Eile tähistati Eestis kõikjal emakeelepäeva ning terve tänavune aasta on kuulutatud eesti keele aastaks. Eesti keel ja kirjandus on meie rahvuskultuuri alustalad ning peaksid olema koolis ühed tähtsamad ained, ometi on õpetajate hinnangul nende osa õppekavas aastate jooksul vaikselt kahanenud ning eesti keele ja kirjanduse korralikuks õpetamiseks on tunde liiga vähe.

 

Heily Soosaar: „Eesti kirjanduse õpetamine on jäänud vaeslapse ossa“

Tartu Tamme gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Heily Soosaar räägib, et riikliku õppekava järgi on gümnaasiumiklassides viis kirjanduse ja kuus eesti keele kursust, mida on liiga vähe, arvestades, et tegu on eksamiainega. „Meie koolis on perioodõpe ja oleme jaganud nii, et kümnendas klassis on kaks kursust, üheteistkümnendas ainult üks ja kaheteistkümnendas jälle kaks. Tean, et mõnes koolis on tunde valikainetena juurde antud. Viis kursust kogu kirjanduse peale on ikka ütlemata vähe, kui tahta teostega süvitsi tegelda, aga muidu ei olegi ju mõtet. Just kirjandustundides saab õpetada argumenteerimist ja tekstianalüüsi, mida läheb õpilastel ka riigieksamitöös vaja.“

Heily Soosaar toob välja, et lugemisoskuse mõõtmiseks on riigieksamil neli teksti ning üks neist on alati ilukirjandus. Kui õpilane pole kirjandusteksti analüüsiga kokku puutunud, ei saa ta sellega hakkama.

Väga oluliseks peab õpetaja gümnaasiumiklassides eesti kirjanduse tüvitekstide tutvustamist. Olulisi raamatuid peaks nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis lugema kogu klass. Esiteks loob see ühisosa ja annab õpetajale võimaluse eesti keele ja kirjanduse tundides mingeid asju kirjandusnäidete põhjal selgitada ja loetud raamatute üle ühiselt arutleda. Teiseks säilib järjepidevus ja põlvkondade side, kui on raamatuid, mille üle õpilane saab kodus ka vanemate ja vanavanematega arutleda.

Heily Soosaar toob näiteks Tammsaare „Tõe ja õiguse“, mis on mahukas teos ja mille rohkem kui sajandivanust olustikku on tänapäeva lapsel üsna raske mõista, nii et iga aastaga on üha keerulisem sundida õpilasi seda lugema. „Aga kui oleme selle klassis põhjalikult läbi analüüsinud ja hiljem kokkuvõtet teeme, leiavad õpilased alati, et „Tõde ja õigus“ on oluline teos, mis väärib lugemist. Lihtsalt selle sisu ja sõnumini jõudmine nõuab aega. Mida rohkem on meil aega tunnis teosega tegelda ja seda avada, seda paremini loetu kinnistub.“

Õpetaja sõnul on probleem, et eesti kirjanduse puhul ei teki õpilastel ülevaatlikku ajajoont, sest aega selle ülevaate andmiseks napib ning eraldi eesti kirjanduse kursust ainekavas ei olegi.

„Ainus kursus, mida on käsitletud ajatelge pidi, on „Kirjandus antiigist 19. sajandi lõpuni“, kus tegeleme põhiliselt Euroopa kirjandusega. See on hästi mahukas kursus, kust tuleb paraku üle ratsutada. Veel on meil 10. klassis kursus „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“. Seal käsitlen küll eesti kirjandust, aga mitte ainult. Tuglase, Gailiti, Heinsaare kõrval vaatleme ka Remarque’i teoseid ning reisi- ja elulooraamatuid. 11. klassis on meil kursus „Kirjanduse põhiliigid ja žanrid“, arvan, et enamik õpetajaid võtab tuumaks Tammsaare „Tõe ja õiguse“. Mina käsitlen seal veel Traati ja Ibsenit kui draamažanri esindajat. 12. klassi kursused on „20. sajandi kirjandus“, kus võtan lisaks eesti kirjandusele Hesset, Orwelli, ning „Uuem kirjandus“, kus on samamoodi eesti ja maailmakirjandus lõimitud. Meie kooli kultuurisuuna õpilastel on lisaks kohustuslik kirjanduse ja müüdikursus. Vabalt valitavad kursused on „Kõne ja väitlus“ ning „Kirjandus ja film“, mille on viie paralleeli peale valinud 20–25 õpilast. Nii et ei saa lootma jääda, et valikkursused katavad selle augu, mis eesti kirjanduses tekib. Ütlen ausalt, et eesti kirjanduses ei ole ajatelge pidi kõndimiseks paraku eraldi kursust ega aega.“

