„Teadussõnumite“ üheksas lugu räägib Euroopa haridusteadlasi ühendava EARLI organisatsiooni praeguse presidendi professor Sanna Järvelä töörühma töödest, mis toetavad enesejuhitud õppimist rühmatöös. Ka Eesti kehtivas „Elukestva õppe strateegias 2020“ ja valminud „Haridusstrateegia 2035“ visioonis on kesksel kohal ennastjuhtivad õppijad, kes suudavad kujundada tehnoloogiarikkas keskkonnas endale personaalse õpitee.

Personaalne õpitee ei tähenda aga pelgalt individuaalset
õppimist. Hoopis vastupidi. See tähendab vastavalt vajadusele
õppimist rühmas – teistega koos, õppides teistelt, aga
aidates kaasa ka kaasõppijate potentsiaali igakülgsele avamisele.
Iga rühmaliikme ülesanne on võimestada teisi õppijaid, sest
üheskoos keerulisi probleeme lahendades muututakse võimekamaks. 

Oma artiklis avab Külli Kori, kuidas Sanna Järvelä töörühma uuringutele tuginevalt aitavad tavapärasest keerukamad rühmas lahendatavad ülesanded tõsta nii õpimotivatsiooni kui ka toetada eneseregulatsioonioskuste ja rühma juhtimise oskuste arendamist. Miks mitte rakendada selliseid ülesandeid praegusest veelgi enam ka Eesti koolides?

Margus Pedaste
Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor,
„Teadussõnumite“ konkursi ellukutsuja ja tööde toimetaja

---

Külli Kori, Tallinna ülikooli teadur:

2017. aasta kevadel õnnestus mul doktorandina külastada Soomes Oulu ülikoolis kõrgelt hinnatud õppimise ja haridustehnoloogia töörühma. Osalesin selle tegevuses kuu aja jooksul ning sain huvitava ülevaate sellest, kuidas nad õppimist uurivad ning milliseid meetodeid selleks kasutavad. Jagan nende kogemusi käesolevas artiklis.

Oulu ülikooli õppimise ja haridustehnoloogia töörühma juhib professor Sanna Järvelä, kes on vedanud mitmeid uurimisprojekte, olnud seotud tuntud haridusajakirjade toimetamisega ning on Euroopa suurima haridusorganisatsiooni EARLI president. Ta on publitseerinud oma teadlaskarjääri jooksul muljetavaldavalt palju teadusartikleid.

Sanna Järvelä juhitud töörühm on rahvusvaheliselt tuntud selle poolest, et arendab motivatsiooniteooriat ja enesejuhitud õppimise teooriat sotsiaalsest aspektist lähtuvalt. See tähendab, et uuringute fookuses on õppimine, mis toimub koostöös. Lisaks on neil huvi ka tehnoloogia toetatud õppimise vastu. Eesmärk on saada aru õppijate oskustest, tahtest õppida ning disainida tehnoloogia abil uuendusi õppimise toetamiseks.

Nimetatud töörühma uuringud toetavad hästi nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtteid, mille kohaselt on oluline liikuda selle poole, et õppijad juhiksid ise enda õppimist ning õppimine toimuks koostöös. Kuna koostööks on vaja rohkemat kui õppija individuaalsel tasandil toimuvaid protsesse, on Sanna Järvela töörühm võtnud eesmärgiks uurida õppimist rühma tasandil. Seejuures minnakse kaugemale lihtsalt teadmiste omandamise uurimisest ning uuritakse ka õppija motivatsiooni ning efektiivseid õpistrateegiaid.

Nad tahavad muuta õppimise ja õpetamise efektiivsemaks, tõhusamaks ja nauditavamaks, tõsta õpilaste teadlikkust oma õppimisest ja aidata juhtida õppimist optimaalse tehnoloogia kasutuse kaudu.

