Jaan märkas juba eemalt poisi kisast, et häire käitamisega on kaugele mindud. Ta murdis poiste salgast tee läbi ja sattus vastamisi Lillaga, kes plekist kompvekipihtidega Vadit näpistas kaelalt, põskedelt, käeseljalt ja iga kord kamandas: „Öine häire!“

„Jätke poiss rahule!“ käratas Jaan ja tundis, kuidas veri lööb talle pähe.

„Ära ikka toredaks mine!“ vastas Lilla, püüdes otsida mingisugust hooletut naljatooni ja osatades Jaani oma pihtidega.

See, kaklusega lõppev episood pärineb Jüri Parijõe 1937. aastal ilmunud jutustusest „Teraspoiss“ ja tekitab vist paljudes tänapäeva lugejates küsimuse, mida täpselt on mõeldud tolle „toredaga“ ähvarduses „ära ikka toredaks mine“.

Üldiselt on ju teada, et „tore“ on omadussõna, millega tähistada midagi sümpaatset, head, meeldivat ja vahvat, mis tekitab poolehoidu – nagu Ernst Enno värssides „Tali väljas, tore jää! / Uisutada ülihää“. Aga Parijõe kasutuses näib sõnal olevat pigemini negatiivne varjund. Sõnaraamatudki annavad „toredale“ lisaks tähenduse ‘uhke, ennast täis, upsakas, ülbe, üleolev’. Õigekeelsussõnaraamatust leiab näitelause „On nii toredaks läinud, et ei taha enam vanu sõpru tunda“.

Kuidas on läinud nii, et ühelsamal sõnal on kaks vastukäivat, üksteist justkui välistavat tähendust? Selgituse leiab õige hõlpsasti, „Eesti etümoloogiasõnaraamatust“: „tore“, millel on keeleajalooliselt sama tüvi mis sõnadel „tõre“ ja „tõrelema“ ning mille vasted sugulaskeeltes tähistavadki pigem negatiivseid asju, on teinud eesti keeles läbi tähendusmuutuse ‘pahane’ > ‘ülbe, uhke’ > ‘uhke, suurepärane’ > ‘meeldiv’.

„Sugulaskeeltele lähem tähendus,“ lisatakse etümoloogiasõnaraamatus, „on säilinud tüve rööpvariandis, milles o > õ (tõre, tõrelema).“ Muidu aga näeme, et sõna „tore“ sisu on kusagil seal ‘uhke’ piirimail hargnenud kahte päris eri suunda, negatiivsest tähendusest on irdunud positiivne. Paremini teamegi tänapäeval seda viimast, aga esimene on siiski samuti olemas, ehkki seda võib kohata pigem vanapärases keelepruugis.