Heily Soosaare arvetes oleks vähemalt üht kursust juurde vaja, et igas gümnaasiumiklassis oleks kaks kirjanduskursust ning saaks eesti kirjandust põhjalikumalt käsitleda. „Põhiõppekavasse midagi juurde panna ei saa, sest õpilaste koormus on niigi väga suur ja kui midagi lisada, peab mujalt midagi vähemaks võtma. Kui matemaatika poleks riigieksami aine, pakuksin võib-olla sealt vähemaks võtmist, sest laia matemaatika puhul on kohustuslik kursuste arv 14 ning reaalsuunal veel rohkem. Ilmselt saaks seda teha valikkursuste arvelt. Praegu võib küll nii öelda, et eesti kirjanduse õpetamine on vaeslapse osas.“

 

Marit Tarkin: „Õpetaja saab muuta tunnid intensiivsemaks ja põnevamaks“

Kuressaare gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marit Tarkin annab tunde 8. klassis ja gümnaasiumis. Ta näeb õpilaste lugemishuvi vähenemist ning usub, et hästi palju sõltub sellest, kuidas loetud raamatut tunnis käsitleda. „Lausa kuritegu on lasta õpilastel raamat läbi lugeda, teha lugemiskontroll, ning sellega asi piirdubki. Paraku tuleb sellist asja koolides veel ette. Nagu ka seda, et õpetaja räägib teost käsitledes kõik „õiged“ mõtted juba ette ära ja saab need siis õpilastelt tagasi. Loenguvorm kirjandustunnis enam ei toimi, tuleb lasta õpilastel endal rääkida, millised tunded-mõtted neil raamatut lugedes tekkisid, samuti leida huvitavaid viise teost käsitleda: arutleda, väidelda, esitlusi teha, lavastada, mida iganes, et loetu hakkaks õpilaste jaoks kõnelema.“ Just seepärast peab Marit Tarkin äärmiselt oluliseks, et noored õpetajad tuleksid ülikoolist tugeva metoodika ja didaktika pagasiga. Kui õpetaja läheb klassi ette ettevalmistusega, et teab kirjanike elulugusid ja on lugenud läbi nende teosed, on sellest vähe.

„Õpetajana soovin muidugi, et tunde oleks rohkem. Aga kui vaadata gümnaasiumiõpilaste päevakava, on selge, et kuigi palju siia juurde ei mahu. Nii jääbki mulle võimalus muuta tund intensiivsemaks ja põnevamaks, et suudaksin mulle antud ajaga panna õpilased lugema ja arutlema. Kuna aega on vähe, olen õppinud seda ümber korraldama ja tarku valikuid tegema. Kui vaja, pühendan mõnele teosele kaks nädalat, teise võtan kiiresti läbi,“ räägib Marit Tarkin.

