Kui Apollo raamatuasjatundjalt Marju Kirsipuult küsiti raadios tema lemmiksõna eesti keeles, mainis ta – mitte küll mingi absoluutse lemmikuna, vaid lihtsalt ühe näitena meie keele toredusest ja rikkusest – sõna „päädima“.

Toreda sõna tähendusväli kattub suuresti „lõppema“ ja „tipnema“ omadega: „kartulipanek päädis kuuma saunaga“, „pallilahing päädis meie poiste võiduga“, „ooper päädib soprani aariaga“, „sünnipäev päädib tordisöömisega“. Eesti „päädima“ eeskujuks on arvatavasti soome päättyä ‘lõppeda’ ning nii eesti kui ka soome sõna puhul on lihtne märgata seost vana uurali tüvega „pää“ ehk „pea“, mille vasted tähistavad paljudes sugulaskeeltes eeskätt keha tipmist osa (just nagu meie sõnagi), aga paljudes sugulaskeeltes ka lõppu, otsa, tippu, harja, serva või äärt üldiselt.

„Päädima“ eesotsas seisab sõnatüve algsem variant, „pää“. „Pea“ on selle kirjakeelne, tänapäeval levinum vaste, mis aga omal ajal paljudele ei passinud ja ka üksjagu ütlemist põhjustas. Näiteks Jakob Hurt, „pää“ eestkostja, kirjutas 1871. aastal muu hulgas: „Esiteks on ää siin vanem ja päris hääl ja suurem hulk Eestlasi räägib ka nüüdgi nõnda. Tõiseks teeme nõnda kirjotates mõnikord ka vahet. Näituseks: pea on varsti, kohe, ruttu, aga pää tuttav iho jago. Sest viimasest sõnast tulevad ka käänud pääl, pääle, päält. Sõnakäänd seal tuleb sõnast siga, aga sääl tähendab kohta. „Seal on paljo vigo“ ja „sääl on paljo vigo“ – neil ütelusil on oma vahe, mis tähendamata jääb, kui põhjapoolist viisi ää asemel ea kirjotame.“

Rahvuskirjakeele ühtsuse-ühtluse huvides jäeti õigus, mida aeg on kinnistanud, siiski sõnale „pea“. Kuid selle käändevormid „pähe“ ja „päid“ ning mõned sõnad, näiteks „päis“, „päitsed“ ja toosama „päädima“, meenutavad meile ka vana, lõunaeestipärast tüvevarianti – seda, mille eest võitles Hurt ja mida mõned – vahel halvas ja vahel hääs mõttes isepäised – seniajani pruugivad.