Minni Aia-Utsal.
Kuidas vähendada õppetööd segavat ja häirivat käitumist klassis? Head lahendust pakub tõenduspõhine ennetusprogramm „VEPA käitumisoskuste mäng“.
Teadusuuringud kinnitavad, et „VEPA käitumisoskuste mängu“ (vt vepa.ee) metoodika rakendamine ennetab ja vähendab õpilaste agressiivset ja probleemset käitumist tunnis ning innustab neid üksteist aitama (prosotsiaalne käitumine). Nii tagatakse klassis hea õhkkond, kõik saavad keskenduda õppimisele ning õpitulemused paranevad, sest õppimiseks võidetakse rohkem aega. Mulle ei ole see uudis. VEPA mentorina olen külastanud koole üle Eesti, kus rakendatakse VEPA metoodikat, ning kõigis neis on klassides valitsenud rõõmus töömeeleolu ja on innukalt õpitud. Sarnase kogemuse saime Rootsis, kus väga erineva taustaga õpilaste puhul loodi VEPA abil turvaline õpikeskkond.
Oma magistritöö teemaks valisin VEPA metoodika, sest tahtsin katseliselt uurida, kuidas mõjutab VEPA metoodika meie Eesti õpilaste käitumist ja hoiakuid.*
Magistritöö käigus viisin kolmes koolis (kokku 12 klassis) läbi kvaasieksperimendi VEPA metoodika efektiivsuse uurimiseks. Kuues klassis rakendas klassiõpetaja VEPA metoodikat seitse kuud ning kuues kontrollklassis seda metoodikat samal ajal ei rakendatud. Tulemusi võrreldes ilmnes, et VEPA klasside õpilased hindavad enda ja eakaaslaste käitumist sagedamini prosotsiaalseks (koostöö, abistamine) kui kontrollklasside omad. VEPA klassides oli õpilaste enda hinnangul antisotsiaalset käitumist (karjumine, pilkamine, sõimamine, solvamine) vähem kui kontrollklassides.
Kuna uuringu andmetest ilmnes, et VEPA klasside õpilased aitavad üksteist rohkem kui kontrollklasside lapsed, uurisin lähemalt, mis motiividel õpilased üksteist aitavad. Teame ju, et selleks võib olla üsna erinevaid põhjusi. Analüüsist selguski, et motiivid olid erinevad: VEPA õpilased tõid sagedamini välja altruistlikke ning kontrollklasside omad enesekeskseid ja egoistlikke motiive.
Altruistliku abistamise motiivi puhul on eesmärk tõsta teise inimese heaolu. Selle hoiakuga õpilased olid VEPA klassides ülekaalus ja nad kirjeldasid abistamise motiive järgnevalt: „Tahan, et neil parem oleks, et nad saaksid hullust olukorrast välja“, „Soovin, et tema olukord paraneks“, „Tahan, et teised oleksid rõõmsad. Ma tahan neile head teha“, „Ma soovin, et kõigil ikka hästi läheks“, „Et teine inimene ennast halvasti ei tunneks“.
Seevastu kontrollklasside õpilased aitasid teisi peamiselt iseenda pärast. Endast lähtumist võis välja lugeda õpilaste vastustest: „Sest kui ma ei aita, siis mul jääb peale seda kivi südamele“, „Mul on endal väga hea tunne pärast abistamist“, „Ma tean, et see toob mulle kasu“, „Äkki veel saab midagi ka aitamisest“.
Kontrollklasside õpilased kirjeldasid sagedamini ka abistamise sotsiaalseid faktoreid – abistatakse neid, kes on varem sind ennast aidanud (vastastikune abistamine/mitteabistamine). Seevastu VEPA klasside õpilased pidasid oluliseks abistaja enda isikuomadusi (abivalmidus, heatahtlikkus, hoolivus, lahkus).
VEPA metoodika puhul on silmaga näha, kuidas õpikeskkond paraneb ja õpilased paremini keskenduvad, minu magistritöö aga kinnitas hüpoteesi, et VEPA kujundab õpilaste iseloomu altruistlikumaks, kusjuures muutused ilmnevad juba seitse kuud kestnud VEPA rakendamisel.
VEPA igasse kooli!
Praktika on näidanud, et VEPA mõjub hästi ka õpetajatele. Kõikides koolides, kus olen VEPA mentorina käinud, olen kohanud motiveeritud, entusiastlikke ja pedagoogiliselt leidlikke VEPA õpetajad. Ega asjata öelda, et aja jooksul lähevad nii lapsed kui ka õpetajad VEPA nägu.
VEPA annab õpilasele enesekindlust ja iseseivust. Meenub juhtum haigestunud VEPA õpetajaga, keda tuli kooli asendama ta tütar, kes suhtles emaga pidevalt interneti kaudu, et temalt vajadusel nõu küsida. Järsku kirjutas ta klassist emale: „Ma ei tea, mis nüüd juhtus, aga osa õpilasi tõusis tunni alguses ise püsti ja hakkas teiste laste koduseid ülesandeid kontrollima. Siis jagati vihikud jälle laiali ja teatati, et nende tiim on tunniks valmis.“ See on ehe näide, kuidas VEPA metoodika on toetanud õpilaste oskust oma õppimist ja käitumist ise juhtida ja võtta vastutust, ja selliseid näiteid on palju.
