Poola kirjanik Jan Brzechwa kirjutab „Pan Kleksi reisides“ Abeetsia rahvast abeetidest, kelle tähestikus on vaid kaks tähte, a ja b, millest pannakse kokku kõik sõnad: aa, ba, abab, baab, baabab, babaab, ababab ja nii edasi.

Abeetide tähestik on mõistagi absurdi kalduv fiktsioon, omamoodi utoopiline meelisklus. Leidub küll tähestikke, mis on palju lühemad meie omast – näiteks paapua keelte hulka kuuluva rotokase keele tähestikus on kaksteist, havai keele omas aga kolmteist tähte –, kuid üksi kahe tähega ükski loomulik keel hästi hakkama ei saaks.

Kõrv, mis on võhikliku ja üleoleva inimese küljes, võib omale võõrast keelt aga küll tajuda mingi primitiivse, pelgalt paarist häälikust-tähest või silbist koosneva vadinana. Ja sama inimese küljes olev suu võib siis just sellest lähtuvalt võõra keele kõnelejatele ka nime anda.

Kas teate, kust näiteks on nime saanud Lõuna-Aafrika rahvas hotentotid? Nende keeles on ohtralt erilisi imihäälikuid ja räägitakse umbes sellist lugu, et noist häälikuist ei jäänud varajastele Hollandi kolonistidele kõrvu suurt muud kui „hott“ ja „tott“ – ja nii hakanudki „targad“ valged mehed seda väikest rahvakildu kutsuma hotentottideks. Praegu peavad paljud nimetust „hotentott“ vananenuks ja rassistlikuks ning näiteks inglise keeles kutsutakse hotentotte Khoekhoe’deks ja eesti keeles namadeks, hotentoti keelt aga vastavalt Khoekhoe ja nama keeleks.

Madaldavaid-lihtsustavaid etnonüüme, mille aluseks on just võõra hõimu, rahva või rahvuse keele veider kõla ja mittemõistmine, leidub teisigi. Näiteks „barbar“ – nimetus, mille vanaaja kreeklased ja roomlased andsid kõigile võõramaalastele, kel oli ebaõnne jääda „oikumeenist“ väljapoole ja mitte vallata kreeka või ladina keelt. Sõna aluseks on arusaamatu kogelemise või lapselalina matkimine, osutamaks ksenofoobselt asjaolule, et võõrad keeled pole enamat kui mõttetute häälitsuste kuhjumid. „Barbarist“ on muuseas tulnud ka mõne Põhja-Aafrika rahvarühma liiget tähistav „berber“, naisenimi Barbara ja sõna „rabarber“!

Ja vaadates ka üle ookeani Põhja-Ameerikasse: dakotade-lakotade laialt levinud eksonüüm on „siuud“, mis tuleb sõnast Nadouessioux, mis tähendab „võõrast keelt rääkivad“. Sakslasi kutsutakse paljudes slaavi keeltes aga lausa tummadeks; just sellele osutavad näiteks vene немцы, poola niemcy, sloveeni nemci ja tšehhi němci. Tummad on sakslased ka ungari sõna németek ja rumeenia sõna nemţi põhjal, samas kui türgi ja araabia keele järgi on olnud tummad (nemçe, al-Nimsa) hoopis austerlased.

Tumma tähendab ka araabia sõna ajam, millega osutatakse umbkeelsetele, kes ei räägi araabia keelt – näiteks pärslastele. Tegusõna ajama on tähendanud arusaamatult kõnelemist, samas kui tegusõna araba, mis seostub ilmselgelt araablaste endi nimega, on ühe teooria kohaselt märkinud selgelt, õigesti kõnelemist. Slaavlased, eriti sloveenid ja slovakid, on samuti tummadele vastanduvad „kõnelevad“ rahvad, kui uskuda teooriaid, mis seovad „slaavi“, „sloveeni“ ja „slovaki“ etümoloogiliselt sõnaga слово ‘sõna, kõne, rääkimine’.

Etnoste endonüümid – sisekeelsed, kohalikud nimed – ongi ajalooliselt sageli egotsentrilised, võrdsustades oma keele inimkõnega ja oma rahva inimliigiga üldiselt. Näiteks endonüüm „inuit“ tähendab grööni keeles inimesi ja seesama, inimese, mehe või sureliku tähendus on peidus ka meile lähedaste hantide, komide, maride, mordvalaste ja udmurtide nimes.

Vahel võib küll juhtuda, et enesekeskse nime kandjad saavad vastu nina, sest nimi omandab mõnes teises keeles hoopis negatiivse tähenduse. Näiteks sõna „slaav“ on ennemuiste orjusesse sunnitud slaavlaste tõttu hakanudki mitmes keeles märkima orja (inglise slave, hollandi slaaf, saksa Sklave, hispaania esclavo). Sama, arvatakse, on juhtunud indoiraani keeli kõnelenud aarjalastega – sanskriti keeles õilsat isandat tähendanud omanimetus „aarja“ hakkas aarjalaste vangistajate keeles osutama hoopis töötegijale või orjale. Meiegi „ori“ tuleb sõnast „aarja“ – niipalju siis õilsatest isandatest!