„Dilemma“ on rubriik, milles vaeme koolielu juhtumisi. Uurime, millised väärtused võivad olla lahenduste taga. Juhtumid on tõsielulised, osutavad koolielu sündmuste mitmetahulisusele ning pakuvad võimalust arutleda. Asjaosaliste kaitseks on detailid muudetud.
Mida teha, kui gümnaasiumiõpilase asemel tunneb õppetöö pärast aktiivset muret tema ema?
10.b klassis õppiv 15-aastane noormees on oma kirjandid ja esseed esitamata jätnud ja puudub tihti koolist. Kui ta tunnis on, ei ilmuta ta mingit huvi aine vastu ega osale ka aruteludes. Kirjandusõpetaja on nõutu, sest noormehel on juba mitu puudulikku, aga õpilane pole kordagi ilmutanud tahtmist oma hinnete seisu parandada. Küll aga kirjutab juba mitmendat korda tema ema ja küsib, kuidas poeg saaks seda teha.
KUIDAS VÕIKS TOIMIDA ÕPETAJA?
Vaatame järgnevalt kolme tüüpilist, kuid üsna erinevat lahendust, mida Eesti koolipraktikas ette tuleb.
Ema peab lapsele põhimõtted selgeks tegema. Kirjutan emale, et ootan tema lapselt ettevaatavat suhtumist hinnete seisu ja oma teadmiste parandamist ning soovin neid küsimusi arutada õpilase, mitte tema vanemaga.
Püüan välja selgitada, mis on noormehe raskuste põhjus. Palun õpilasel pärast tundi mõneks minutiks vestlema jääda. Ütlen, et mind teevad murelikuks nii tema teadmiste tase kui ka hinded. Küsin, kas tema elus toimub parasjagu midagi, mis ei lase tal õppimisele keskenduda, ja kui see nii on, võin talle tutvustada kooli psühholoogi, kellega ta võiks suhelda.
Jätan õpilase pärast tundi ja räägin temaga ise. Ütlen, et tema ema on mulle mitu korda kirjutanud ja muretseb. Küsin, kas tal endal pole piinlik – noor mees ja gümnasist ikkagi –, et ema tema eest asju ajab. Ütlen selgelt, et tahan teda võtvat vastutust oma haridustee eest.
MILLISED VÄÄRTUSED ON ÕPETAJA VALIKUTE PUHUL ESIL?
Iga lahenduse puhul lähtub õpetaja mingist väärtusest rohkem, jättes teised mõnevõrra tagaplaanile. Vaatame, kuidas on sellega antud juhtumil.
NÕUDLIKKUS EMA SUHTES
Esimeses näites leiab õpetaja, et lapsevanem peab oma lapsele ise asjad selgeks tegema. Õpetaja vastab ema kirjale ja selgitab, milline peaks olema gümnaasiumiõpilase suhtumine õppetöösse ning vastutus oma hinnete eest.
Ema võib sellise vastuse puhul aga tunda, et ta on oma murega poja õppimise pärast üksi jäetud, kuigi kõneldakse kooli ja kodu koostööst. Võib olla, et tegemist on introvertse või autistlike joontega õpilasega, kellel on gümnaasiumiga kohanemise raskused ja ületamatult keeruline õpetajaga kontakti otsima minna. Võib olla ka nii, et parasjagu on peres mõni raske sündmus juhtunud.
Õpetaja peab oluliseks õpetaja ja õpilase autonoomsust, õpilase iseseisvust ja vastutust oma edasijõudmise eest.
Tähelepanuta jäävad õpilase võimalik eripära või elulised olukorrad, mis võivad olla tema edasijõudmatuse taga, empaatia.
MÕISTEV SUHTUMINE
Teises näites võtab õpetaja õpilasega ühendust ja püüab välja selgitada, mis on tema edasijõudmatuse taga. Võib juhtuda, et õpilane ei avane otsese küsimuse peale ja kontakti ei teki, eriti kui tegemist on tagasihoidliku või kinnise natuuriga, ning olukord jääb samaks.
