Äsja nägi trükivalgust esimene eestikeelne käsiraamat plastmassidest – ERM-i konservaatori Karoliine Koroli „See „igavene“ plastmass! Plastesemete vananemine, säilitamine ja konserveerimine“.

Karoliine Koroli esimene kokkupuude plastidega pärineb lapsepõlvest 1990. aastatel. Ta oli just endale saanud popi spiraalikujulise ja vikerkaarevärvilise mänguasja slinky, mida oli vahva trepist alla lasta. Ühel päeval tegi teismeline vend aga triki: surus slinky ümber pudeli, pistis kuumaveetünni ja seejärel külma vette. Lelu võttis selle peale uue, loperguse kuju. Pettumus oli suur. Kuid aeg läks edasi ja tõi Koroli ellu uusi plaste.

Kui 20. sajandi alguses inimene sünteetilist plasti kasutama õppis, peeti seda igavesti säilivaks imematerjaliks. Ajapikku omandas see aga pigem pahategija imago.

„Tasub mõelda, milline oleks meie ühiskonna areng sünteetiliste plastideta,“ nendib Karoliine Korol. Käsiraamatus pöörabki ta tähelepanu plastmassile kui väga mitmekülgsele materjalile. 

„Kooli ajal jäi keemia minu jaoks raskesti mõistetavaks, valemiteks paberil. Täiskasvanuna sattusin sellest aga vaimustusse,“ lausub Korol. „Lähenesin asjale tagurpidi, nägin tulemust, mille mingisugune keemiline reaktsioon oli põhjustanud, ning soovisin teada, miks see juhtunud oli. Mispärast ikkagi muutub plastmass kollakaks?

Tahtsin seda vaimustust teistega jagada. Kirjutamiseks kasutasin lihtsat kirjalaadi, et ka need lugejad, kel puudub põhjapanev keemiaalane väljaõpe, võiksid keemiat reaalselt näha. Nõnda on polümeerahelad kujutatud pärlikeedena ning termoplastid kui šokolaad. Visualiseerimine muudab võrrandid ja valemid reaalseks.“

Plastmassiraamat võikski olla keemia- ja loodusainete õpetajatele tunnis abimeheks. Miks mitte tuua raamatust näiteid sellest, kuidas keemia on tänapäeva arenenud ühiskonna alus? Polümeeride valmistamine muutis võimalikuks näiteks telegraafikaablite paigaldamise üle Atlandi ookeani. Selle raamatu abil saab õpilastes äratada keemia vastu huvi, usub Korol. Plastmasside vananemise peatükk toob näiteid, mismoodi eri tegurid plastmassi koostisosadele mõjuda võivad. Säilitamise peatükk jällegi selgitab, kuidas neid reaktsioone pidurdada. See kõik on vajalik keemia „nägemiseks“.

Raamatu vastu tuntakse huvi juba välismaalgi ja oodatakse tõlget.

Miks on plastmassiteema vastu nii suur huvi?

Karoliine Korol: „Plastmassid on tänapäeval elu osa. Äratuskell, hambahari, hambapastatuub, külmkapi link, piimakann, müslipakk, veekeedukann – need on plastesemed, mida inimene puudutab vaid esimese 15 minuti jooksul oma tavalisel päeval. Me ei märka asju enne, kui nendega mingisugune probleem ilmneb. Kui palju mõtleme oma väikesele varbale enne, kui selle lauajala vastu ära lööme? Plastmassid on viimaste aastate vältel üha enam muret tekitanud. Selle põhjus on meeletu ületootmine. Plastmassid on kõikjal! Õhus, mida hingame, ja toidus, mida sööme. Aset leiab loodusreostuse kriis. Ja kuna süüdlasena nähakse just plastmassi, pööratakse sellele palju tähelepanu.

Muuseumides on plastmass juba aastaid peavalu teinud. Vastupidiselt levinud arvamusele, et plastmass on igavene, on see tegelikult üks kiiremini vananevaid materjale. Tuleb eristada materjali täielikku lagunemist algosakesteks ning omaduste degradatsiooni. Plastmassid reageerivad pea kõigega, mis neid ümbritseb. Tehismaterjalide säilitamises on maailmas aga vaid mõnekümne aasta pikkune kogemuste varamu. Eestis on sellega veelgi vähem tegeldud. Ükski kohalik konserveerimist õpetav kõrgkool eraldi plastmaterjalidele ei keskendu.

Plastmasside vananemisele hakati tõsisemalt tähelepanu pöörama 1990-ndate alguses. Siis anti välja ka esmaseid juhendeid sisaldavad raamatud. Seda kõike muidugi inglise keeles. Esimene suurem ja põhjalikum käsiraamat anti välja 2008. aastal (Conservation of Plastics, Y. Shashoua). Võrreldes ingliskeelsete väljaannetega on „See „igavene“ plastmass!“ põhjalikum ja asetab enam rõhku praktilisele lähenemisele, selle kirjalaad on vabam ja jutustavam.“

Raamatut saab osta ERM-i e-poest www.erm.ee/et/shop/see-igavene-plastmass.