ERM-i direktor Alar Karis ja Tartu linnamuuseumi direktor Sirje Karis on kodus muuseumiteemasid arutanud juba neil aegadel, kui arengubioloogist pereisa juhtis ülikoole ja riigikontrolli. Täna mõtlevad Karised koos ka sellele, kuidas kaugeltnurga õpilasedki linna muuseumi jõuaks.

 

Sirje, teist sai muuseumitöötaja kohe pärast ülikooli lõpetamist, mil asusite tööle Tartu ülikooli ajaloomuuseumi, ja olete selles vallas tegutsenud üle 35 aasta. Tartu linnamuuseumi juhite juba teist korda, tosina-aastase „kõrvalepõike“ järel Eesti ajaloomuuseumi direktoriks. Millist nõu andsite Alarile ERM-i direktoriks kandideerimisel?

Sirje Karis: Ma polnud väga vaimustatud tema otsusest. Muidugi, Alar teadis muuseumidest palju, aga mõtlesin, et see on tema jaoks natuke liiga lihtne. Teistsugune kui varasemad ametid.

Alar Karis: Ükski amet pole lihtne. Töö keerukus ei sõltu kunagi institutsiooni suurusest. Muuseum nagu ülikoolgi on oma loomult valgustusasutus, kus inimesi peab targemaks tegema.

Millisel töisel teemal viimati kodus rääkisite?

Alar Karis: Mida muuseumiinimesed ikka arutavad – kuidas eelarve kokku saada ja mida teha, õigemini, mida tegemata jätta. Meie eelarved ja mahud on erinevad, aga probleemid ikka samad.

Tuleb kas või pea peal seista, et külastaja tuleks. Muuseumid on praegusel ajal laiemas mõttes kultuuriasutused, siin toimub teatrietendusi, kontserte. Kui inimene tuleb, on lootus, et ta vaatab näitust ka.

Sirje Karis: Linnamuuseum püüab inimesi rohkem näitustega. Aga oleme suurendanud külastajaprogrammide osatähtsust. Tartlased on üsna altid tulema, ka mööda linna jalutama. Nii täiskasvanud kui ka noored käivad linnas ringi meie muuseumipedagoogide ja teaduritega. Püüame nad majjagi saada.

Linnamuuseumi alla kuulub ka laulupeomuuseum. Seoses juubelilaulupeo aastaga teeme koos ERM-iga ajarännakut aastasse 1869. Sinna on haaratud veel maantee- ja põllumajandusmuuseum.

ERM-i ajarännak aastasse 1918 oli mullu unikaalne ettevõtmine ja haaras enam kui 8000 õpilast. Miks õpetajad tulevad oma õpilastega muuseumi?

Sirje Karis: Õpetajad, kes leiavad selleks aja, on väga tublid. Oleme küsinud, miks nad tulevad. Metoodika, mida koolitunnis kasutatakse, on oluliselt teistsugune kui muuseumitunnis. Teeme oma tunde, lähtudes kooliprogrammist, kuid meie pedagoogid lähenevad teemadele teistmoodi. Õpilased saavad kõike näha ja katsuda, olla asja sees.

Alar Karis: Õpilastega muuseumi tulekul on probleem, kuidas klapitada tunniplaani. Aga veel raskem on muuseumi tulla kaugemalt. Nõuab ressurssi, mida pole kõigil koolidel ega ka vanematel.

Valimised on ukse ees. Ehk satub parteide programmi või koalitsioonileppesse, et see ressurss leitaks.

Tartu on hea näide. Tehti riigihange, muuseumid kandideerisid, et linnavalitsuse eraldatavat raha kasutada. Raha jaotati selle järgi, kuhu lapsed minna tahtsid. Üle Eesti võiks olla konkurss, kus koolid saaksid öelda, millistesse muuseumidesse nad minna tahavad.

Sirje Karis: Kaugemad koolid on praegu kannatajad. See on ka põhjus, miks sõidame ise koolidesse üle Eesti, teeme keskajateemalist programmi. Kool maksab meie käigu kinni.

Alar Karis: Olen teinud kaitseminister Luigele ettepaneku, et ka kaitseväelased käiksid kas või korra oma teenistuse jooksul ERM-is ja näeksid ära Eesti lipu. Samuti liitlasvägede sõdurid.

