Nõudmised ja ootused lasteaiaõpetajatele on kõrged, ja õigustatult: usaldavad ju pered terveks päevaks nende hoolde oma kõige kallimad. Olen töötanud lasteaias eri ametikohtadel 35 aastat ning kogenud nii õpetaja, õppealajuhataja kui ka direktorina, kuidas ootused õpetaja tööle on aastate jooksul kasvanud. Seda enam vajab õpetaja mõistmist ja tuge.

On tavaline õhtupoolik lasteaias. Minu kabinetti siseneb pensioniealine naisterahvas, tervitab ja teatab, et ta on ühe nelja-aastase poisi vanaema, ning soovib minu kui direktoriga tungivalt rääkida. Naine, kes ei taha öelda enda ega lapse nime, pärib häält tõstes aru oma lapselapse õppetegevuste kohta lasteaias ja nõuab rühmaõpetaja kohest vallandamist. Vastasel juhul ähvardab ta kaevata kõrgemale ja kaugemale. Pärast korduvaid katseid vestlust sisulistele küsimustele juhtida saan aru, et see ei ole võimalik. Lõpuks vanaema sõnavaling lõpeb, ta ütleb head aega ja lahkub.

Selline käitumine võttis esiotsa tummaks. Kindlasti ei saanud ma nõustuda, et lasteaias on õppe-kasvatustööga halvad lood. Rühmaõpetajad harjutavad nelja-aastastega, kuidas õigesti pliiatsit hoida ja kääridega lõigata, voolivad plastiliinist kujukesi, et tugevdada lapse käelihaseid, ja teevad palju muidki eakohaseid tegevusi. Kuna see poiss käib lasteaias harva, on nad soovitanud tema emal kodus samu asju harjutada.

Küllap olid vanaema tundetulva põhjuseks isiklikud mured ja probleemid, kuid mul oli hea meel, et ta elas end välja minu kabinetis ning seda ei kuulnud pealt ei õpetajad ega rühmas viibivad lapsed.

Juhtunu aga pani mind taas kord mõtlema, millised peavad olema lasteaiaõpetaja oskused ja pädevused, et oma tööga hästi toime tulla.

Õpetaja kui suhtlemisekspert ja psühholoog

Lasteaiaõpetaja amet eeldab pidevat suhtlemist. Õpetaja on justkui kommunikatsiooniekspert, kelle päevast moodustab suure osa suhtlemine laste, lastevanemate ja kolleegidega, ja nii päevast päeva. Oleme harjunud, et õpetaja oskab suhelda väga erinevate inimestega. Me kõik teame, et pered on muutunud, niisamuti arusaamad ja traditsioonid. Lahutus, kohanemine ema või isa uue elukaaslasega, peretülid jne – kõike seda näevad ja kogevad kõrvalt ka lapsed. Nad ei oska oma tunnetega toime tulla ja elavad emotsioonid lasteaias välja. Lasteaiaõpetaja on see, kes peab oskama lapse tundeid tasakaalustada, et tollel oleks tore päev.

Maslow’ püramiidist lähtudes ei saa rääkida lapse mistahes arenguetapist, kui tal on rahuldamata üks esmaseid vajadusi – turvalisuse järele. Praeguse aja muutuste tuules ei saa eeldada, et kõik lapsevanemad tulevad kõikide probleemidega ise toime. Siis ongi õpetaja see, kelle professionaalsed oskused selle puudujäägi korvavad.

Õpetaja peab valdama kriisikommunikatsiooni, mis ei tähenda üksnes evakueerumise korraldamist tulekahju korral, vaid puudutab just selliseid konfliktsituatsioone, arusaamatusi, möödarääkimisi, millest eespool juttu. Õpetaja peab oskama tulla toime teiste inimeste emotsioonide, tunnete ja väljaütlemistega ning seejuures säilitama tasakaalu ja hoidma iseennast, et probleemid teda ennast ära ei sööks. Selliste teemadega tegelevad üldjuhul terapeudid, kuid ka lasteaiaõpetaja jaoks on see osa tema tööst.

Õpetaja kui kiire õppija

Õpetaja põhitöö lasteaias on soovitud õpitulemusteni jõudmine. 1992. aasta oli Eesti hariduses pöördeline. Võtmesõnaks sai uus õppekava, millele pandi suuri lootusi. Kui eelmises õppekavas oli täpselt kirjas, mida ja kuidas õpetada, siis uues anti ette vaid lapse eeldatavad tulemused. Kuidas õpetaja selleni jõuab, jäi tema enda otsustada ja vastutada. Lihtne näide: kui varem õpetas õpetaja kunstitegevuse ajal lapsi jänest joonistama ning pildid tulid kogu rühmal enam-vähem ühesugused, siis nüüd suunab ta lapsi kujutama jänest nii, nagu iga laps seda näeb. Eesmärgiga õpetada eri võtteid, kujundeid ja oskusi.

Muutus kogu õpikäsitus. Aine- ja õpetajakeskselt õpetuselt mindi üle lapsekesksele ning sealt omakorda lapsest lähtuvale ja tema individuaalsele arengule suunatud lõimitud õppetegevusele. Üleminekuprotsess tekitas ka segadust ja hirme, kuna muutused toimusid kiiresti ning senine kindel ja turvaline süsteem varises kokku.

