Kuuldused sellest, et noored ei taha enam inglise keele õpetajaks õppida, ei pea paika, kinnitasid vestlusringis Tartu ülikooli inglise keele õpetajate koolitaja Ülle Türk, võõrkeeleõpetaja magistrikava programmijuht Anu Treikelder ja anglistika professor Raili Marling. TÜ maailma keelte ja kultuuride kolledžis toimunud arutelul räägitigi inglise keele õpetamisest ja võõrkeelte hetkeseisust üldisemalt. Üliõpilastest sai sõna õpetajakoolituse esimese aasta tudeng Kristina Männik.

Eesti Päevaleht avaldas mõni aeg tagasi mureartikli õpetajaameti vähesest populaarsusest ning aineõpetajate puudusest. Muuhulgas öeldakse seal, et Tartu ülikoolis pole alates 2013. aastast ükski inglise filoloog valinud õpetajaametit. Tegemist on ilmse faktiveaga, aga kas mure on iseenesest põhjendatud? Kui suur on TÜ-s huvi inglise keele õpetaja ja üldisemalt võõrkeeleõpetaja ameti vastu?

Anu Treikelder: Inglise keele õpetajaid koolitatakse ülikoolis sellest ajast peale, kui inglise filolooge üldse koolitama hakati, ja vastuvõtus pole pausi sisse tulnud. Praegu saab õppida inglise keele õpetajaks pea- ja lisaerialana ja lisaks sellele sessioonõppes. Segadust on tekitanud ehk õppekava muutunud nimetus – võõrkeeleõpetaja. Kui vastuvõttu vaadata, siis inglise keele õpetaja eriala tundub ikka suhteliselt populaarne, viimasel aastal on võetuvõetuid 23, eelmisel oli 20, üle-eelmisel 22.

Ülle Türk: Tudengitega rääkimine viitab ka sellele, et oleme mõõnaperioodist üle saanud. Võib-olla viis-kuus aastat tagasi oli aeg, mil eriti ei tahetud õpetajaks saada. Mõnel tekib huvi ka ülikooli jooksul.

Raili Marling: Ligi viisteist aastat tagasi tuli õpetajakoolitusse pigem see, kes mujale sisse ei saanud. Aga praegu on meil tekkinud tugevate akadeemiliste tulemustega tudengite kontingent, kes on teadlikult valinud õpetajakoolituse. See on väga tore.

Anu Treikelder: Paljudel on lisaeriala inglise keel, nii et näib, et inglise keele õpetajatega suurt probleemi ei ole, aga ega see tähenda, et mure järelkasvu pärast poleks põhjendatud. Küsimus on ju veel lõpetajate arvus ning kui paljud neist koolidesse ja millistesse koolidesse tööle lähevad.

Ülle Türk: Veel paar aastat tagasi olid inglise keele õpetajad koolides ühed kõige vanemad. Lisaks võib juhtuda siin ja seal, et põhiõpetaja on väga ülekoormatud, kasvõi põhjusel, et mõnes väiksemas gümnaasiumis on kahele inglise keele õpetajale natukene palju tunde, aga kolme täiskohta ei tule välja.

Samas EPL-i artiklis viidatakse EMOR-i uuringule 2016. aastast, kus selgub, et vaid 16% keskkooliealistest tahab töötada õpetajana. Suuremate kõrgkoolide esimese kursuse tudengite hulgas on neid juba 41%. Kas oskate sellist suundumust oma kogemuse põhjal kommenteerida?

Kristina Männik: Mina mõtlesin ka kõrgkooli alguses, et kooli tagasi enam kindlasti ei soovi, aga viimasel aastal, kui ülikoolis olid grupid väiksemad, hakkasin professoritega rohkem suhtlema, sain aru, et nad on hästi toredad, nende kogemused on väga inspireerivad, tekkis tunne, et tahan kunagi kellelegi lõputöö juhendaja olla. Minu juhendaja oli kindlasti üks neist professoritest, tänu kellele mul hakkas tekkima huvi õpetamise vastu. Andsin ka eratunde prantsuse keeles ühele väiksele poisile.

Lõpetasin bakalaureuseõppe Kanadas ja seal on õpetajaks saada raskem kui Eestis. Kui lähed magistriõppesse, õpid lihtsalt prantsuse keelt ja kirjandust edasi, sellele järgneb eraldi õpetajakoolitus kolm aastat. Mulle tundus, et on ülilahe, kui saan läbida Eestis magistrikursuse, kus saan õppida edasi kirjandust ja keelt, aga ka pedagoogika juurde võtta. Siinne õppekava tundus ahvatlevam.

Raili Marling: Tänapäeval on tudeng palju pragmaatilisem kui kakskümmend aastat tagasi ja õpetajaamet on väga selge väljundiga. Magistriõppe järel saad kutsetunnistuse ja sulle on tagatud tööturule ligipääs selgemalt kui mõnel teisel õppekaval.

Ülle Türk: Paljud ütlevad, et pole kunagi tahtnud õpetajaks saada, aga kui näevad, mida õpetaja teeb, siis see on põnev. Koolis õpilane ju ei näe, mida õpetaja teeb. Ta näeb, kuidas ta tegeleb nende segajate, tobedate poistega seal taganurgas, ja see ei tundu väga ahvatlev.

Anu Treikelder: Intervjuul on kandidaat öelnud ka, et valis õpetaja eriala just soovist teha midagi natuke teisiti, kui tema koolis tehti. On väga tore, kui mõeldakse uuendusliku suuna peale.