Tema sõnul sõltub see, kas eesti keele ja kirjanduse tund on õpilaste hulgas populaarne, kõige rohkem õpetajast. „Kõige tähtsam on tekitada õpilastes huvi aine vastu,“ kinnitab Marit Tarkin. „Võime ju tundide arvu suurendada, aga kui õpetaja õpilastega kontakti ei saa, on aeg kasutult kulutatud. Oluline on võimalikult palju rakendada ka lõimitud õpet. Kui õpilased teevad ise raadiosaateid, kirjutavad koolilehte lugusid, mängivad kaasa etendustes, õpetab see ühtlasi keelt ja kirjandust. Meie koolis on viiele kirjanduskursusele lisaks valikkursus „Töö tekstidega“. See foorumilaadne kursus enne eksamit seisneb selles, et õpilased ise valivad välja artiklid keskkonna teemadest teaduseni ja analüüsivad neid samal põhimõttel, nagu seda tehakse televisioonis „Foorumi“ saates. See aitab väga hästi valmistuda eksamiks, mis ei ole ammu enam kirjanduspõhine, vaid eeldab avaramaid teadmisi.“

Õpilaste väljendusoskusest rääkides toob Marit Tarkin välja, et on alles hoidnud oma õpilaste huvitavamad tööd ja võrrelnud kirjandeid 2000. aastate algusest senini. „Tekstid pole enam nii ilukirjanduslikud ja ilulevad, vaid detailsemad, argumenteeritumad. Võib-olla on loomingulisust vähem, kuid noored on aina ühiskonnateadlikumad ja julgemad arvajad ning näevad pilti laiemalt. Kui varem olid kirjandid ühe-kahe teose põhised, siis nüüd seostuvad need maailmast arusaamisega avaramas mõttes ning see lõimitud küpsus on aineülene, mis tänapäeval on hädavajalik.“

Marit Tarkin tunnistab, et tema jaoks oli võõras, kui eesti keelt hakati õpetama sarnaselt võõrkeelega. „Keeleõppes tuleb laduda tugev vundament ning luua selge süsteem, et õpilane reeglitest ja põhitõdedest aru saaks. Kui õpetada natuke siit ja natuke sealt (nagu õpikud enamasti juhatavad), siis selline lapitekk keele õpetamisel ei toimi. Gümnaasium on juba punkti panemise koht, eesti keele õpe peab algama esimesest klassist ja olema läbiv telg kooli lõpuni.“

Veel teeb Marit Tarkinile muret õpetajate järelkasv. „Ülikoolis on eriti eesti keeles ja reaalainetes konkurents vähenemas. Paraku ei oska noored näha nende erialade tugevust (mõtlemisaine koolidele) ning tipud, kes on kõigis ainetes tugevad, valivad komplekseriala, kus hilisem tööeluväljund selgem. Usun, et kui õpetaja ise oma ainest hoolib ja suudab õpilasi sütitada, tuleb juurde ka neid, kes lähevad edasi õppima. Meil on nii õpetajatena, aga ka keelearendajatena, teadlastena uusi tugevaid tegijaid väga vaja ja sellele peab mõtlema juba esimese klassi õpetaja. Koolide ja ülikoolide koostöö on väga oluline.“

 

Krista Mägi: „Veel viiendas klassis on lapsi, kes ei loe ladusalt“

Rapla Vesiroosi kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Krista Mägi valutab kõige rohkem südant põhikooliõpilaste halva lugemisoskuse pärast, millest sõltub nii teksti mõistmine kui ka kirjutamisoskus. „Lugemisoskus on võtmeküsimus,“ rõhutab Krista Mägi. „Sealt tuleb nii sõnavara, kujundliku keele kui ka allteksti mõistmine, mis läheb õpilastel iga aastaga viletsamaks. Sellest on palju räägitud, et lapsed loevad vähem kui kunagi varem ning et tänapäeva laps elab ekraanide maailmas: vaatab filme ja videoid, veedab aega arvutis ja telefonis. Kooli kohustuslik kirjandus, mida ülepea ei tohigi enam kohustuslikuks nimetada, on sageli ainus, mida ta loeb.“

