Eesti tähestik baseerub – sarnaselt enam kui viiesaja teise keeletähestikuga – ladina alustähestikul. Ladina tähestik pärineb kreeka tähestikust, see omakorda foiniiklaste omast.

Foiniikia tähestikus olid kõikidel tähtedel kindlad, ühtse loogika järgi pandud nimed. Iga tähenimi pidi algama tähele vastava häälikuga ja olema ühtlasi mingi tuttava, igapäevase asja nimetus. A-tähe nimi oli aleph ‘härg’, b-tähe nimi oli beth ‘maja’ ja nõnda edasi. Foiniiklaste tähestikku enda tarvis suupärasemaks kohandades panid kreeklased tähtedele veidi teistsugused nimed. Aleph’ist sai „alfa“ ja beth’ist sai „beeta“.

Vastupidi foiniiklaste tähenimedele ei tähistanud kreeka omad esialgu midagi enamat kui tähti. „Alfa“ tähistas ainult a-d ja „beeta“ ainult b-d. Lisatähendused tulid hiljem ning olid enamasti seotud tähe positsiooniga tähestikus; „alfa“ hakkas märkima kõike, mis mingis mõttes esimene või parim (näiteks „alfaisane“ ja „alfa“ kui algus), ning „beeta“ kõike, mis mingist küljest järjekorras teine (näiteks „beetaversioon“ ja „beetakaroteen“).

Sama muster iseloomustab ka d-tähe nime arengut. Tuhat aastat enne Kristust oli foiniikia d nimega daleth ‘uks’. Kui kreeklased tähe umbes kaheksasada aastat enne Kristust üle võtsid, panid nad sellele nimeks „delta“, ja esialgu tähendas see üksnes d-tähte, ei midagi muud. Alles hiljem tulid ülejäänud tähendused. Muu hulgas hakkas tähenimi märkima ka teatud tüüpi jõesuudmeala, nii et saab kõnelda näiteks Amazonase, Gangese, Jangtse, Mississippi ja Emajõe deltast.

Esiti hakati deltaks kutsuma aga mõistagi Egiptuses asuvat Niiluse suudmemaad. Vaadates selle kuju – lõunasse suunatud tipuga võrdhaarne kolmnurk –, võib muidugi tekkida küsimus, mis pistmist on sel d või deltaga. Aga kreeklastel oli kaks erineva ilmega suurt deltat. Üks, meiegi D eelkäija, nägi välja nagu esimese veerandi poolkuu, teine, mida kreeklased kasutavad ka tänapäeval, oli võrdhaarne kolmnurk – Δ. Viimase järgi antigi kolmnurksele jõesuule tähe nimi: delta. Ka mitmel muul puhul osutab „delta“ tähistatava kolmnurksele kujule, näiteks sõnades „deltalihas“ ja „deltaplaan“ ning Anaïs Nini erootiliste juttude kogumiku pealkirjas „Venuse delta“.

Aga kuidas inimesed ennevanasti teada said, et Niiluse delta on just nimelt delta kujuga? Võimalik, et keegi seisis Kairos mõne kõrge ehitise otsas ja nägi rohelise jõesuu tipmist osa, mis kaugusse kadudes üha laienes. Levinud arvamuse kohaselt oli see keegi, kes märkas Niiluse delta sarnasust delta tähega, kreeka ajaloolane Herodotos, tõenäolisemad teooriad omistavad selle avastuse aga juhuslikele kreeka kaupmeestele või palgasõduritele.

Tänapäeval on sõduritel „deltaga“ otsesemaidki seoseid. Delta Force, USA maaväe eriüksus, sai oma nime selle järgi, et oli esialgu lihtsalt erivägede neljas allüksus. Ja raadiosides kasutatavast nii-öelda NATO tähestikust või kuuldekoodist leiame „A nagu Alpha“, „B nagu Bravo“ ja „C nagu Charlie“ järelt jällegi „D nagu Delta“, mis 1950. aastatest asendab inglispärasemat ja ebatõhusamat varianti „D nagu Dog“.

Kus on sõdurid, seal on teadagi ka desertöörid. Arvatakse, et Ameerika kodusõjas, kus nii Konföderatsiooni kui ka Uniooni poolel oli tohutult desertööre, karistati Uniooni kätte saadud väejooksikuid nende põsele, puusale või tagumendile D-tähe põletamisega. Mõneti seostub sellega ka Uniooni sõjaväekirurgi William Chester Minori traagiline lugu.

Minorist, keda hiljutises, 2019. aasta eluloofilmis kehastab Sean Penn, sai pärast sõda kuulsa „Oxford English Dictionary“ („Oxfordi inglise keele sõnaraamatu“) üks viljakamaid kaastöölisi. Suure osa kaastööst tegi ta kurikuulsas Broadmoori hullumajas, kuhu oli pandud skisofreenia ja kohutavate paranoiade pärast, mis muu hulgas sundisid teda ära lõikama omaenda peenist – sama noaga, mida ta kasutas sõnaraamatutööks vajalike raamatute lehekülgede lahtilõikamiseks. On neid, kes usuvad, et Minori vaimuhaiguse üheks nii-öelda päästikuks oli teda kummitama jäänud sõjaaegne intsident – käsk põletada ühe iiri väejooksiku näkku D-täht.