Kui mõelda liitsõnadele, kus põhisõnaks on „põlv“, tulevad küllap esimeses järjekorras pähe „püksipõlv“, „sukapõlv“, „sugupõlv“, „inimpõlv“, „järelpõlv“ ja muidugi „lapsepõlv“.

Juba nendest vähestest näidetest paistab silma, et „põlvel“ on õige mitu tähendust; peale kehaosa võib „põlv“ tähendada ka a) vastavat kohta riietus­esemel, b) põlvkonda, sugu- või inimpõlve ning c) teatavat elujärge, elujärku või olukorda, olles sünonüümne sõnaga „põli“.

Tolles viimases tähenduses „põlvega“ on liitsõnu iseäranis lahedalt: peale juba mainitud „lapsepõlve“ veel „karjasepõlv“, „koolipõlv“, „tudengipõlv“, „sõduripõlv“, „põngerjapõlv“, „noorpõlv“, „neiupõlv“, „pensionäripõlv“, „lesepõlv“, „sandipõlv“, „pagulaspõlv“, „orjapõlv“, „priipõlv“, „õnnepõlv“ ja nii edasi.

Kuid saab ka ootamatumalt ja ilmekamalt. Üks ootamatum-ilmekam asjakohane liitsõna on näiteks „lumepõlv“ – lumine talveaeg, need killud aastast, mil maju, puid ja maid katab lumevaip.

Tammsaarele paistis see sõna meeldivat. „Lumepõlveski käis Andres kord kraavi vaatamas, nii väga rippus ta süda selle küljes,“ on kirjutatud „Tões ja õiguses“. Ja „Põrgupõhja uuest Vanapaganast“ leiame kirjakoha: „Sügisel rajati hoonete vundamendid ja kevadel varakult, juba lumepõlves, tulid mehed ja viisid lühikese ajaga seinad katuse alla.“ Veel on Tammsaare seda sõna paar korda kasutanud romaanis „Elu ja armastus“, ja arvata võib, et mujalgi.

Tammsaare pingutustest hoolimata „lumepõlv“ eesti keele põhisõnavara hulka siiski ei küüni, jäädes selgelt sõnade sagedustelje teise otsa. Lume endaga on meil mõni talv ju samamoodi – pole ollagi. Minu meelest aga sünnikski seda sõna kasutada just lume puudumisel, siis, kui tahaks kangesti paksus lumesajus kõndida ja keelega lumehelbeid püüda ja nõnda edasi, aga maa on must mis must. Sest kas pole selles sõnas, „lumepõlv“, midagi veidi igatsuslikku, nostalgilist, just nagu „lapsepõlveski“, kui noorus on pöördumatult seljataha jäänud?

Mäletate, kord lumepõlves, kui hanged ulatusid veel põlvini ja …