Raamatuid täis riiul on uskumatult köitev ja kõnekas. Olen täheldanud, et kui ma kuhugi esimest korda külla lähen ja toanurgas sellist relikti konutamas näen, siis paelub see mind otsekohe nii, et pererahva uus laps, koer, vegekoogiretsept ja stereokõlaritega retrogrammofon võivad, kusjuures täiesti teenimatult, igasuguse tähelepanuta jääda. Mõnikord ei ole vaja külla minnagi. Sirvin omaenese kodus ajalehte ja seal on pilt mõnest kirjanikust või teadlasest või poliitikust, poseerimas raamaturiiuli taustal – kirjanikele ja teadlastele ja poliitikutele jubedalt meeldib poseerida raamaturiiuli taustal –, ja mina siis jälle kas või luubiga uurima, et kas ja mis sealt riiulist paistab.

Üksi see, et majapidamises raamaturiiul(id) ja raamatud on, kujutab enesest tähendusrikast fakti, millest üht-teist oletada. Milline on riiul ja millised raamatud, kuidas viimased esimeses paigutuvad – see võimaldab teha veel järeldusi, näiteks kas raamatud on selles kodus pelgad seinakaunistused või igapäevased töö- ja ajaviitevahendid. Ja mida kõike ütleb riiulitäis raamatuid omaniku huvide, identiteedi ja maailmavaate ning selle kohta, kes ta on, millega tegeleb ja kuidas temaga suhestuda!

Mihkel Mutt kirjutas kord ühes e- ja paberraamatu jõujooni käsitlevas artiklis („Kummist naine ja kosmonauditoit“, Postimees, 15. jaanuar 2013), et „raamaturiiul on mälutapeet“: „Raamatuselgade uurimine ergutab kujutlust pööraselt. Uue tuttava riiuli ees seistes saad aimu, kellega on tegemist.“ Aga ajad muutuvad: „Kas ma tulevikus küsin võõrustajalt (daamilt) luba tutvuda tema kompuutri failidega? See oleks kuidagi … ebasünnis.“

Selge see, inimese (daami) arvuti on privaatne asi. Ja ikkagi: just nagu võõraid raamaturiiuleid, oleks põnev uurida ka näiteks võõraid interneti sirvimisajalugusid. Eriti tõlkijate omasid. Jaa, mida kõike tõlkija – ja tema järel ka ta toimetaja – internetist otsima ja kontrollima ei pea! Kõige veidramaid asju! Sest hea tõlkija – ja tema järel ka ta toimetaja – järgib ikka vene tarkust „доверяй, но проверяй“ ja sukeldub seda tehes, kui olukord nõuab, ka interneti kõige jõledamatesse mülgastesse.

Olen mitut puhku kuulnud tõlkijaid naljaga pooleks kurtmas, mis neid küll ees ootaks, kui mõni julgeoleku- või komblusorgan hakkaks huvi tundma nende internetikasutuse vastu. Üks tuttav ilukirjanduse tõlkija rääkis alles hiljuti, et pidi mingi käsiloleva tekstiga seoses lugema internetist pommivalmistamise õpetust, enne seda aga tutvuma põhjalikult keskaegsete piinamisviisidega. Teine, kes eestindab ülispetsiifilisi meditsiinitekste, maalis kauneid kujutelmi deformeerunud kehaosasid kujutavatest lähivõtetest, mida ta peab vaatama, otsides selgust mingites kurioossetes haigustes ja nende ravis.

Mõni, rääkides leebematest juhtumitest, on pidanud internetist otsima puudlite värvitoone, kuigi isiklikus elus puudub tal igasugune huvi mis tahes värvi koerte vastu, mõnel on aga tulnud end kurssi viia ülimalt detailsete joonistega lüpsimasinaist ja lennukeist, olgugi et enne seda oli ta nii lehmade kui ka lennukite kohta lugenud vaid Vassili Livanovi klassikalisest teosest „Rumal lehm“. Enda harimine valdkondades, mida pole seni väga puudutanud – see on osa tõlkimistöö valust ja ka võlust.

Vahel võib tõlkija internetisirvimistest jääda mulje, et see arvuti kuulub inimesele, kellele kangesti meeldivad nilbused. Olen isegi tõlkijaga kahasse otsinud näiteks soolegaase ja suguelundeid, lõbumeest ja lõbunaist tähistavaid mahlaseid sünonüüme. Sageli satub obstsöönsele tahtmatultki, trükkides otsinguväljale muidu ilmsüüta sõna, mis on aga teatavates kultuurikihtides omandanud uue, nüüd internetis domineeriva rüveda tähenduse. Tõlkija pole süüdi!

Jah, kellelgi ei maksaks üksnes arvutis leiduva põhjal heita ette moraalset allakäiku või kiirustada tegema otsuseid tema isiklike huvide ja vaimse seisundi kohta. Äkki on tegemist lihtsalt tõlkijaga, kes teeb oma tööd?