Õpetaja räägib, et riikliku õppekava järgi tähendab see nelja ulatuslikumat teost aasta jooksul, mis ongi kokku õpilase lugemus. „Minu süsteem on lihtne: annan lugeda neli raamatut aastas, mida loeb terve klass ja mida me tundides koos käsitleme, teist sama palju valib õpilane ise. Oleme koolis kokku leppinud, mis on igas klassis need teosed, mida kõik peaksid lugema. Aeg-ajalt muudame seda nimekirja. 5. klassiga loeme eesti kirjandusest näiteks Rannamaa „Kadrit“ ja Raua „Kalevipoega“, 6. klassiga Lutsu „Kevadet“, 7. klassiga Bornhöhe „Tasujat“ ja Parijõe „Teraspoissi“, 8. klassis on meil kavas Kitzbergi „Libahunt“, 9. klassis Tammsaare „Kõrboja peremees“, Kivikase „Nimed marmortahvlil“. „Mahtra sõda“ küll enam paljudes koolides ei loeta, aga meil on see kohustuslik, sest ma ei kujuta ette, et Rapla kandi inimene seda teost lugemata ennast haritud inimeseks pidada saaks. Igal piirkonnal on oma kirjanikud või teosed.“

Teoste valikul on Krista Mägi sõnul tähtis, et nende hulgas oleks nii kirjandusklassikat kui ka tänapäeva kirjandust. Oluline on, et raamatus oleksid teemad-probleemid, mille üle arutleda ning mis aitaksid kujundada õpilaste väärtushinnanguid ja lugejaoskusi. Kahtlemata peaks raamat olema huvitav ja muidugi kättesaadav. Eriti raske on õpetaja hinnangul leida tänapäevaseid teoseid, mis neile kriteeriumidele vastaksid, mistõttu ta on aastaid kasutanud lugemisekspertide süsteemi. „Igas klassis on lapsi, kes palju loevad. Palun neil raamatu läbi lugeda ja avaldada arvamust, kas see võiks olla kohustusliku kirjanduse hulgas,“ selgitab Krista Mägi.

Alati on olnud lapsi, kellele ei meeldi lugeda, aga suhtumine „kohustuslikust kirjandusest mitte üks kriips rohkem“ on staažika õpetaja sõnul süvenev tendents. „Lapsed, kellele üldse lugeda ei meeldi, ongi need, kelle lugemisoskus on vilets. Neil läheb lugemine aeglaselt ja kehvasti, nad ei saa aru ja neil on igav. Mäletan, et mõni aasta tagasi sain viienda klassi, kus kolmandik luges enam-vähem, kolmandik kehvasti ja üks kolmandik alles veeris ega saanud millestki aru. Kauplesin juurde ühe lisatunni ja harjutasime nendega spetsiaalselt teksti ja kujutluse kokkuviimist ning loetu mõistmist. Pidin seletama, kuidas raamatut lugedes oma kujutluses film käima panna. See aitas. Põhihäda ongi, et veel viiendas klassis on lapsi, kes veerivad. Olen vaadanud 5., 6. klassi teiste ainete õpikuid, mis on uskumatult keeruliselt sõnastatud. Nii mõnedki õpetajad jätavad õpiku kõrvale, jutustavad ise või teevad lühiesitlusi, näitavad slaide, aga nii ei õpi laps lugema.“

Krista Mägi ütleb, et teises klassis peaks olema ladus lugemisoskus käes, kuid seda on raske saavutada, sest paraku on just esimeses kooliastmes tunde kõige rohkem vähendatud. Midagi tuleks tema arvates ette võtta ka hindamissüsteemiga. „Praegu hindab õpetaja lugemist, õigekirja ja kirjatehnikat ühe koondhindega ja laps saab oma kolme kätte, mis annab vanematele signaali, et kõik on korras. Ometi see nii pole ja laps lohiseb klassist klassi. Leian, et altpoolt tulebki pihta hakata. Kaks eesti keele tundi nädalas on vähe, põhikoolis peaks eesti keele tund olema iga päev, sest üks asi on materjal läbi võtta, teine asi see selgeks saada. Praegu on meil puudu ka kirjanduse didaktika: mis klassis, millises järjekorras, mida ja milliste tekstide kaudu õpetada, et iga uus oskus põhineks eelmisel. Vähemalt üht kirjanduse tundi oleks samuti juurde vaja, sest praeguse tundide arvuga põhikooliõpilane eesti kirjandusest ülevaadet ei saa.“