Sanna Järvelä juhitud töörühm panustab ka haridusvaldkonna uurimismetoodika arengusse. Nimelt kasutavad nad põhiliselt õppimise protsessi uurivaid meetodeid ehk uurivad, mis toimub õppimise ajal. Rõhk on kvalitatiivsetel uurimismeetoditel, kus näiteks filmitakse, kuidas õppijad koostöös ülesannet lahendavad, ning analüüsitakse suures koguses videomaterjali.

Oulu ülikooli külastades oli minu jaoks eriti huvitav ruum, mida seal eksperimentide ja disainipõhiste uuringute korraldamiseks kasutati – LeaForum. Tegemist on nn laboriga, kus on nüüdisaegne tehnoloogia õppimise toetamiseks ja kõik vajalik õppetööks. Ruumis on lihtsasti liigutatavad lauad ja toolid ning selle saab jagada vaheseintega kolmeks. Iga osa keskel paikneb 360 kraadi filmiv kaamera, mis võimaldab uurijatel filmida ja analüüsida kõike, mis koostöisel õppimisel toimub. Näiteks saadakse ülevaade rühmas toimuvatest aruteludest, liikumistest, žestidest, näoilmetest, emotsioonidest jne.

360 kraadi filmiva kaamera abil on nad näiteks uurinud rühmatöös eneseregulatsiooni toimumist selgelt struktureeritud ülesannete lahendamisel ja keerukamate ülesannete lahendamisel, kus on palju võimalikke lahenduskäike vastuseni jõudmiseks. Tulemused näitavad, et viimast tüüpi ülesannete puhul toimub rühmas rohkem eneseregulatsiooni, sest õppijad peavad ise ülesande lahendamiseks eesmärgid ja plaani seadma. Lisaks ilmneb keerukamas ülesandes rohkem emotsionaalseid aspekte. Kui selgelt struktureeritud ülesande lahendamisel ilmnesid emotsioonid ja motivatsiooni aspektid peamiselt ülesande planeerimise etapis, siis keerukamas ka ülesande lahendamise ajal. Seega aitab keerukam, ühe kindla lahenduseta rühmatööd aktiveerida õpilaste eneseregulatsiooni ja emotsioone ning toetab seeläbi nüüdisaegse õpikäsituse rakendamist.

Koostöö ei vaja aga mitte ainult enda töö reguleerimist, vaid võimaldab ka igal rühmaliikmel toetada teisi õppimise reguleerimisel. Sanna Järvela uuringud on näidanud, et õppijad saavutavad rühmatöös paremaid tulemusi, kui liiguvad individuaalse eneseregulatsiooni tasandilt kõrgemale, kus õppimist juhitakse rühma tasandil. Rühmatöös peaks olema eesmärk liikuda sotsiaalselt jagatud reguleeritud õppimiseni, kus rühmaliikmed koos juhivad ühiseid tegevusi.

Sotsiaalselt reguleeritud õppimiseni jõudmist saab toetada suunavate küsimuste abil. Näiteks võiks ülesande lahenduse planeerimisel esitada õppijatele järgmisi küsimusi. Mis on teie ülesanne? Mis on teie eesmärk ülesande lahendamisel? Mida peate tegema eesmärgi saavutamiseks? Millised on teie rühmas peamised väljakutsed ja kuidas neid ületate? Pärast ülesande lahendamist võiks suunata õppijaid reflekteerima järgmiste küsimustega. Kas te saavutasite rühmatöös oma eesmärgid? Kui jah, siis kuidas? Kui ei, siis miks? Kuidas te töö käigus tegevusi planeerisite? Millised olid teie peamised väljakutsed ja mida rühmas nende ületamiseks tegite? Selliseid õppimise juhtimist suunavaid küsimusi võiks kasutada rühmatöös, et saavutada nüüdisaegse õpikäsituse eesmärke.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Sanna Järvelä ja tema töörühma uuringud annavad ideid, kuidas nüüdisaegset õpikäsitust rakendada. Seega soovitan lugeda Oulu ülikooli õppimise ja haridustehnoloogia töörühma avaldatud artikleid ja võtta nende uuringute tulemustest eeskuju ka Eesti koolides.