„Piparkoogimaania“ eesmärk on kutsuda inimesi üles olema loovamad ja mängulisemad, lisaks pakub piparkookide küpsetamine pere või kogukonnaga palju koostegemise rõõmu, räägib näituse korraldaja Mari-Liis Laanemaa.

Esimene piparkoogikunsti näitus toimus kunstnikepaari Mari-Liis Laanemaa ja Pelle Kalmo eestvedamisel 2006. aastal. Tänavune on järjekorras juba kolmeteistkümnes ning sellest on kujunenud sündmus, milleta jõuluaega hästi ette ei kujuta. Sel aastal avati näitus Tallinna disaini- ja arhitektuurigaleriis juba 5. detsembril. Piparkoogitöötoad kestavad 6. jaanuarini.

Piparkoogist meisterdatud Eesti

Kuna lõppev aasta on Eesti juubeliaasta, on „Piparkoogimaania“ teema üsna ootuspäraselt Eesti. Kes on näitusel käinud, teab, et sealt leiab palju Eestile ja eestlastele iseloomulikku: Kalevipoeg ja laulupidu, vanad rehetared ja elusuuruses raamaturiiul, tuletorn ja jaani­lõke, kudumid ja Kiviõli tuhamägi, peenramaa ja pääsupesa, kiluvõileivad, vapilõvid ning isegi Valdur Mikita raamatust inspireeritud kukeseened.

„Minu käest ei saa küsida, mis on mu lemmiktöö, minu lemmik on kogu „Piparkoogimaania“ näitus,“ tõdeb näituse korraldaja Mari-Liis Laanemaa, kes enda sõnul ei osanud uneski arvata, et ettevõtmine nii suureks kasvab. „Alguse sai kõik sellest, et mulle meeldis juba EKA-s õppimise ajal väga piparkooke küpsetada. Mäletan, et ema sõtkus pühade ajal pesukausitäie tainast ja mina muudkui küpsetasin erikujulisi piparkooke, et neid sõpradele kinkida. Sealt tekkis mõte teha eksperimendi korras ühe kunstnike grupiga disaininäitus, kus kõik tööd on tehtud piparkoogist, ja nii see läks. Ühest küljest on see fantastiline, teistpidi võttes aga omamoodi lõks, kust enam välja ei saa. Me ei saa seda näitust mitte teha, sest inimesed ootavad.“

100 kunstnikku ja 300 kilo tainast

Igal aastal osaleb näitusel umbes 100 kunstnikku ning piparkoogitainast kulub umbes 300 kilo. Kuna galerii on üsna suur, on vaja 50–60 tööd, et see ära täita, mis on olnud päris raske ülesanne. „Kuna piparkoogitainas on äärmiselt kapriisne materjal, ei tea kuni viimase hetkeni, mitu tööd näitusele tuleb, sest kõik ei õnnestu ja mõni läheb kohapeal katki. Kui inimesed ainult teaksid, kuidas need tööd tehtud on!“ räägib Mari-Liis. „Päris normaalne inimene ei hakkaks sellist asja tegema, sest tainas ei allu absoluutselt su soovidele. Loovinimesed aga usuvad, et kõik on võimalik, ja üritavad neid piire murda.“

„Piparkoogimaania“ näitus ongi tema sõnul nagu tohutu energiapilv, millega on seotud palju inimesi. „Meie peamine eesmärk on tuletada inimestele meelde mängulisust, loovust, lapsemeelsust, mida minu arvates on meil praegu liiga vähe. Lisaks pakub piparkookide küpsetamine pere või kogukonnaga koostegemise rõõmu. See on nagu piparkoogivormi valatud armastus.“

Huvi näituse vastu on olnud igal aastal suur. Tullakse mitte ainult üle Eesti, vaid ka välismaalt. Eelmisel aastal külastas näitust üle 22 500 inimese, mis on praeguse seisuga rekord. „Teema oli vana Tallinn ja näituse tase nii kõrge, et mõtlesin, mis edasi saab,“ sõnab Mari-Liis. „Samas ei peagi sellisel näitusel iga kord midagi uut ja põrutavat olema, pigem on hea, kui tuttavlikkus säilib. Igal aastal luuakse see võlumaailm uuesti ja inimene tuleb talle tuttavasse maailma.“

Mari-Liis Laanemaa arvates tekkis vanade traditsioonide hoidmise laine, sealhulgas piparkoogi taasavastamine kogu maailmas ühel ajal. „Eestis toimus esimene „Piparkoogimaania“ 2006. aastal, samal ajal avati Poolas Torunis esmakordselt näitus „Piparkoogimaailm“ ja nüüdseks on seal ka suur piparkoogimuuseum. Sel aastal käisime Peterburis präänikufestivalil, mis toimus neljandat aastat ning kuhu tullakse kokku üle Venemaa. Kui veel 13 aastat tagasi tundus, et piparkoogi traditsioon on hääbumas, siis nüüd enam mitte. Arvan, et „Piparkoogimaanial“ on selle traditsiooni hoidmisel olnud üsna suur roll.“

Põnevad piparkoogitöötoad

Neljandat aastat saab näituse vaatamisele lisaks osaleda piparkoogitöötoas. Kui alguses püüdsid kunstnikud käia koolides õpilastega piparkooke küpsetamas, siis peagi sai selgeks, et näituse korraldamise kõrvalt selleks aega ei jagu. „Innustame koole kohapeal ise piparkooke küpsetama ja huvitavamatest töödest meie fotovõistlusele pilte saatma. Parimate tööde väljavalimine on žürii jaoks igal aastal väga raske ülesanne,“ tõdeb Mari-Liis.

