Babüloonia loitsukogumikust „Bīt mēseri“ („Sidumise koda“) leiab loetelu veeuputusjärgsetest tarkadest, kes olid kaugel täiuslikkusest ja kellest ühe kohta sedastatakse napilt: „Pirig-gal-abzu, kes sündis keset Adabi linna ja riputas oma pitsati kitsekala-deemoni külge, sellega vihastades Ead Apsus, nõnda et üks vanutaja lõi ta oma pitsatiga surnuks“ (vt „Gilgameši eepos“, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2010, lk 17–18).

Aga isegi juhul, kui pitsatit ei plaanita kasutada otseselt kellegi surnuks äsamiseks, on see üks tõsine, suurt tarkust ja vastutust nõudev ese; kes saab voli mõnd mõjuvõimsamat pitsatit pruukida, see võib muuta elusid. Ometi ei tea tähtsate pitsatitega sahmerdajad, lihtrahvast rääkimata, teinekord sedagi, mis see on, mida nad käes hoiavad. Ja mis on see, mis tollest esemest maha jääb. Üks on pitsat, teine pitser, aga kummaga tehakse kumba? Ja tempel, mida see veel endast kujutab? Vaat nii pöörasingi jutu jälle keele, täpsemalt sarnassõnade „pitsat“ ja „pitser“ ning sõna „tempel“ peale.

Kui alustada häälikuliselt koostiselt lähedasematest sõnadest, „pitsatist“ ja „pitserist“, siis esimene tähistab seda, millega lüüakse – tööriista, vahendit, mingist kõvemast materjalist vormi, millel on peegelpildis reljeefne tekst või pilt või mõlemad. Eesti riigi tähtsaimalt pitsatilt, mis on hoiul riigisekretäri juures lukustatud kapis, leiab näiteks teksti „Eesti Vabariik“ ja suure riigivapi kujutise: kaks tammeoksa ja kolm lõvi kilbil. Minu isiklikult pitsatilt, mis on hoiul mu vasakpoolses lauasahtlis, leiab lihtsalt mu nime. Sellel pitsatil muidugi mingit erilist võimu ei ole, ta pole kuigi tõhus isegi talle ette nähtud väikese ülesande täitmisel – meelitada minu juurde tagasi väljalaenatud raamatuid, kus tema jäljend omanikumärgina sees on.

Vähemasti niigi palju see pitsat toimib, et sihtotstarbeliselt kasutades ja oskuslikult käsitsedes saab sellel oleva negatiivkujundi päripidise jäljendi. Vaat selle jäljendi kohta käibki too teine sõna, „pitser“. Niisiis on pitsat pitseri löömise riistapuu ja pitser omakorda pitsatijälg. Õigekeelsussõnaraamat pakub napi ja selge näitelause: „Lõi tõendile pitsatiga pitseri alla.“ Pitsat ja pitser suhestuvad omavahel natuke nagu loomakäpp ja selle jälg lumes, aeg ja selle jäetud märgid (ülekantult öeldaksegi ju, et „aeg on ta näole oma pitseri vajutanud“) või pastapliiats ja paberile tehtav allkiri. Kuni 15. sajandini olidki dokumendid muide allkirjastamata, allkirja asendas isiklik pitser.

Kui riigipitsatiga saab lüüa riigipitseri, siis vapipitsatiga vapikujulise vapp-pitseri ja nii edasi. Pitsatiga sõrmuse kohta öeldakse pitsatsõrmus ja – kuna ka sellega on võimalik vajutada pitserit – pitserisõrmus.

Jääb veel sõna „tempel“. Selle all peetakse silmas tööriista, täpsemalt värvipitsatit, aga ka selle jälge. Nii et kui pitsat on vahend ja pitser vahendiga tehtud jälg, siis „tempel“ võib tähistada mõlemat. Juhul kui räägitakse, et keegi või miski jättis templi mällu, ehk lausa igaveseks, siis mõeldakse muidugi jälge, mitte vahendit – ja sellega seoses meenub mulle üks tore, sõnal „dembel“ („demobiliseeritav“) põhinev sõdurite parafraas: dembel mällu igaveseks.

Kogu seda pitsati-, pitseri- ja templikremplit uuriv ajaloo abiteadus on muuseas tembeldatud sfragistikaks ehk sigillograafiaks. Esimene nimetus johtub kreeka sõnast sphragis, teine ladina sõnast sigillum; mõlemad tähendavad pitsatit. Ladina tüvi on ka iseloomuliku tüvemustriga pitsatipuu, sigillaaria (Sigillaria) teaduslikus nimetuses. Sfragistika-sigillograafia eriteadlastel, kes hommikust õhtuni noid sõnu pilluvad, on muidugi lihtne. Aga ülejäänute puhul ei teagi, mida on hõlpsam endale mällu vajutada: kas asjakohase abiteaduse keerukaid nimetusi või seda, mida ikkagi täpselt tähistavad sõnad „pitser“, „pitsat“ ja „tempel“.