Sel nädalal peeti Kohtla-Järvel keelepöörde konverentsi, kus arutati taas kord Eesti keelepoliitika kitsaskohti ja võimalusi. Tegelikult on probleem keeleoskusest laiem. Meie kaks paralleelselt toimivat haridussüsteemi toovad keelevähemustele kaasa mitmeid takistusi ühiskonnas edukaks toimimiseks. Kusjuures probleem ei ole ainult ebapiisav riigikeeleoskus, vaid eestikeelse ühiskonna toimimise mittetundmine ja selle kultuurilises osas mitte osalemine. Isegi eesti keelt hästi oskav vene laps jääb töövestlusel oma eestlasest eakaaslasele alla, sest ei oska eestlasest ülemusega koos naerda talle võõraste naljade üle. Mõnigi ülikooli astunud vene koolist tulnud noor ei tea, kes on Andrus Kivirähk või mida kujutab endast lühend ERM. Ta on nagu välistudeng, ainult selle erinevusega, et oskab paremini eesti keelt. Kuid eraldatus vähendab ka eestikeelsete laste teadlikkust ja empaatiavõimet muu emakeelega kaaslaste suhtes.

Teadusuuringud näitavad, et kõige parema tulemuse muukeelse lapse keelelises, kognitiivses ja akadeemilise arengus annab kakskeelne õpe, kus lapse emakeel areneb võrdselt koos teise keelega. Eestil on keelekümbluse näol juba 20-aastane kakskeelse õppe kogemus. Koolid, kes on pidanud omal käel otsima parimat lahendust venekeelsetele lastele, on varem või hiljem jõudnud keelekümbluseni. Kuid kümblusklassid ei peaks olema vene koolides, sest laste Eesti ühiskonnast ja kultuurist eraldatuse probleemi see ei lahenda. Probleemi ei lahenda ka see, kui sunnime meie praegusele vene koolile peale eestikeelse õppe. Pigem peaksid omavalitsused otsima võimalusi oma eesti ja vene laste ühte kooli kokkuviimiseks. Nad ei pea õppima päris ühes ja samas klassis, sest vene kodukeelega lapsed vajavad vähemalt alguses mõnevõrra teistsugust metoodikat kui eesti lapsed. Hea lahendus oleks see, kui eesti õppekeelega koolid avaksid kümblusklasse vene ja teiste kodukeeltega lastele. Kui kümblusklassiks lapsi ei piisa ja muukeelsed lapsed peavad õppima koos eesti lastega, siis on vaja suurendada selle kooli tugipersonali hulka, et muukeelsed koos teistega võrdselt edasi jõuaksid.

Vene ja eesti kodukeelega laste ühte kooli kokkuviimine või siis keelekümbluse mahu suurendamine piirkondades, kus eesti õppekeelega koole ei ole piisavalt, vajab pikaajalist programmi, milles on sõnastatud eesmärgid, ajaline siht, ja eraldatud püsiv raharessurss. Selle programmi ellurakendamiseks on vaja valitsuseülest kokkulepet ja eraldi „püha rida“ riigieelarves.