsiooniprojekte. Ilmunud on mitu kordustrükki, praeguseks kokku 36 000 eksemplari. Ka mitu Välis-Eesti kooli on raamatu tellinud. Mulle tundub, et mitte ainult vene, vaid ka eesti lapsed said siit Eesti kohta palju uut teada.

Lood on kirja pandud ninatarga Anna ja ema dialoogidena ning palju on raamatus selliseid naljakaid ütlemisi ja küsimusi, mille peale ainult laps tuleb. Hiljem tegime lisaks „Meie Eesti töövihiku“ ja mõte on sarja edasi arendada: tegemisel on samade tegelastega aabits, aga miks mitte teha lugemik, matemaatika- ja vene keele õpik.

Kas loomalugudele on samuti täiendust oodata?

Tõestisündinud loomalugude sarjas on praeguseks ilmunud neli raamatut ja kavatseme sellega jätkata. See sari sündis nii, et ühelt poolt tahtsin mina oma elu loomalood kirja panna, teiselt poolt rääkisid raamatupoodnikud ja raamatukoguhoidjad, et teismelistele ja eelteismelistele on vähe tänapäevaseid n-ö hingehariduse raamatuid. Tundsin, et loomalood võivad seda tühimikku täita. Lisaks saab selliste raamatute abil tutvustada lastele maaelu laiemalt: kuidas lammastelt villa saab või mis asi on linaleoauk. Paljud lapsed ei tea enam sedagi, mis on ader ja kõblas. „Meie Eesti“ töövihikus olen neid asju ka väga otse seletanud, seal on ülesandeid, kus tulebki panna kokku sõna ja pilt.

Kui hea suhe sinul loomadega on ja kust sa ise kõiki neid vana aja asju tead?

Loomadega on mul hea klapp, üks mu sõber naljatab, et olen loomalausuja. Tegelikult oli loomalausuja minu vanaisa, ametilt loomaarst. Olin lapsena hästi palju temaga koos ja tagantjärele olen aru saanud, kui suur väärtus see on. See, mida ma tema kõrval nägin ja õppisin, oli hingeharidus. Kui vanaisa haiget looma ravis, ütles ta tema poole pöördudes ikka: „Sina ka inimene!“ See tundus justkui käibefraas, aga sellel oli väga sügav sisu. Vanaisa suhtuski loomadesse nagu inimestesse.

Nii palju hingeharidusest, aga mis tavalisse haridusse puutub, siis vanade tööriistade kohta uurisin ise juurde „Meie Eesti“ raamatut ja töövihikut tehes. Näiteks kogu metsavendade teema tegin endale paremini selgeks.

Kas sa lugesid lapsena palju?

Lugesin palju, sest käisin lasteaia asemel koos emaga raamatukogus. Minu peamised mõjutajad olidki loomaarstist vanaisa ja raamatukoguhoidjast ema. Hakkasin varakult lugema, nii et ma isegi ei mäleta aega, kui ma lugeda ei osanud.

Olen mõelnud, et paljusid praeguse aja lapsi võib takistada raamatuid nautimast see, et nad ei jõuagi sellesse vaimsesse seisundisse, mida lugemine eeldab. Selleks on vaja mitte ainult tähti, vaid ka rahu tunda. Üks vähetunnustatud oskus on jutuvestmine. Meie vanaemade lapsepõlves peeti kodudes videvikutundi, see andis kõigile võimaluse olla looja, jutuvestja.

Mida saab lapsevanem teha, et laps rohkem loeks?

Lühike vastus on: loe ise ka. Kui laps näeb, et ema ja isa loevad ja selleks on kodus loodud mõnus atmosfäär, siis hakkab ta ka lugema.

Samas ei ole lugemine ainus tähtis asi maailmas. Meie kultuuris väärtustatakse seda, kui laps loeb. Aga veel sada aastat tagasi vanaema riidles, kui laps raamatut luges ja küsis, miks ta sukka ei koo. Kõik on suhteline ja ma ei arva, et laps peaks muudkui lugema, sisuliselt ju tarbima, mulle meeldib, kui laps on ka ise looja.