Kindlasti tuleb VEPA klassides ka takistusi ületada, sest metoodika rakendamine nõuab järjepidevust ja süsteemsust, mis võib alguses raske olla. Õnneks on siin õpilased õpetaja tublid abilised. Nad võtavad VEPA metoodika kiiresti omaks ja tuletavad edaspidi õpetajale ise meelde, et nüüd on vaja kiidusid jagada, memme vigureid teha jne. Õpilasele pakub VEPA metoodika koolirõõmu ja eduelamust, oskust ennast ise juhtida. Seepärast võiks seda metoodikat praegusest palju rohkemates Eesti koolides kasutada.
Mis toetaks VEPA metoodika levikut?
Et meil oleks rohkem VEPA metoodikat rakendavaid õpetajaid, on vaja enam tasuta VEPA koolitusi, et kõik soovijad sinna mahuksid. Paraku on riigi rahastus veel lahtine. Käivad küll läbirääkimised, aga pole teada, mis VEPA-st järgmisel aastal saab.
VEPA levikule aitaks kaasa tõenduspõhiste metoodikate laialdasem väärtustamine. VEPA on tõenduspõhise ennetusprogrammina tunnustatud üle maailma. Kahjuks näen hariduse vallas veel sageli kõhutunde põhjal otsustamist.
Õpetajatele on vaja selgitada, et VEPA ei ole oma nimest hoolimata lihtsalt mäng, vaid süsteemne metoodika lapsele õppimiseks ja arenguks soodsa keskkonna loomisel. VEPA ei ole ka kitsalt distsipliini saavutamise vahend, vaid läbimõeldud ja hästi organiseeritud kasvatusprotsess, mis tagab pikaajalise positiivse mõju.
Mida arvavad teised VEPA metoodikat kasutavad õpetajad?
Annika Tõnurist Sillaotsa koolist: „VEPA metoodikat ja VEPA õpetajaid on vaja tutvustada üleriigilises meedias, sealhulgas televisioonis. Avalikkusele on vaja tutvustada VEPA klasside lapsevanemate tagasisidet, mis on ilmselgelt positiivne. VEPA koolituste mahtu tuleks suurendada. Üks meie õpetaja tahtis koolitusest osa võtta, aga ei mahtunud, ja nii see tal soiku jäi. Õpetajatele tuleks selgitada ka seda, et VEPA rakendamine tõstab nende professionaalsust. Mina näiteks keelan õpilast nimepidi väga harva. Tunnustan head käitumist jne. Lõpuks tahavad ju kõik lapsed head olla. Lapsevanemad tuleb varakult asjaga kurssi viia, et nad oskaksid panna lapse sellisesse kooli ja klassi, kus õpetab VEPA õpetaja.“
Terje Mägi Vastseliina gümnaasiumist: „VEPA õpetajad peaksid andma oma kolleegidele ja ka lapsevanematele lõbusaid lahtisi tunde, kus kasutatakse võimalikult palju VEPA elemente. Eri koolide VEPA õpetajatel võiksid olla ühised suvepäevad, kus nad saaksid vastastikku oma toredaid ideid tutvustada ja läbi proovida. Lapsed võiksid VEPA metoodika elemente (näiteks käemärke) ka oma vanematele õpetada. Pärast seda saaksid lapsevanemad kooli ühistegevuses (näiteks viktoriin) neid oma lastega võrdselt kasutada.“
Ja lõpetuseks Võru Kesklinna kooli 4.b õpilaste mõtteid VEPA laiema leviku kohta: „Kui räägiks kõikidele VEPA-st“, „Plakatid peaks olema igal pool ja reklaamid arvutis ja telekas, kus lapsed ise räägiksid sellest“, „Meil võiksid olla VEPA vestid või pusad, et kõik teaksid, et meie oleme VEPA lapsed“, „Võiks siis olla nagu VEPA kool, et kõik on VEPA-d ja keegi ei saa olla niisama“.
VEPA (veel parem) käitumisoskuste mäng (PAX Good Behavior Game) on loodud Kansase ülikoolis USA-s. VEPA on tõenduspõhine kogu klassi haarav ennetav sekkumine. VEPA metoodika loodi eesmärgiga aidata õpetajal toime tulla klassi kui tervikuga, reageerimata üksikute õpilaste häirivale käitumisele individuaalselt. Rohkem infot www.vepa.ee.
* Aia-Utsal, M. (2019). Pro- ja antisotsiaalse käitumise sagedus ja motiivid VEPA käitumisoskuste mängu rakendanud ja kontrollklasside õpilaste hinnangul. http://193.40.4.3/bitstream/handle/10062/64991/aia_utsal_minni_ma.pdf
Lisa kommentaar