Mida saame üldisemalt teha, et õpetajaameti vastu suuremat huvi tuntaks? Keskendume praegu küll inglise keele õpetajatele, aga kui vaatame saksa, prantsuse ja teisi võõrkeeli, on mure natuke suurem.

Anu Treikelder: Eriti teeb muret saksa keele õpetajate vähesus, seda enam, et saksa keelt õppijate arv üldhariduskoolis on üsna oluliselt vähenenud. On oht, et tekib suletud ring.

Ülle Türk: Ei taha kivi ministeeriumi kapsaaeda visata, aga suur probleem on ikkagi selles, et viimased paarkümmend aastat on võõrkeeleõpetuse arendamine jäetud suuresti kultuuriinstituutide hooleks. Saksa kultuuri instituut näiteks teeb väga palju, et saksa keelt propageerida, aga ministeeriumilt ootaks ikkagi täpsemaid soovitusi, milliseid keeli ja kuidas õpetada. Keeleõpet võiks vaadata tervikuna, mitte võõrkeeleõpet ja eesti keele õpet kui täiesti erinevaid asju.

Koolidirektor on dilemma ees, sest vanemad tahavad, et laps omandaks korralikult inglise keele. Miks ta peaks kulutama ressurssi veel teiste keelte peale ja pilti segasemaks tegema?

Ülle Türk: Üks keel teist ei sega ja noor suudab õppida ka kolm keelt korraga ära. Küsimus on ikkagi, mis on eesmärgid, mida tahame saavutada, et meie inimesed oleksid maailmas konkurentsivõimelised, näiteks Euroopa Liidu töökohtadel. Inglise keele oskuseta tänapäeval ei saa, aga see ei anna mingit lisaväärtust. Kui kandideerid kuhugi ja sa teisi keeli ei oska, ei taha sind keegi. Miks see nii kaldu on, tuleb suuresti sellest, et õppekava järgi on küll kaks kohustuslikku võõrkeelt, aga põhikooli lõpus teed eksami ühes keeles ja gümnaasiumi lõpus jälle samas keeles. Ja loomulikult on direktor huvitatud, et eksamitulemused oleksid võimalikult head.

Raili Marling: Kuna õpilased saavad ka inglise keelt mittekõnelevates riikides turistina inglise keelega hakkama, tekibki neil tunne, et teisi keeli pole vaja osata. See on aga eksiarvamus, sest mingil suhtlustasemel räägivad inglise keelt lingua franca’na paljud, kuid Euroopas õppimiseks ja töötamiseks on siiski vaja osata vähemalt üht EL-i keelt peale inglise keele. Lisaks ei piisa lingua franca inglise keelest edukaks hakkamasaamiseks tööturul. Selleks pead valdama haritud keelt, lisaks sellele ka kultuurinorme ja suhtlustavasid. Viimaseid aitab omandada kultuuridevahelise suhtluse pädevus, mis tekib enam kui ühe keelega tegeldes.

Kristina Männik: Inglise keelt hakkasin mina õppima juba enne kooli nelja-viieaastaselt. Käisin mängukoolis ning kodus panustati päris palju selleks, et saaksin harjutada. Prantsuse keel tuli neljandas klassis ja hispaania keelt hakkasin õppima alles ülikoolis. Need keeled toetasid üksteist, näiteks grammatikat oli palju lihtsam õppida, kui mõnda keelt juba oskasid, ja ka sõnavara oli sarnane. Võib-olla on probleem selles, et Eestis jääb puudu teadmisest, mida saksa keelega ikkagi teha. Paljudel võib olla hirm, et nad jäävad töötuks. Kui oleks rohkem näiteid selle kohta, mida on inimesed tänu võõrkeeleoskusele saavutanud, maandaks see hirme.

Kas on oht, et inglise keel surub eesti keele välja? Kui propageerida inglise keele õppimist ja juhtida tähelepanu asjaolule, et see eeldab aega ja pühendumust, kas sellega ei tehta karuteenet emakeelsele haridusele?

Ülle Türk: Käisin just ühte praktikat vaatamas ja nägin, et mõni õpilane oskab tõesti eesti keelt viletsamalt kui inglise keelt. Ma ei ole aga kindel, et nad ka inglise keelt väga hästi oskavad. Tegemist oli põhikooliõpilastega, kuues-seitsmes klass. Minu küsimus on, millest on see tingitud. Mäletan, et üheksakümnendatel aastatel olid emakeeleõpetajad väga vihased, et inglise keele tund on nii huvitav ja lastele meeldib see rohkem kui eesti keel. Mulle tundub, et eesti keele tunnis tegeldakse endiselt väga palju õigekirjaprobleemide, sõnatüüpide ja käänamisega. Kas õpilane ikka tunneb tunnis, et keel on põnev?

Raili Marling: Koolis võiks üldse tõsta üldist keeleteadlikkust, rääkida stiilitasanditest, keelelisest viisakusest, mis on kantav üle eri keelte tundidesse.

Anu Treikelder: Ka võõrkeeleõpetajad võiksid olla teadlikumad sellest, et õpilased peaksid arendama oma emakeelt, ja olema kursis sellega, mida nad teevad emakeeletunnis. See on ainete lõimimise küsimus.

Ülle Türk: Pisut liiga palju on suhtumist, et meie keel on midagi hoopis muud kui teised keeled, meie kirjeldame seda teistmoodi, kasutame teisi termineid. Aga loodame, et koostöö, mis meil õpetajakoolituses praegu on tekkinud, jõuab ka kooli. Probleem on muidugi selles, et ülikoolis võib ju koostööd teha, aga koolis satub noor õpetaja teise seltskonda.