Sõnadest, millel on sarnane pale ja lähedane iseloom ning mida seetõttu omavahel ikka segi aetakse, on „Keelekastes“ juttu olnud juba nii mitut puhku, et kõigist asjakohastest juhistest võiks kokku panna ühe kenakese juhendi – kus peaks siis tingimata rääkima ka sõnadest „juhis“ ja „juhend“, sest jah, sageli segatakse ära needki.

Ärasegamine käib enamasti niipidi, et sinna, kuhu tähenduse poolest passiks „juhend“, torgatakse „juhis“, ja tihti omalegi märkamatult. „Juhis“, kui näpuga sõnaraamatujärge vedada, tähistab ennekõike üksikut reeglit: „käitumisjuhis“ ehk „käitumisreegel“, „mängujuhis“ ehk „mängureegel“, „komakirjutusjuhis“ ehk „komakirjutusreegel“, „üldjuhis“ ehk „üldreegel“ ja nii edasi.

„Juhis“ on üks reegel, aga „juhend“ tähendab peaasjalikult juhiste ehk reeglite kogu ehk reeglistikku (resp. eeskirja, instruktsiooni). Nii et mängujuhend sisaldab hulka mängujuhiseid, komakirjutusjuhend hulka komakirjutusjuhiseid, ametijuhend hulka ametijuhiseid ja võistlusjuhend hulka võistlusjuhiseid. „Ametniku soovitussõnastik“ kinnitab: „Juhis ainsuses tähendab ühte reeglit. Reeglite kogu on juhend, aga sobib ka juhised mitmuses.“

Sellegipoolest on isegi raamatute pealkirjades „juhendi“ või „juhiste“ asemel ühtepuhku „juhis“, ja seda vaatamata tekstiga tegelevate ja selle kvaliteedi eest vastutavate inimeste hulgale (autor-tõlkija, toimetaja, kirjastaja). Näiteks – kui tõsta ette praegusaja menukaim valdkond – on meil kristallidega ravimise „tähestikuline juhis“, tervendava teadveloleku „praktiline juhis“, „spirituaalne juhis enda ja teiste tervendamiseks“ ja nii edasi.

Mõnikord pole segiajamisest lugu; olgu kaanel pealegi „juhis“, ikka on selge, et mainitud raamatud ei sisalda mitte ühte reeglit, vaid on siiski reeglite kogud, see tähendab juhendid. Aga vahel võivad segiajamisega kaasneda arusaamatused. Ütleme, et keegi soostub poole tunniga ära õppima mingi juhise – sest mis see üks reegel siis ära ei ole! Hiljem aga selgub, et juhise all peeti silmas ikkagi juhendit, tervet hunnikut reegleid, mõistagi eranditega, ja nende poole tunniga äraõppimine on juba mõeldamatu.

„Juhist“ kui lühikest, mõnusasti suhu sobivat sõna trügitakse veel terve hulga tähenduselt lähedaste, kuid seejuures pikemate, seega tülikamate sõnade haldusalasse. Ometi on päris palju kontekste, kus täpsuse huvides võiks siiski eelistada muud, olgugi et pikemat sõna: „juhatus“, „suunis“, „orientiir“, „näpunäide“, „juhtnöör“ … Kõigi sisu kattub osaliselt „juhise“ omaga, aga kõigil on omad loorõrnad tähenduserinevused ja stiilivarjundid. Niisiis tasub teinekord peatuda ja mõelda – kas kirjutan jälle „juhis“ või leidub seekord mõni teine, sobivam sõna.

Puhuti saab üle- ja väärtarvitatud „juhise“ asendada ka sõnaga „ettekirjutus“ või „norm“. Ent tähelepanu! „Normil“ on järglane „norming“ ning teatud paigus on oluline tabada ka nende vahet. Näiteks keelealal: siin tähistab „norm“ ajaga väljakujunenud objektiivset keelemalli, aga „norming“ mingis kompetentses allikas, näiteks õigekeelsussõnaraamatus fikseeritud normi. Nii et see, mida me argikeeles tihti lihtsalt „normiks“ nimetame, on oskuskeeles täpsemalt „norming“.

Kõigi nende „juhiste“, „juhendite“ ja „juhtnööridega“ seoses tuli mulle meelde veel üks sõna. Meil on populaarne igat masti krimikirjandus – näiteks nüüd, suviti, pehmekaaneline nii-öelda cozy crime, mida on lihtne kaasas kanda ja mis ei sunni eriti „halle ajurakukesi“ pingutama. Üks selle alažanri keskseid sõnu on lead (ingl). Krimkade eestindustest leiab ühtepuhku tõlkevaste „juhtlõng“ – keelend, mida sõnastikest näisid varem tunnistavat ainult mõned kakskeelsed sõnaraamatud, aga mis nüüd on jõudnud ka kõige viimasesse, 2018. aasta õigekeelsussõnaraamatusse ja uude „Sõnaveebi“. Seda enam tahaks tõlkijaile meenutada üht vana head eesti keelendit, mida vahel „juhtlõnga“ asemel pruukida võiks – „niidiots“. See, tundub, on hakanud tasapisi unustusse libisema …