Pea 800 mullu ilmunud teose seast leiti tänavu tunnustuse väärilised olevat 16 lasteraamatut ja seitse noorteteost. Millised need raamatud on ja millest noortele lugejatele räägivad?

Alates 2009. aastast annab Eesti lastekaitseliit koostöös Eesti lastekirjanduse keskuse, Eesti raamatukoguhoidjate ühingu, Eesti lugemisühingu jt lastekirjanduse ekspertidega välja hea lasteraamatu auhinda. 2018. aastal asuti eraldi tunnustama noorteteoseid, tänavu toodi välja ka lastekaitseliidu noortekogu lemmikraamat.

Lasteraamatu kategoorias jagatakse valik traditsiooniliselt kaheks: suuremate ja väiksemate laste omaks. Mudilastele välja valitud raamatutest on suurem osa kohalikku päritolu, vaid kaks on tõlketeosed. Britt Benji Daviese „Vanaema linnupoeg“ (autori illustratsioonid, tõlkinud Dea Oidekivi; Rahva Raamat) jutustab põlvkondadevahelise sideme olulisusest ja selle säilitamise vajalikkusest. Leedu autori Marius Marcinkevičiuse „Võlujärv“ (ill Lina Dūdaitė, tõlkinud Tiiu Sandrak; Hea Lugu) toob aga esile ühise keele leidmise ja üksteise toetamise olulise vaatepunktide erinevuse korral.

Pildiraamatute ühisnimetaja on loodus

Tänavuse valiku eesti pildiraamatute ühisnimetaja on loodus. Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised“ (ill Marja-Liisa Plats; Päike ja Pilv) pajatab pensionile jäänud õppeeksponaadi juhtumistest Võrumaa talus, kus kõik kulgeb loomulikult, looduslikult ja rahulikult, hinnates aega ja kaasteelisi.

Ilmar Tomuski „Vapper siil“ (ill Catherine Zarip; Tammerraamat) läheneb loodusteemadele väikeloomade vaatepunktist: kuidas saavad liikuma ja toimetama kõik teised, kui inimloom ehitab nõnda suured magistraalid, et peale tema enda keegi ära ei mahu.

Loodushoiutemaatika on ka Piret Raua teose „Juurtega aed“ (autori illustratsioonid; Tänapäev) lähtepunkt. Väike puu peab metsaraiumise tõttu põgenema ja uue elukoha otsima, paraku satub ta asupaika, kus kõik on uus. Kohaneda on raske, selle käigus võib iseenda hoopis ära kaotada.

Ühelgi varasemal aastal pole üks kirjanik koguni mitme teosega väljavalituks osutunud. Tänavu juhtus nii Anti Saarega. Mis teha, kui oled meisterlik nii proosat kirjutades kui luulet luues! Tema värsslugu „Suur koogitegu“ (ill Priit, Märt Rudolf ja Olga Pärn; Kolm Elu) jutustab värvika ja fantaasiarikka loo pannkoogitaigna timmimisest. „Anni asjad“ (ill Anne Pikkov; Kolm Elu) räägib pealtnäha küll ühele väikesele tüdrukule olulistest asjadest, kuid nende kõrval ka sellest, mis on elus tähtis ja selle väärtuslikuks teeb.

Maarja Kangro jutukogu „Isa kõrvad“ (ill Kirke Kangro; Nähtamatu Ahv) sisaldab iroonilises võtmes lühilugusid üleannetutest lastest, kes iseenda kaevatud auku langevad. Laiemas plaanis kutsub Kangro raamatut ette lugevaid täiskasvanuid mõtisklema nüüdisaja kasvatusstiilide üle.

Suuremate laste valikusse jõudis algupäraseid ja tõlketeoseid võrdselt, kumbagi neli. Mitmed neist käsitlevad kohandumise, uutes oludes hakkama saamise küsimusi. Katrin Väljataga aimeraamat „Ümarmudil otsib kodu“ (ill Anu Kalm; Tammerraamat) jutustab ümarmudila näitel võõrliikidest ja nende uutesse oludesse sattumise põhjustest. Kadri Hinrikuse „Taks ja Dogi“ (ill Elina Sildre; Tammerraamat) viib meid koeramaailma. Mis on sõprus, kuidas olla sõber iseennast kaotamata? – neile küsimustele otsitakse teoses vastust.

Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“ (ill Gundega Muzikante; Tänapäev) mõtestab 1944. aastal paadipõgenikega juhtunut. Kaheksa-aastase Keete silme läbi antakse ülevaade nii põgenemise põhjustest, selle planeerimisest, raskest teekonnast üle mere kui ka kohanemisest Rootsi põgenikelaagris. Põnevuslugu pakub ka Mika Keräneni Rampsu-sarja 11. osa „Vanemuise väits“ (ill Marja-Liisa Plats; Keropää). Nagu ikka on ERM-i näituselt „Uurali kaja“ kaduma läinud noa leidmises lapsed osavamad kui kohalikud politseinikud.