Õpetaja peab oluliseks empaatiat, õpilase edasijõudmist ja tema toetamist.
Tähelepanuta jäävad õpilase vastutus ja autonoomia.
OTSEKOHESUS
Kolmandas näites suhtleb õpetaja õpilasega väga otsekoheselt. Õpilasele võib õpetaja jutt ema käitumisest aga piinlikkust valmistada või tunduda, et õpetaja mõistab tema ema hukka, kuigi ema lähtub oma tegevuses parimatest kavatsustest. Õpilasel võib olla edaspidi tunnis ebamugav ja ta käib seal veelgi vähem.
Õpetaja peab oluliseks ausust, otsekohesust, õpilase vastutust ja autonoomiat.
Tähelepanuta jäävad õpilase ja tema ema suhted, edasijõudmatuse tegelikud põhjused, empaatia.
KOMMENTAAR
Margit Sutrop, praktilise filosoofia professor, TÜ eetikakeskuse juhataja:
„Dilemma on sundvalik, kus kaks enam-vähem võrdset lahendusvõimalust põrkuvad. Ideaalset lahendust pole: kui eelistad ühte väärtust, siis saab teine vähem tähelepanu. Ülal kirjeldatud kolme käitumisviisi puhul näeme, et igaühes neist on üks-kaks juhtivat väärtust ja teised väärtused jäävad tagaplaanile.
Kodu ja kooli koostöö on väga oluline, sest kodul ja koolil on ühine laps, kelle arengust on või peaksid olema mõlemad huvitatud. Parim, mida kasvatajad lapse jaoks teha saavad, on teda võimestada ning toetada tema kujunemist ennastjuhtivaks õppijaks, kes suudab seada eesmärke, nende poole liikuda ja võtta vastutust oma õppimise eest. Küsimus on, kuidas seda teha.
Ilmselt on kõige tähtsam mõista, miks poiss nii huvitu on, et oma asjad tegemata jätab ning ise oma edasijõudmise pärast ei muretse. Rääkida tuleks nii õpilase kui ka lapsevanemaga, aga alustama peab ikka õpilasest. Lapsevanemale võiks õpetaja kindlasti tema muret tagasi peegeldada ning näidata üles valmisolekut koos lahendus leida, andes märku, et oma edasijõudmise eest vastutab gümnaasiumiõpilane ise. Noormehega rääkides oleks oluline mitte ainult tema teadmiste taseme ja tegematajätmiste pärast muret väljendada, vaid leida ka mõni kiidusõna selle kohta, mis ta on teinud hästi. Olen kindel, et inimene pingutab rohkem, kui temasse usutakse. Vestluse käigus õnnestub ehk välja selgitada, mis võiks poisi enda jaoks olla see motiiv, mis paneks teda oma kirjandeid ja esseesid õigeks ajaks esitama. Küsida võiks, kas poisil on mõni unistus, mille täitumise nimel on ta valmis pingutama. Arengunõustamise (coaching’u) põhimõtet järgides peaks arutelu viima selleni, et poiss seab ise endale eesmärgi, mille poole hakkab püüdlema. Õpetaja võiks ka endalt küsida, kas ta õpetab ainet huvitavalt või saab ta midagi teha, et kõiki õpilasi kaasa tõmmata.
Kuidas oleksite õpetajana käitunud teie?
Dilemmameetod on vahend, mis pakub võimalust lahendada elus ettetulevaid olukordi mängulisel moel. Tartu ülikooli eetikakeskusest on võimalik tasuta saada dilemmameetodil põhinevat õpilaste mängu „Väärtuste avastajad“ kahele vanuserühmale. Mängu saamiseks on vaja läbi teha mängukoolitus. Samuti tasub küsida „Õpetajate väärtuste mängu“. Vt ka https://www.eetika.ee/et/arendus/koolitus/mang.
Lisa kommentaar