Kui suur hulk külastajatest on lapsed?

Sirje Karis: Meil on lapsi ja täiskasvanuid pooleks. Harumuuseumiti see erineb, näiteks Lutsu muuseumis on enamik lapsed, aga KGB muuseumis käib rohkem täiskasvanuid.

Koolivaheajal tuleb Tartus suur muuseumide nädal. Lastel on terve päev kaetud, mitu muuseumi teeb koos programme, lapsed saavad ka süüa. Nädal lõpeb perepäevaga.

Kevadel ootab Lutsu muuseumi aias Tootsi peenra rajamine. Suvi läbi seda hooldatakse ja sügisel korjatakse saak. Haridusprogramm käib asjaga kaasas.

Alar Karis: Peaks mõtte üle lööma, meil on siin rohkem ruumi!

ERM-i külastas 2018. aastal ligi 600 programmi kaudu üle 14 000 õppuri, lisaks perepiletiga käinud noored jne.

Lapsi saab iga paari aasta tagant uuesti tuua. Kui ta harjub muuseumis käima, ütleb ka emale-isale, et lähme nädalavahetusel muuseumi.

Sirje Karis: Kõige toredamad ongi lasteaiagrupid. Meil käib neid palju. Peaaegu kõik tulevad vanematega tagasi.

Alar Karis: Uurimused nii meil kui ka mujal näitavad, et peamine külastaja on kõrgharitud naisterahvas vanuses 40+. Seda peaks muutma, et poleks nii, et mees ootab ukse taga, kuni naine rahvariided ära vaatab. Peab olema ka isadele rohkem vaadata.

Muuseumiharidus on saanud järjest kaalukamaks ja suuremad muuseumid nagu ERM on loonud hariduskeskusi, mis pakuvad programme, muuseumitunde, töötube, loenguid-koolitusi. Kas kasvuruumi jagub?

Sirje Karis: Töö käib kogu aeg, iga uue ajutise näituse juurde luuakse uued haridusprogrammid. Avasime äsja kunstiühing Pallase näituse ja muuseumipedagoog valmistab kahele vanusegrupile ette muuseumitundi.

Alar Karis: Hakkame välja töötama laste ERM-i kontseptsiooni. Püsinäitusel meil lastele praegu kuigi palju pakkuda pole. Peame seda osa arendama. Tegevusi lastele on mitmel näitusel, aga kõike ei leia kohe üles. Ka kodulehel peaks osa lastele adresseerima.

Kuidas värbate muuseumipedagooge?

Sirje Karis: Toimuvad konkursid, noored kandideerivad. Tallinna ülikoolis on võimalik muuseumipedagoogiks õppida. Meil on palgal ainult üks pedagoog, tahame, et neid oleks rohkem. Aga väikses muuseumis peavad kõik tegema kõike ja teisedki töötajad teevad haridusprogrammid endale selgeks.

Alar Karis: Õpetajate seas on mehi vähe, aga muuseumipedagoogide seas päris palju. Kui laps on harjunud koolis vanema naisõpetajaga ja muuseumis näeb hoopis noort meest, siis ta vaatab ja kuulab huviga.

Ju meestele sobib muuseumitöö. Siin ei pea lapsi kasvatama ja pole õpetajate tuba.

Paljud noored soovivad tulla meile ka praktikale, nii kutse- kui ka ülikoolist ja välismaalt. Kõigile ei jätkugi juhendajaid.

Mullu oli ERM-is nädalase vahega kaks suurt üleriigilist noorteüritust, ühel osalesid teadushuvilised ja teisel õpilasfirmad. Ütlesite, et need noored tuleks ühele üritusele kutsuda.

Alar Karis: Ei tasu hiljem imet oodata, kui algul teeme vea ja varasest noorusest kaks seltskonda üksteisest lahutame. Ja siis imestame, miks ülikoolid ei tee ettevõtetega koostööd. Aga kui neid hoitaksegi juba varakult lahus?

Minu ettepanek rahastajatele ja korraldajatele on panna kaks üritust kokku. ERM-i mahuvad nad korraga ära. Noored saavad kokku, neil on suur uudishimu ja nad tabavad kohe ära, mida saab koos arendada. Nii tekivadki uued lahendused.

Mõelge välja mudel, mis neid noori ühendab.