Sel kooliaastal said kõik esimesse klassi läinud pealinna lapsed Tallinna keskraamatukogult kingiks Kadri Hinrikuse vahva pealkirjaga raamatu „Tohuvabohu“, kus peategelane leiab ühel hommikul üles ärgates eest hirmsa segaduse: täiskasvanud käituvad nagu lapsed, mängides liivakastis ja ronides puude otsas, samal ajal kui lapsed käituvad nagu täiskasvanud, asjatades õpetajate, politseinike ja tuletõrjujatena.

„Tohuvabohu“ – tohutult tore sõna, kas pole?! – tähistabki eesti keeles põhiliselt segadust, korralagedust, kaost ja möllu. Tohuvabohu võib valitseda näiteks linnas, toas ja raamaturiiulis, aga ka suhetes, tunnetes ja mõtetes. Vahetevahel on tohuvabohu halb, lausa vastik, aga teinekord, miks mitte, päris mõnus ja hubane – või siis lausa lõbus.

Eesti keelde on „tohuvabohu“ jõudnud saksa keelest. Sealnegi sõna, Tohuwabohu, tähendab segadust, korralagedust ja kaost. Udo Uibo andmeil (vt „Sõnalood“, 2014) pole sõna ei eesti ega ka saksa keeles kuigi vana; esimeses registreerivad sõnaraamatud seda alates 1930. aastatest, saksa kirjakeelest on seda registreeritud aga 19. sajandi algusest. Pikem ajalugu on prantsuse sõnal tohu-bohu, seda on kasutanud juba Rabelais ja Voltaire.

Sõna sügavamad juured on aga heebrea keeles; vanas testamendis, kohe Esimese Moosese raamatu alguses kirjeldatakse Jumalast veel puutumata maad sõnadega tōhū wābōhū (eestikeelses piiblis „tühi ning paljas“). Niisiis ei osuta „tohuvabohu“ algupäraselt mitte lihtsalt kaosele, vaid lausa ürg- või algkaosele.

Kes toda sõna kasutab, katsugu ainult meeles pidada, et selle seitsmes täht on ikka b, mitte p, ja et sõna osastav kääne on samasugune nagu nimetav ja omastav: „tohuvabohu“, mitte „tohuvabohut“. Kes oma mälu kirjakeelt hõlmavas osas aga kindel ei ole, saab alati kasutada „tohuvabohu“ sünonüüme, mille hulka kuuluvad näiteks ka kohanimedest üldnimedeks muutunud „soodom“ ja „paabel“. Needki on muuseas piibellikku päritolu.