Õpetajad pidid hakkama õppekava iseseisvalt looma ja rakendama, mille tarvis oli vaja omandada uusi oskusi. Muutunud õpikäsituse üheks teemaks kujunes IT-valdkond. Õpetajad, olenemata vanusest, pidid selgeks õppima infotehnoloogia vahendite kasutamise igapäevatöös ning oma oskusi sel alal täiendama. Tuleb tunnistada, et lasteaiaõpetajad on nii lõimingu kui ka lapsest lähtuva õpetamisega suurepäraselt hakkama saanud. Selle taga on pidev enesetäiendamine ja suur töö.

Täiendusõppe vajaduste väljaselgitamine ja koolituskavade loomine on olnud pikk protsess ja muutused ei tule kiirelt. Omaette küsimus on, kui teadlikult rakendab õpetaja täiendusõppes omandatut igapäevapraktikas. Kas peab kogu aeg midagi uut õppima või on vaja vahepeal ka enda tegevusi reflekteerida ning õpitut eelnevate teadmise ja praktikaga seostada?

Õppekava muutus andis võimaluse autonoomiaks, mis tõi kaasa metoodikate rohkuse. Iseotsustamise võimalus pani õpetajaid proovima, katsetama ja valikuid tegema. Iseenesest on see hea: iga õpetaja võis leida soovitud tulemuse saavutamiseks just talle kõige sobivamad õpetamismeetodid. Et aga valitud metoodikat algusest lõpuni õigesti rakendada, peab õpetajal jääma aega ka seda katsetada.

Õpetaja kui juht ja vastutaja

Lasteaiaõpetaja igapäevatöö koosneb paljudest komponentidest, julgen koguni öelda, et ametitest. Lasteaias ei möödu ükski päev ilma lugudeta. Õpetaja ei ole mitte ainult lugude ettelugeja ja jutustaja, vaid ka lookirjutaja, luuletaja, lavastaja, kostüümikunstnik, dekoraator jne, jne. Lõiming nõuab, et mingit lugu käsitledes tuleb see siduda kunstitegevuse, õppekäigu ja veel mitme tegevusega. Õpetaja peab nägema ettepoole, samas laskma lastel ise otsustada ja ettepanekuid teha, uurida ja katsetada ning leidma koos lastega vastused tekkinud küsimustele.

Olulisel kohal lasteaias on õppekäigud, matkad ja väljasõidud, mida ei tehta aja sisustamiseks ega lihtsalt lusti pärast, vaid eesmärgil, et laps õpiks, tema silmaring laieneks ning ta oskaks seoseid luua. Õpetaja peab olema ka hea matkakaaslane ning tagama laste turvalisuse – vastutus mudilaste eest lasub ju tema õlul. See on vaimselt suur koormus. Lasteaiaõpetaja on enamasti missioonitundega inimene, kes armastab lapsi, teisiti ei saakski lasteaias töötada. Üks esmaseid kriteeriume, mida iga õpetaja enesele teadvustama peab, ongi eeskujuga kasvatamine.

Tegevustesse kaasatakse muusika- ja liikumisõpetajad ning tugispetsialistid, mistõttu on oluline ka õpetaja koostööoskus. Lapsest lähtuva õpetamise tagabki täiskasvanute omavaheline koostöö. Tähtis on koostöö mitte ainult kolleegide, vaid ka lapsevanematega.

Olenemata sellest, kas töötatakse ühe või kahe õpetaja süsteemis, on õpetaja igal juhul meeskonna juht. Iga tegevus vajab eesmärgistamist ja planeerimist, mis nõuab aega, süvenemist ja väga häid erialaoskusi. Reflekteerides oma tegevust ja analüüsides lapse arengut, püstitab õpetaja üha uusi eesmärke. Lapse arengu jälgimine võtab omakorda aega, eeldab planeerimist ja oskuslikku analüüsi, et märgata erivajadust või individuaalse abi vajadust.

Erivajaduse märkamine ja sellega toimetulek seni, kuni laps vajaliku abi saab, on väärt eraldi artiklit. Lapse erivajaduse esimene märkaja ongi tihti lasteaiaõpetaja ning lapsevanema teavitamine sellest nõuab head empaatiavõimet ja veenmisoskust, et võita pere usaldus ja teha koostööd.

Seni, kuni leitakse lapse jaoks toimiv lahendus, peab õpetaja saama hakkama erivajadusega lapsega ning tagama samal ajal kogu rühma arengu ja heaolu. Kõik õpetajad on saanud ka meditsiinilise esmaabi väljaõppe ning oskavad õnnetuste korral anda lastele esmaabi, samuti teavad nad, kuidas rahustada paanikasse sattunud lapsevanemat.

Lõpetuseks.

Olen veendunud, et hea haridus algab heast õpetajast. Rõõmsa, julge ja loova õpetaja rühmas on rõõmsad, julged ja loovad lapsed. Niisamuti nagu meditsiinivaldkonnas on kirurgi töö täppisteadus, on ka lasteaiaõpetaja oma ala professionaal. Usaldame lasteaiaõpetajat.