Viimase sadakonna aastaga on maailm tormiliselt arenenud. Seda nii tehnika ja teaduse vallas kui ka ühiskondlikult. Suudame sõita teisele poole maakera vähem kui 24 tunniga, paljud haigused on ravitavad või ennetatavad, mega- ja gigabittidesse talletatud info vahetab omanikku ja asukohta hetkega. Ühtlasi pole meie põhivabadused ja inimõigused olnud iial varem samavõrra kaitstud kui praegu.

Ometi ei tasu meil arvata, et maailm on valmis saanud. Mõneti võib viimasel sajandil toimunud muutusi vaadata kui tugevast äikesevihmast mässama hakanud jõge, mis ei mahu enam oma aastasadadega pinnasesse uuristatud voolusängi, vaid murrab end üle jõekäärude, muutes nii pikalt teada-tuntud maastikke. Uus, muutunud maastik on avar, kuid siin-seal tuleb ette ootamatuid keeriseid, tema tundmaõppimine võtab aega. Ja vahel võib mööda uut voolusängi liikudes jõuda ka tupikusse.

Sellest tormilisest protsessist on meil nii mõndagi õppida, nagu on vaja omandada uusi oskusi ka tulevikus hakkama saamiseks.

Muuseumid üle maailma räägivad kaasa paljudel teemadel, mis mõjutavad meie arusaama meid ümbritsevast. Nii suunab Museu do Amanhã ehk Homse Muuseum Rio de Janeiros külastajaid arutlema, kas meid ümbritsevat (loodus)ressurssi praegusel moel kasutades oleme jätkusuutlikud ka homme; muuseum Dialoog Pimeduses Frankfurdis aitab nägijatel mõista pimedate ja nägemispuudega inimeste maailma; mobiilne, kindla muuseumihooneta Museum of Impact Ameerika Ühendriikides küsib aga, milline on inimeste panus praegusest sidusama ühiskonna kujunemisel. Need kolm näidet on vaid põgus ekskurss maailma, milles muuseumid tegutsevad. Sarnaseid algatusi on üle maailma sadu ja Eesti muuseumid on siin esirinnas, eriti oma haridusprogrammidega. Ahhaa ja Energia Avastuskeskus toovad õpilasteni teadmisi tehnikast ja teadusest, rannarahva muuseum Viimsis keskkonnahoiust ja merereostuse ohtlikust mõjust, Laste Vabariik Maarjamäel tutvustab demokraatlikke oskusi juba õige väikestele kodanikele jne. Õppimine väljaspool klassikalist klassiruumi, tahvli ja töövihikuta aitab panna koolis ja kodus omandatut konteksti toetavas keskkonnas.

Hiljuti avatud okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu uus püsinäitus koos Tallinna vanalinnas asuvate KGB vangikongidega aitab samuti avada viimase sajandi mitmeid sõlmpunkte, keskendudes eelkõige inimkonna tagasilöökidele tormilisel 20. sajandil –, neid tupikteid jõe uues voolusängis. Nii Vabamu püsinäitus kui ka haridusprogrammid kõnelevad kirjeldamatust kurjusest, millega inimesed üksteist Teise maailmasõja eel, ajal ja järel nii Eestis ja Euroopas kui ka maailmas kohtlesid. Kurjusest veelgi enam aga sellest – tuginedes meie rikkalikule kogemusele –, et vabadust ei saa piirata, vabadusel ei ole piire. Inimeste vabaduseiha on tugevam kui ükskõik millised köidikud. Ja koos tegutsemine on edu alus, parema tuleviku alus.

Arutledes õpilastega keeruliste teemade üle, kasutame haridusprogrammide rikastamiseks mitmesuguseid metoodikaid. Meie tundide alus on demokraatlik, usalduslik ning salliv õhkkond – õpetaja ja õpilased austavad ja tolereerivad üksteist, leides arutledes tunni fookuse. Sageli lihtsate, argiste teemade kaudu vaatame minevikku, aga piilume ka tulevikku, töötades nii grupis kui ka individuaalselt primaarallikatega, arutledes nendes peituva info üle ning otsides põhjuse-tagajärje seoseid. Teemad, mida kajastame, pole alati kõige lihtsamad, kuid paljuski aegumatud – inimlikkus ja inimeseks olemine olid ja on relevantsed teemad nii eile, täna kui ka homme.

• Tutvu okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu haridusprogrammidega https://www.vabamu.ee/haridus.