Piparkoogitöötoad toimuvad näitusesaali all keldris, kus kunagisse laoruumi ehitatakse igal aastal köök, kus on olemas kõik vajalik, alustades ahjudest ja kraanikausist ning lõpetades laudade, toolide ja lampidega.

Detsembris on koolilastele toimunud juba 35 töötuba. Pühade ajal ja koolivaheajal saavad koolikaaslased, pered ja sõpruskonnad piparkoogitöötuppa aja kinni panna ja meisterdama tulla, see võimalus on neil 6. jaanuarini. „Töötoad sobivad igas vanuses inimestele, sest piparkook on fenomenaalne nähtus, mis puudutab kõiki, väikesi ja suuri,“ arvab Mari-Liis.

„Piparkoogimaania töötoad on erilised, sest siin ei kasutata poest ostetud vorme ega jagata tavalisi küpsetus­oskusi. Töötube juhendavad näitusel osalenud kunstnikud, kes õpetavad erilisi nippe ja võtteid.“

Töötube on palju ja eriilmelisi: päkapikumajade, piparkoogielukate, metsloomade, siilide ja sortside, piparkoogisõnade, glasuurimise ja ajalooliste piparkoogiakende töötuba, kus tehakse värviliste karamellidega vanaaegseid vitraažaknaid, pulgapiparkommide valmistamise töötuba, 3D-piparkookide töötuba, eestiaegse piparkoogi töötuba ja töötuba, kus igaüks teeb valmis mahulise hiiepuu, millele saab ehted külge riputada.

Siilid, sortsid ja kaitsemärgid

Parajasti on piparkooke meisterdama tulnud Randvere põhikooli teine klass. Töötoa teema „Siilid ja sortsid“ on inspireeritud meie rahvuseeposest „Kalevipoeg“.

Seda juhendab tekstiilikunstniku haridusega Tuuli Silber, kes on „Piparkoogimaania“ näitusest osa võtnud üle kümne aasta. Sel aastal on tal näitusel väljas töö nimega „Ürgsiil“.

Kõigepealt jagatakse õpilased kaheks: pooled lähevad näitust vaatama ning saavad pihku töölehed, kus on terve hulk küsimusi ja ülesandeid, millest enamikule leiab vastuse näitusetöid uurides. Teised hakkavad samal ajal piparkooke küpsetama. Igaüks saab taignatüki, millest tuleb teha sorts või siil. Töö käigus jutustab Tuuli lastele vana lugu sortsist ja siilist ning soovitab lasta fantaasial lennata. Ta räägib, kuidas vanasti uskusid inimesed, et kurjade vaimude vastu tuleb end kaitsta, ning tegid oma tööriistadele, riietele ja esemetele maagilisi kaitsemärke. Laual on vajalikud töövahendid ning kausikestes rosinad, pähklid, päevalille- ja kõrvitsaseemned, millega saab piparkookidele neidsamu vanu märke laduda. Või siis tikkudega täpimustreid teha ja jäätisepulkadega jutte sisse vajutada. Piparkoogitainas sobib kunsti tegemiseks ju suurepäraselt – kui midagi nässu läheb, saab selle pärast ära süüa.

Nässu ei lähe Randvere kooli õpilastel midagi, kõik õnnestub ideaalselt ning ahju küpsema pannakse muinasjutuliselt põnevad olendid. Otsemaid täidab kogu ruumi mõnusalt kodune piparkoogilõhn. Tuuli Silber tõdeb, et mida noorem laps, seda julgemini ta oma fantaasiat kasutada ja kastist välja mõelda oskab. Kõige tähtsam ongi teadmine, et alati ei pea võtma kuuse- või südamekujulist vormi ja piparkooke glasuuriga kaunistama, saab ka teisiti. Kümme aastat Kalamaja muuseumis pedagoogina töötanud kunstnik võib kinnitada, et enamasti tunnevad meisterdamisest võrdselt lastega rõõmu nende isad ja emad.

Vanaisa Friedrichi piparkoogid

Tuuli Silber korraldab huvilistele ka eestiaegse piparkoogi töötuba, kus kasutab oma pagarist vanaisa Friedrich Silberi tehtud vorme. Vanaisa tegutses aastatel 1930–1970 pagarina Tartus ja oli oma alal väga hinnatud. Ka siis, kui ta oli juba ammu pensionil, käidi temalt kui oma ala meistrilt nõu küsimas.

Tuuli räägib, et kui vanaisa tegi perele keeksi, olevat ta võtnud 40 muna ja küpsetanud keekse terve sahvritäie, et oleks tükk aega hea võtta. Piparkookide küpsetamisega alustas ta juba kuu aega enne jõule. Ta küpsetas piparkooke kogu suguvõsale ja kaunistas need rikkalikult glasuuriga. „Kui olid hea laps olnud, võisid õhtul minna ja endale ühe piparkoogi valida. Ka vormid olid vanaisa enda tehtud ja kokku tinutatud, osa imeväiksed, osa väga suured. Vormide hulgas on näiteks põrsas, hiidjänes, suur ja väike hobune, lillekorv, pasun, ingel, kukk, mis on minu lemmik, ja palju teisi. Kõige tähtsam oli muidugi jõuluvana, mida tohtis süüa ainult jõulude ajal.“

Praegu küpsetavad vanaisa Friedrichi vormidega piparkooke Tuuli koos oma tütrega ja tema täditütar, et piparkoogi­traditsioon ikka edasi kestaks.