Loe ka “Kes kaitseb ja turgutab direktori vaimu”.

Olen Tartu Raatuse kooli emakeele ja kirjanduse õpetaja juba kolmandat aastat. Meil Eestis on kool nagu valgustatud monarhia: kui direktor on eeskujulik, siis on koolis harmoonilised kõik inimsuhted koolijuhist kuni esimese klassi õpilaseni välja. Vastasel korral algavad intriigitsemised. Meie koolis on käibel see esimene variant.

Ent vaadakem näkku faktidele: sel aastal avas Raatuse kool neli komplekti esimesi klasse. See näitab, et kool on hästi korraldatud. Samal ajal aga jätkuvad endiselt rünnakud meie direktori suunas, ajakirjanduses ilmunud lugude autorid on Piret Sapp ja Karl Pütsepp. TRK direktorit Toomas Kinki on süüdistatud selles, et ta on hirmuvalitseja ja terrorist, mõnitab oma töötajaid ja teeb naisõpetajate suhtes seksistlikke nalju, justkui toites oma ego. Veel võtsid nad sõna, et koolis on suur kaadri voolavus, paljud õpetajad olevat juba koolist lahkunud.

Seega oleks aus, kui asju valgustab ka õpetaja, kel ei ole põhjust sellise direktori alluvusest kuhugi minna.

Karl Pütsepp oli 21-aastane õppur, kui ta poolteist aastat tagasi tööle võeti. Kõrgharidust eesti filoloogias tal polnud ega pole, küll aga kujundas ta kõrvalklassi kohemaid ümber oma raamatukoguks, sisustades selle oma õppematerjalidega. Mis siis ikka, mõtles me väike emakeele „kateeder“: teretulnud, et kolleeg toob majja nii palju õppematerjale.

Järgnes aga tõsisem sündmuste jada. Nimelt jagasin ma seda klassi Karl Pütsepaga ja mõistsin, et ta peab seda ruumi ka tõesti enda omaks. Minu õpilased jätsid oma vihikud lauanurgale naiivselt uskudes, et need on kaitstud. Kui üks vihik kaduma läks, siis hakkas õpilane seda taga nõudma. Kümme päeva toimus selle intensiivne otsimine, kuid Karli käest ei kuulnud ma ühtegi kommentaari kadumise kohta. Olin sattunud tõsisesse frustratsiooni, mida võib ka elu nullpunktiks nimetada – mis õpetaja see on, kes talle usaldatud varaga niimoodi ümber käib! Mida ütleb nüüd pettunud õpilane? Lõpuks leidis ajalooõpetaja otsitava konspekti üles, ent kui palju vaeva oli selle taga …

Kord tulid Karli õpilased mulle rääkima, et õpetaja Karl käib ja korjab nende käest allkirju, et teda lahti ei lastaks. See oli pärast seda, kui ta oli teadmata kohas kümme päeva kadunud ja ühendust temaga ei saadud. Muidugi ei hakanud teda keegi sellepärast lahti laskma, oli just trimestri keskpaik. Üks õpilane küsis minult, kuidas ta peaks ses bürokraatlikus olukorras käituma. Aga tõde on selles, et ülikooli diplom annab ka mingi küpsuse: ei saa nõuda, et õpetaja, kes alles ise täidab koolivihikuid, oskab juba käituda adekvaatselt.

Kuidas tegelikult koolitööd korraldama peab, seda on rääkinud direktor Toomas Kink oma arenguvestlustel. Olen ka asjaosalisele endale kinnitanud, et tema arenguvestlusel justkui hakkaks päike paistma: ta on hea kuulaja ja pakub su murele alati lahenduse. Ta täiustab õpetaja professionaalseid oskusi, rõhutades, et emakeeles on õpetaja viimane instants, kel on veel võimalik õpetaja vigu parandada. Pärast teda ei tule enam kedagi – elu juba iial ei paranda.

Kink on väitnud, et õpetajad peavad koolis koostööd tegema, sest õpetatav on suhtelise stabiilsusega algaja isiksus, noortes on suur määramatus, noored otsivad ja katsetavad. Sellepärast õpetaja ei peaks peitma võõraid vihikuid, vaid jätma sinna, kust omanik teda taga otsib. Ja ka ise ei tohi kaduda, sest õppejuht on sinu ja su panusega arvestanud, ta peab siis ühe emakeeleõpetaja õpilased teisele (seega mulle) suunama.

Näib, et Sapp jt jätkavad ikka koolijuhi mahavõtmist, ehkki meie kooliga neid enam miski ei seo. Nende jutt on vale: direktor ei ole kedagi personaalselt sõimanud, eitede karjaks ei ole ta kedagi nimetanud. Eriti veel sellepärast, et meie kooli meesõpetajate arv on suurem teiste koolide omast – mis eided need siis on!

Ei ole kõlanud selliseid sõnu nagu „lehm“ või „molu“. Piret Sapil ja temaga nõustunud teadlasel Kristi Viidingul on ühest artiklist teise ikka seesama jutt: nad jagavad meie kooli õpetajaid halbadeks ja headeks, argadeks ja oma sõnumi välja ütlejateks. Hea on neil muidugi mõni diplomita õpetaja. Aga kust tuleb neile endile selline kvalifikatsioon noid otsuseid langetada?

Aasta tagasi pöördus terve koolipere Tartu linnavalitsuse haridusosakonda direktor Toomas Kingu toetuseks. Ja see polnud mitte ainult tema personaalküsimus: taheti näidata, et meeskond toimib ühtselt ja kool on popp. Nii on ka näidatud. Juba mõnda aega asuvad meie direktor ja esimesed klassid mõlemad esimesel korrusel. Ja elu veenab meid, et algklassilaste hulgas on Toomas Kink veel populaarsem kui õpetajate seltskonnas – ikka on neid lapsukesi näha direktorile patsu löömas ja temale oma väikeseid naljakaid muresid jutustamas. Harvanähtav rõõm ja rahu valitseb selles õppeasutuses, nii et hommikul silmi lahti lüües küsin endalt ikka: kas mul tõesti on taas au Tartu Raatuse kooli uksest sisse kõndida?

Mina olen enda õpilasi juba aastaid õpetanud ja nemadki on küsinud: kust tuleb see ebaõiglus, et meid ikka veel niimoodi rünnatakse? Siit jõuangi põhilisemani: miks meid rünnatakse? Noored on alati orienteeritud edule, tänapäeva maailmas toimub neist paljude arvates infovõitlus. See tähendab, et konkurendi vihikud korjatakse ära; lumehelbekeste põlvkond tahab oma nišis minna igal juhul võidule. Võõras info võõrastelt õpilastelt on alati vastukarva.

Kui sulle tehakse märkus, siis apelleeri oma õpilaste allkirjadele, sest teismelised ei tea tegelikust elust veel ööd ega mütsi. Ära mingil juhul mine oma palga- ja töötingimuste kohta oma ülemuselt küsima – ülemuse metafoorid võivad olla ettearvamatud! Siin on ka semiootilise kodeerimise probleem – kooli direktor on kommunikatsioonis ilmselt kasutanud mingit sellist koodi, mida oma laste absoluutset vaimset üleolekut rõhutavad nn helikoptermammad ei ole mõistnud. Võimalik, et seda võib ka mehelikuks nimetada, sest meesõpetajaid on ses kollektiivis palju.