 

Aire Isand: „Põhikooliõpikud on viletsad ja õpetajate koormus väga suur“

Tallinna Südalinna kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Aire Isand, kes annab tunde 5., 7., 8. ja 9. klassis, toob murekohana välja, et praegused põhikooliõpikud on viletsad. Tekstinäited on tema sõnul lühikesed ja fragmentaarsed ega anna teostest ülevaadet, süsteemne lähenemine puudub. „Kirjaniku elukäigu ja loomingu tutvustamine on jäetud õpetaja otsustada, õpikutes on näiteks autorist tikutoosisuurune tutvustav tekst. Leian, et kirjaniku kasvamise ja kujunemise lugu on tähtis, sest sageli on autor ammutanud kirjutamiseks ainest just oma lapsepõlvest ja kooliajast.“

Trimestri jooksul käsitleb Aire Isand õpilastega kõigis klassides vähemalt kahte raamatut. Eesti kirjandusest loetakse eelkõige neid teoseid, mis seostuvad meie ajalooga, samuti „Kevadet“, „Kõrboja peremeest“, luulet, Noor-Eesti autoreid. „Mõnikord olen andnud ühe autori kahe teose vahel valida, aga täiesti vabalt ma valida ei lase, muidu valitakse selle põhjal, mitu lehekülge raamatus on,“ räägib õpetaja. „Praeguse tundide arvuga ei jõua teoseid süvitsi käsitleda ega vajalikku lisalektüüri läbi töötada, mistõttu leian, et nii eesti keeles kui ka kirjanduses peaks nädalas olema üks tund rohkem.“

Aire Isand toob välja, et aastatega on õpetamine läinud raskemaks ning tunni läbiviimine on esmajoones kasvatustöö ja alles siis aine õpetamine. „Tallinnas on klassides maksimumarv õpilasi, neist kolmandikul tervise- või käitumisprobleemid, paljudel ka individuaalne õppekava. Lisaks on meie koolis mitte ainult vene kodukeelega, vaid ka teistest riikidest tulnud lapsi. Esimesel aastal toimuvad neile paralleelselt individuaalsed eesti keele tunnid, aasta pärast peavad nad olema võimelised juba lülituma õppetöösse. Kui mõelda, et eesti keele ja kirjanduse õpetajate töökoormus on teiste õpetajatega võrreldes niigi mitu korda suurem – etteütluste ja loovtööde parandamine, tundide ettevalmistamine, tasemetööd, eksamid –, kasvab sellega nende koormus veelgi. Vaja on hoida end kursis uudiskirjandusega, seda lugeda, osaleda täiendkoolitustel jne, jne. Millal?!“

Eriti oleks Aire Isanda arvates juurde vaja eesti keele tunde. Õpetaja tõdeb, et kui jälgida kas või meie ajalehekeelt või poliitikute esinemisi, on näha, kuidas eesti keele oskuse tase on langenud. Ka põhikooli eksamitulemuste põhjal saab öelda, et õpilaste kirjaoskus aasta-aastalt kahaneb. „On näha, et lõhe tugevamate ja nõrgemate vahel on läinud suuremaks: rohkem on õpilasi, kes saavutavad eksamil maksimumilähedase tulemuse, samuti neid, kes on väga nõrgad.“

 

---

KÜSIMUS-VASTUS

 

Tallinna ülikooli eesti kirjanduse lektor, kirjandusteaduse doktor Anneli Kõvamees, kuidas on tulevaste eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistus aastatega muutunud ja milline osakaal on õppekavas eesti kirjandusel?

