Kui palju on maailmas eksootilisi, põnevnaljaka nimega keeli! Adele, aguli, ahvahhi, atapaski, atšehi, tšuhhi, austri, baraamu, barambu, batsbi, benabena, bongo, bororo, bruu, dido, dobu, džamindžunga, embu, eve, gaa, gunvingu, hoo, huu, hupa, hurri, ibibio, ila, innu, jaki, japi, jii, jokuti, jupiki, kaja, kamassi, kavaiisu, kerese, kikapuu, koosa, koti, krii, kruu, kusunda, lahu, laki, lampungi, libido, lolo, markii, motu, mänksi, hmuu, miao-jao, aa-hmao, mikmaki, mini, niue, nivhi, pipili, pomo, puluvati, riukiu, sleivi, sölkupi, šošoni, taba, toba, tolaki, tillamuki, udi, vaivai, valsi …

Sellesse lustilisse loetelusse võiks paigutada ka itsee ja ipohi keele, ainult et loetelus nimetatud keeled on kõik päriselt olemas, samas kui itsee ja ipohi keelt tegelikult ei eksisteeri. Aga miks siis lugupeetud keelemees, oma ala autoriteet Henn Saari neid korduvalt mainib?

Näiteks keeleloos „Võrratu võrdlemine“ (1971) pahandab ta kesk- ja ülivõrret puudutavate pseudoreeglite peale, öeldes lõpetuseks: „Jah, võimalik, et itsee keeles on niimoodi. Aga eesti keeles on küll teisiti.“ Ja artiklis „Kas te suhtute nimedesse?“ (1979) möönab: „Ja ikkagi valgub kas või seesama nimede küsimus järjest esile elulisemana kui itsee ja ipohi keele võrdlev fonoloogia või apostroofide teooria mõju nostraatiliste keelte interferentsile.“

Paistab sedamoodi, et itsee ja ipohi on väljamõeldud, mõttelised keeled, millest Saari räägib tögamisi, peenelt pilgates; nende nimesid paremalt vasakule lugedes saame „eesti“ ja „hopi“, meie oma ja ühe indiaanlaste keele nime. Saari on pannud äraspidistele keeltele, millesse saaks aasides paigutada kõiksugu rumalad reeglid ja tobedad teooriad, sobivalt äraspidised nimed.

Nii et kui keegi surub teile keeleliste teadmiste asemel peale mingeid omaenese tarkusest sündinud keelelisi kujutelmi, tuleb dotseerima mõne keelereegliga, mida tegelikult olemas ei ole – vaat siis võitegi talle öelda, et itsee ja ipohi keeles ehk tõesti on nii, aga mitte meie eesti keeles!