Head kriitikud leiavad midagi kiiduväärset isegi puudustega töödes, halvad kriitikud aga kärbivad pidevalt lugemiskõlblike raamatute nimekirja.

Mõtleme ikka, et kiitus on komplimentide, tunnustuse ja austuse andmine. Inglise humanitaarteadlane Clive Lewis aga kirjutab oma raamatus „Mõtteid Psalmidest“, et kiitus on rõõmu ja sisemise tervise väljendus: „Igasugune rõõm muutub spontaanselt kiituseks. Maailm lausa kajab kiitusest: armastajad kiidavad oma kallimat, lugejad kiidavad oma lemmikkirjanikku, jalutajad kiidavad maastikku; kiidetakse ilma, veine, toite, näitlejaid, autosid, hobuseid, koole, riike, lapsi, mägesid, haruldasi marke või putukaid, mõnikord isegi poliitikuid või teadlasi.“

Lewis jätkab: „Ma polnud kunagi märganud, et kõige alandlikumad, tasakaalukamad ja võimekamad inimesed kiidavad kõige rohkem, samal ajal kui iseäratsejad, rahulolematud ja nurisejad kiidavad kõige vähem. Head kriitikud leiavad midagi kiiduväärset isegi puudustega töödes, halvad aga kärbivad pidevalt lugemiskõlblike raamatute nimekirja. Kui just kaalukad asjaolud ei takista, näib kiitus olevat kuuldavaks tehtud sisemine tervis ja seda isegi siis, kui väljendusvormid oskuste puudumise tõttu tahumatute või koguni koomilistena paistavad. Kiitus mitte ainult ei väljenda rõõmu, vaid suurendab seda, lisab täiuslikkuse mõõtme. Väljendamata rõõm on poolik rõõm.“

Täiskasvanute siiras rõõm on lapsele kiituseks. See, mille eest neid kiidame, näitab neile, mida me ise elus tähtsaks peame. Väike laps, kes aitab lauda katta, teeb seda vanemate rõõmuks.

„Laste jaoks on väga tähtis teada, et nende jõupingutusi märgatakse − just seepärast ärge unustage seda neile öelda,“ kirjutab Richard Templar oma raamatus „Lapsevanema mängureeglid“.

Positiivne kinnistamine

Kiitus on ka positiivne kinnistamine. Mäluseosed kujunevad tugevaks just siis, kui kinnistajaks on midagi meeldivat. Rõõmus meeleolu seostub teoga, mille eest kiideti.

Kinnistamise ärajäämisel hakkavad positiivsed ehk tasu taotlevad reaktsioonid kustuma. Otsene tasu tähendab, et soovitav käitumine toob kaasa positiivse stiimuli: naeratuse, kiitva sõna, julgustava märkuse, puudutuse, paituse, teatud õiguste andmise, head hinded, kiituskirjad, kingitused, raamatud, lilled, maiustused, preemiareisid jms.

Halb käitumine, mis toob kaasa tasu ärajätmise, tähendab juba kaudset karistust. Kui lapsed kuulevad kiitust, mis on nende arvates teenimatult saadud, hakkavad nad edaspidi alahindama ka siirast kiitust.

New Yorgi ülikooli psühholoogiaprofessor Judith Brook tõdes, et kiitus on oluline, kuid mitte tühi kiitus. Tema uurimisrühma arvates mõjub õpitulemustes mahajäävatele õpilastele kiitus hukatuslikult. Õpetaja edastab neile tahtmatult sõnumi, et nad on jõudnud oma sisemiste võimete piirile. Seevastu kritiseeriv õpetaja annab edasi sõnumi, et tulevikus on võimalik oma tulemusi parandada.

Kaotusetõrksus

Üldjuhul tuleb last kiita vaid siis, kui ta teeb midagi rohkem või paremini, kui nõuavad tema otsesed kohustused. Kiituse ergutav mõju kaob, kui kiidame last enesestmõistetavate toimingute eest. Ühelt poolt võib laps kiituse suhtes nürineda, teiselt poolt võib ülearune kiitmine muuta ta väga iseteadlikuks.

Stanfordi ülikooli uurijad analüüsisid kiituse mõju kahekümnes New Yorgi koolis. Katses kiideti üht osa lastest pingutuse eest ja teist osa nende nutikuse ehk intelligentsuse eest. Esimesest rühmast valis 90% järgmiseks raskema ülesande, teisest rühmast valis enamik lihtsama ülesande. Nad tegid kergema valiku, et mitte jääda häbisse. See tähendab, et nutikad lapsed pelgasid läbikukkumist. On ju kõigil inimestel vastumeelsus kaotuse suhtes. See on kaotusetõrksus.

„Loomad, teiste seas ka inimesed, võitlevad ägedamalt kaotuse vältimise kui võidu saavutamise eest,“ kirjutab Iisraelis sündinud Ameerika Ühendriikide psühholoog Daniel Kahneman.

Ühes oma uurimuses leidis Carol Dwecki töörühm, et pärast ebaõnnestunud testivooru sattusid masendusse kõik tüdrukud. Mida kõrgem oli nende IQ, seda suurem oli nende masendus. Tüdrukud olid harjunud olema veatud. Pingutuse rõhutamine annab lapsele muutuja, mida ta saab kontrollida. Ta hakkab end nägema oma tegevuse juhtijana. Need, kes peavad kaasasündinud intelligentsust võtmeks edu juurde, hakkavad pingutuse olulisust alahindama.

„Võti seisneb vahelduvas innustamises, aju peab õppima, et masendavatest kogemustest on võimalik üle saada. Inimesel, kes saab üleskasvamisel liiga sageli kiita, ei kujune välja püsivust, sest ta lakkab pingutamast kohe, kui hüvitis kaob,“ kirjutab teadlane.

Kiituse negatiivne külg on oht, et edaspidi võidakse tegutseda vaid selle nimel. Parim tasu töötegijale peaks olema töö õnnestumine. Kui laps tuleb oma kohustustega hästi toime, võib talle usaldada järjest keerukamaid ja vastutusrikkamaid töid.

Hoiatada tuleb äriliste vahekordade eest. Kui laps on harjunud iga liigutuse eest saama käegakatsutavat tasu, hakkab ta tõenäoliselt ka edaspidi kõike rahasse ümber rehkendama. See tähendab, et heal pilgul, sõbralikul naeratusel ja tänulikul meelel pole tema jaoks edaspidi mingit väärtust. Loomulikult ei tähenda see, nagu ei tohiks lapsele taskuraha anda. Temaga lihtsalt ei kaubelda ega maksta kinni pisiteeneid.