Kui ma viisteist aastat tagasi Tallinna ülikoolis õppejõuna tööd alustasin, oli seal kaks õppetooli: maailma- ja eesti kirjandus. Nüüd on humanitaarteaduste instituut, kus on õppesuunad ning eesti kirjanduse õppejõude on selle aasta sügisest ametis ainult 2,75. Bakalaureuse õppekavasse on jäänud valdavalt eesti kirjanduse ülevaatekursused, lisaks paar erikursust. Ülevaatekursused on olulised, aga nende kõrval peaks olema ka muud. Selline kahanemine on toimunud järk-järgult, suurema alguse sai see 3+2-süsteemi tulekuga ja ülikoolide rahastuspõhimõtete muutumisega. Minu enda ülikooliõpingute ajaga võrreldes on muutus olnud eriti silmatorkav: ainemaht on tunduvalt kahanenud ja mitmekesisust vähemaks jäänud.

Kuidas iseloomustaksite sisseastujate teadmisi?

Õpetan bakalaureuseõppes ja olen kuulunud ka vastuvõtukomisjoni. Paraku on mulje selline, et tase on hakanud langema. Sisseastujate teadmised on kesised ja lünklikud, süsteemsus puudub. Tulevased eesti filoloogia üliõpilased ei tunne eesti kirjanduslugu ning vähesed on lugenud meie tüvitekste. Kuigi võiks eeldada, et nad on koolis seda kõike õppinud, see nii ei ole. Räägin praegu keskmisest tasemest, on ka üksikuid säravaid näiteid. Muret teeb, et eesti kirjandust loetakse järjest vähem. Kui küsida, mida on hiljuti loetud, selgub, et loetakse pigem muud kui eesti kirjandust. Eesti kirjandusest osatakse nimetada Koidulat ja Tammsaaret. Olen aru saanud, et eesti kirjandus on süsteemse õppeainena koolide õppekavast kadunud. Ainekava on ehitatud üles kursusepõhiselt ja kohati käsitletakse kirjandustundides rohkem ühiskonnaprobleeme kui kirjandust ennast.

Kui palju üliõpilased loevad?

Lugemus on väike. Loetakse lühemaid tekste, mis süvenemist ei nõua. Isegi Sirbis avaldatud artiklid võivad osutuda liiga pikaks ja nõudlikuks, Keele ja Kirjanduse omadest rääkimata. Paraku kannatab seetõttu elementaarne lugemis- ja tõlgendamisoskus. Kui inimene ei oska sisusse süveneda ega tekste tõlgendada, on ta ühiskonnas selle võrra nõrgemal ja abitumal positsioonil.

Kas ka eesti keele teadmised on nõrgemaks jäänud?

Paraku küll. Alustades grammatikast ning lõpetades eneseväljendusoskuse ja sõnavaraga. Seminarides tuleb selgitada juba selliseid mõisteid nagu „kompromiteerima“ või „miljöö“, ei osata lugeda ridade vahelt ega mõisteta irooniat. Kuna oma mõtete kirjapanekul ollakse üsna abitud, eelistatakse kasutada võõrast teksti ning viimasel ajal kohtab üha rohkem copy paste’i. Usun, et noortel enda mõtteid siiski on, aga neid on väga raske neilt kätte saada.

Koolides on väga palju õpetajaid puudu. Kui paljud üldse tahavad õppida eesti keele ja kirjanduse õpetajaks?

Varasemate aastatega võrreldes on huvi vähemaks jäänud. See on huvitav paradoks: ühelt poolt tõmmatakse seda suunda kokku, teisalt on õpetajate järele suur vajadus. Paradoksaalne on ka see, et koolides teevad õpetajad justkui omalt poolt kõik, mida suudavad, ka ülikool teeb kõik, mis suudab, aga asi kipub ikka lonkama. Võib-olla eeldatakse, et eesti keel ja kirjandus on midagi, mida igaüks niigi oskab ja mida polegi vaja arendada. Nii see aga pole.

30. jaanuaril kutsus Tammsaare ja Vilde sõprade selts kokku ümarlaua, et juhtida tähelepanu vajadusele eesti keele ja kirjanduse tundide arvu suurendada. Kas selleks oli õige aeg?

Arvan, et selleks oli õige aeg, sest muidu on mingil hetkel olukord selline, et polegi enam võimalik tagasi pöörata. Tähtis on olukorda teadvustada ja seda teemat üleval hoida, sest muidu ei muutu midagi.