Tõlketeosed kõik eri maadelt

Tasakaaluks omamaistele vahvatele teostele on esile tõstetud neli tõlketeost, kõik pärit eri maadelt. Austraalia lastekirjaniku Nat Amoore „Koolihoovi miljonäri saladused“ (tõlkinud Hels Kure, Eesti Raamat) jutustab paljulapselisest perest pärit tüdrukust, kes otsustab saada miljonäriks. Tema rohked äriplaanid luhtuvad, kuid nähes oma kuritegelikku naabrit hoovi spordikotti peitmas ja sealt rahahunniku avastanud, tundub õnn tüdruku õuele saabunud olevat. Paraku toovad sündmused kaasa pigem vastupidise.

Rootslanna Jenny Jägerfeldi „Minu suurejooneline elu“ (tõlkinud Kadi-Riin Haasma; Varrak) arutleb populaarsuse ja sõpruse vahekorra üle. Koolikiusu tõttu madala enesehinnanguga Sigge otsustab kooli vahetades maksku mis maksab populaarseks saada. Autori humoorikas jutustamislaad ja värvikad karakterid teevad teosest lustaka, kuid mõtlemapaneva lugemise.

Saksa kirjaniku Frauke Scheunemanni „Winston: salamissiooniga kõuts“ (tõlkinud Tiina Aro; Tänapäev) uurib looma- ja inimmaailma erinevusi, taustaks tüdruku kohanemine uues koolis. Ka Ameerika autor Trudi Trueit laseb Avastajate Akadeemia sarja esimeses osas „Nebula saladus“ (tõlkinud Triin Olvet; Ühinenud Ajakirjad) teadushuvilistel lastel eliitakadeemias õppetööd alustada. Lisaks üksteisega sobitumisele tuleb noortel rinda pista ka päritoluküsimuste ning katsumusrohkete õppetundidega.

Mitmekülgne, inspireeriv ja sisukas valik

2009. aastast sisse viidud hea noorteraamatu kategoorias tõsteti esile seitset teost: viit tõlkeraamatut ja kahte algupärandit. Võrreldes lasteraamatutega on noorteteostes esil keerukamad ja tõsisemad teemad. Näiteks Reeli Reinausi teose „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ (ill Marja-Liisa Plats, Päike ja Pilv) keskmes on alkohoolikust onu vägivalla all kannatav Morten, kelle ema töötab Soomes. Poiss teeb kõik, et oma olukorda varjata, ning otsib lohutust soos uitamisest ja selle fotografeerimisest. Kas aga peab tundma süüd selle pärast, mis sinu suutmisest väljapoole jääb?

Ene Sepa „Lumelinnu surm“ (Eesti Raamat) arutleb virtuaalse ja reaalilma sõpruse üle, taustaks õdede keerukad suhted. Pole raske mõista, miks just see teos lastekaitseliidu noortekogu lemmiku tiitli pälvis. Suhteteemad on keskmes ka Ameerika kirjaniku Jenn Bennetti jutustuses „Südame õige kuju“ (tõlkinud Liis Konovalov, Heli Kirjastus) ja Austraalia autori Cath Crowley’ raamatus „Sõnad sügavas sinises“ (tõlkinud Bibi Raid, Rahva Raamat).

Juba mitme varasema teosega hea noorteraamatu tiitli saanud Iiri kirjaniku Sarah Crossani „Kuutõus“ (tõlkinud Kristina Uluots; Varrak) keskendub seekord surmanuhtluse temaatikale. Catherine Ryan Hyde’i jutustus „Püsi elus!“ (tõlkinud Anne Kull; Ersen) räägib aga noormehest, kes hoolimata Vietnami sõjast hingeliselt murtuna tagasi pöördunud vennast, vanemate keerulistest suhetest ja sõbra vaimsetest probleemidest suudab teisi abistades endaski tasakaalu leida. Keerukate teemade kiuste säilib heade noorteraamatute lugejal usk iseendasse ja paremasse tulevikku.

Seekordse noorteraamatute valiku ainsas fantaasiateoses, ameeriklanna Victoria Schwabi „Kummituste linnas“ (tõlkinud Marge Paal; Rahva Raamat) aitavad noored kahe maailma vahele lõksu jäänud hingedel rahu leida. Mujal maailmas menuka sarja teised osad on samuti juba poes või tõlkimisel.

Kuigi valiku põhjal ei saa kaugeleulatuvaid järeldusi teha, näitavad head laste- ja noorteraamatud, kuivõrd mitmekülgne, inspireeriv ja sisukas on meie laste- ja noorteraamatute paremik. Kinnitust leiab ka tõsiasi, et köitev laste- või noorteraamat sünnib ainult kirjaniku ja kunstniku, tõlkija ja kirjastaja heas koostöös.

Heade laste- ja noorteraamatute plakatid on alla laaditavad lastekaitseliidu koduleheküljelt, poodides ja raamatukogudes aitavad teoseid kergemini üles leida kaanekleepsud. Kel valik eriti raskeks osutub, võib raamatumõõdiku abi kasutada. Seda abivahendit ei maksa aga üle tähtsustada – laste- ja noorteraamatuid võivad lugeda ka täiskasvanud.