Popdžässi viljeleva oivalise eesti ansambli Elvus ilus helisev nimi, mis oleks võetud justkui haldjakeelest, tuleb tegelikult Johannes Aaviku eesti keelde mõeldud uudissõnast „elv“.

Sõna tähendab ühesuurust, üheväärset, ühetasast või võrdset. Niisiis saame öelda näiteks „elv arv“ ehk „ühesuurune arv“, „elvad inimesed“ ehk „üheväärsed inimesed“, „elvas koguses“ ehk „võrdses koguses“, „lõikas koogi kaheksaks elvaks tükiks“, „kaks korda kaks on elv neljaga“ ja nii edasi.

Aavik ise ei paista kusagil „elva“ aluskeelendile viitavat, kuid Antoine Chalvin pakub artiklis „Johannes Aavik ja prantsuse keel“ (Methis 1-2, 2008), et autor võis selle tehistüve loomisel saada mõjutusi prantsuse sõnast égal ‘võrdne, ühesugune; ühetaoline; samaväärne’. Sisult küll samatähenduslikud „elv“ ja égal ei tundu vormilt just liiga lähedased, aga Chalvin möönabki, et Aavik pole sellistel puhkudel võtnud prantsuse keelest tervet sõnatüve, vaid üksnes suunavaid silpe või foneeme.

Praeguse aja sõnaraamatuist „elva“ ei leia; tegemist on ühega neist Aaviku tehistüvedest, mis juuri alla ei ajanud, kuigi keelemees ise seda oma ilukirjandustõlgete kaudu populariseerida püüdis. Henn Saari kirjutab artiklis „Johannes Aaviku vanemate noomenitüvede saatusi“ (Keel ja Kirjandus 12, 1970), et teised peale Aaviku tarvitasid „elva“ väga vähe, tuues ainsaks näiteks kirjakoha Jaan Kärneri värssromaanist „Bianka ja Ruth“ (1923).

Sama saatus – hääbuda enne juurdumist – paistab olevat tabanud ka „elvast“ tuletatud sõnu „elvama“ (võrdne olema, võrduma), „elvastama“ (ühtlustama, võrdsustama), „elvang“ ehk „elvastus“ (ühtlustamine, võrdsustamine; võrrand) ja „ebaelv“ (mittevõrdne).

Üks võimalikke „elva“ tuletisi, aaviklikult ilus ja omapärane sõna „elvus“ (üheväärsus, võrdsus) on nüüd siiski ansambli Elvus nimena elule võrsunud. Kas lühemaks või pikemaks ajaks – see on juba džässisõprade ja keelekasutajate teha.