Samas on paljud meediumid, mida tänapäeva laps loomiseks kasutada saab, nutiseadmetega seotud. Nii ei saa väita, et nutiseadmed on ainult halvad, asi ei ole mustvalge. Pigem on see nagu lohe, kes tuleb ära taltsutada.

Arvan, et alates mingist vanusest on lastele vaja robootikaringi, või veel parem, tunniplaanipõhist arvuti- ja montaažiõpetust, et nad saaksid õppida, kuidas pilti ja heli salvestada, monteerida ja lugudeks kokku panna. See on sama asi nagu loo jutustamine videvikutunni ajal, ainult teiste vahenditega. Lihtsalt kõike peab olema mõõdukalt, vaheldades. See, kuidas leida ühelt poolt sisemise rahu ning teisalt elevuse ja inspiratsiooni tasakaal, on praeguse aja laste ja lastevanemate jaoks kõige keerulisem küsimus.

Kuidas seda tasakaalu leida?

Mulle meenub, kuidas Viljandi Waldorf­kooli raudvara Sulev Ojap ütles aastaid tagasi selle kohta: lapsel – ja üldse inimesel – on vaja sisse hingata ja välja hingata. Sissehingamine on teadmised, emotsioonid: neid võib pakkuda lugemine, telekavaatamine, reisimine. Aga pärast seda on vaja välja hingata, on vaja rahulikke eluhetki, mille jooksul ei tohiks võtta vastu uusi stiimuleid. Sissehingamisega meil probleemi pole, lapsi pannakse paljudesse huviringidesse, pered reisivad tihti, põhjendusega, et see arendab last. Aga millal on meil ja meie lastel väljahingamise aeg? Mulle tundub, et areng saab toimuda ainult siis, kui see ring on koos ja tervik. Siis tekib silmaring.

Ja veel on oluline magada. Paljud lapsed ja täiskasvanud ei maga piisavalt, ajud on koristamata. Minu meelest on stressis lapsele kõige parem rohi üheks päevaks koolist koju magama ja välja hingama jääda, ilma igasuguste vidinateta muidugi.

Tänu sulle on lastel sellest aastast võimalus kuulata internetieetrist enne uinumist unejuttu ja hommikul äratuseks hommikujuttu.

Tõepoolest, hakkasin neid tegema kevadel, suvel oli paus, sügisest alustasin jälle. Need kümneminutilised klipid leiab internetist www.unejutt.ee ja www.hommikujutt.ee ja neid saab ka järele kuulata. Hommikujutu rääkimisel on mul alati abiks mõni laps. Unejuttu vestan üksinda või koos oma seitsmeaastase tütre Mariaga. Olen jutustanud mitte ainult muinasjutte, vaid rääkinud ka oma lapsepõlvemälestusi. Minu üks mõte on ärgitada vanemaid lastele oma lapsepõlve jagama. On üsna tavaline, et viibitakse küll ühes ruumis, aga tegelikult ei viibita ka: vaadatakse koos filmi või istub kumbki oma nutitelefonis. Samas ei pruugi laps teadagi, mis oli tema ema lapsepõlve lemmiklooma nimi. Nii et üritan oma podcast’iga lapsi reaalselt harida ja samas intrigeerida: tekitada olukordi, kus lapsed saavad pärast minu jutu ärakuulamist oma vanematelt edasi küsida: kuidas sul oli või mis sina arvad?

Kuidas sa end nende kolme rolli – kirjastaja, kirjanik, jutuvestja – vahel jagad?

Püüan kõigi kolmega hakkama saada, nad on omavahel seotud. Tegelikult huvitab mind ka õpetaja elukutse. Olen pärit õpetajate suguvõsast, juba mu vanavanaema ja vanavanaisa olid koolipidajad ja seda liini pidi on järjest igas põlvkonnas õpetajaid tulnud. Olen töötanud õpetajana Indias ühes heategevuslikus koolis ja Viljandi Waldorfkoolis. Ma olen ju praegu ka õpetaja, ainult teises vormis.

 

---

Sari algajale lugejale „Mina loen“.

 

 

 

 

Sari tõestisündinud loomalugudest.

 

 

 

 

 

Sari, mis tutvustab Eestimaad.