Õpetajate professionaalsuse uurimine on haridusteadustes pika traditsiooniga. Sellest hoolimata on kutseõpetajate professionaalsust uuritud suhteliselt vähe nii Eestis kui ka teistes EL-i riikides. Mõneti on see Eesti kontekstis arusaadav, sest 1995. aastal võeti vastu kutseõpetaja statuut, millega seadustati kutseõpetaja amet ja hakati seda reguleerima.

Paralleelselt algasid ka laiemad muutused Eesti kutsehariduses, mida mõjutas tugevasti EL-i kutsehariduspoliitika. Näiteks on vastu võetud kutseõppeasutuse seadus, kutseseadus. Kehtestatud on kvalifikatsiooniraamistik, millele tuginedes on töötatud välja kutsestandardid ja riiklikud õppekavad. Läbivalt on tegeldud kutsehariduse mainega. Fookuses on olnud ressursside senisest tõhusam kasutamine, kutseõppe kvaliteedi, ajakohasuse ja läbipaistvuse parandamine ning kutsehariduse kättesaadavuse tagamine kõigile soovijatele.

Need muutused on mõjutanud kutseõpetajate tööd ja survestanud tõhustama oma professionaalset arengut, et vastata rangetele nõudmistele, muutustele tööturul ja ühiskonnas. Kutseõpetajaid nähakse võtmeisikutena kutsehariduse reformide ellurakendamisel, probleemide lahendamisel ja eesmärkide saavutamisel. Seega peavad kutseõpetajad mõistma muutuste vajalikkust, mis aga nõuab neilt oma seniste arusaamade, käitumise ja rollide muutmist.

Paraku on varasemad uurimused näidanud, et kutseõpetajad kogevad ja tajuvad muutusi erinevalt, mistõttu ei rakendata kõiki reforme plaanitud viisil. Lisaks ilmneb, et kutseõpetajate töö on killustunud erilaadsete ülesannete vahel ja kutseõpetajatel on erinevad arusaamad oma professionaalsusest. Samas ei selgu terviklikult (sh Eestis), mis tegurid võivad kutseõpetajate arusaamu oma professionaalsusest kujundada.

Fookuses individuaalsed aspektid

Seetõttu uurisin doktoritöös kutseõpetajate muutuvat professionaalsust kutseharidusmuutuste kontekstis (alates Eesti taasiseseisvumisest). Fookuses olid kutseõpetajate töö individuaalsed aspektid, nagu teadmised, oskused, hoiakud ja protseduurid (sh toimetuleku- ja õpetamisstrateegiad), mida kutseõpetajad oma praktikas rakendasid, ning individuaalsed tegurid (nt enesetõhusus, pühendumine), mis võisid nende professionaalsust mõjutada. Kutseõpetajate professionaalsuse avamisel toetusin Eric Hoyle’i õpetajate professionaalsuse mudelile, mida on edasi arendanud Linda Evans.

Kutsehariduses toimunud muutustest on kutseõpetajate professionaalsust kõige enam mõjutanud mitmekülgne standardiseerimine, avatuse esmatähtsaks pidamine õpilaskonna kaudu ja maine kujundamine. Kutseõpetajad ise hindavad olulisimateks muutusteks koostööd professionaalsel enesearendamisel ja kvalifikatsioonisüsteemi rakendumist. Kõige vähem tähtsaks peetakse muutusi kutseõpetajate töö hindamises ja kvalifikatsioonis.

Kutseõpetajate kogemustest võib järeldada, et kutsestandardite loomisega ning neile tuginevate riiklike ja kooli õppekavadega on kutsehariduses tagatud varasest parem võrreldavus ja läbipaistvus, mis võimaldab õppijatel kutseõppeasutuste vahel paindlikult liikuda. Samas on õppekavadega seotud muutused seadnud selgemad piirid õpetamise sisule. Eesti kutseõpetajate hinnangul on õppesisu standardiseerimine andnud neile selguse ja kindluse õpetatavates teemades ning parema arusaama tööandjate, sh tööturu ootustest. Seetõttu on igapäevane õpetamine ka kutseõpetajate hinnangul eesmärgipärasem (st õpiväljunditel põhinev), paremini lõimitud nii eriala teoreetiliste teadmiste, praktiliste oskuste kui ka üldharidusteemadega.

Standardiseerimise käigus on kutseõpetajate igapäevategevuses avaldunud koostöö tähtsus. Kutseõpetajad teevad koostööd eri tegevuste kaudu ja eri sagedusega, kuid valdavalt on koostööd toetanud ülevalt alla juhitud õppekavade arendamine, milles kutseõpetajad sageli osalevad.

Kutsehariduse avatuse esmatähtsaks pidamine on kutseõpetajate töös ilmnenud eelkõige õpilaskonna mitmekesistumises: õpetada tuleb nii probleemseid noorukiealisi kui ka nõudlikke täiskasvanuid. Kutseõpetajatel on õpilaskonna muutustega positiivsed, varieeruvad ja negatiivsed kogemused, mis sõltuvad peamiselt nende vanusest, pedagoogilisest staažist, õpetatavatest rühmadest ja õpilaste arvust koolis. Eesti kutseõpetajate soov tegelda pühendunult noorukiealiste õpilaste kasvatamisega sõltub nende suuremast enesetõhususest, pühendumisest professioonile ja koostöö ulatusest.

Kutseõpetajate töös on kutsehariduse maine, populaarsuse ja atraktiivsuse kujundamine avaldunud eelkõige õpilaste ettevalmistamisel kutsemeistrivõistlusteks. See on toonud nende töösse rahvusvahelistumise dimensiooni, sest võistlused toimuvad ka väljaspool Eestit, ning nõudnud kutseõpetajatelt erialateadmiste ja -oskuste valdamist kõrgel tasemel ning võõrkeelte oskust.

Kolm profiili

Eesti kutseõpetajad väljendavad kutseharidusmuutustega seoses mitmesuguseid arusaamu, hinnanguid ja kogemusi ning rakendavad muutustega toimetulekuks eri koostöö- ja õpiviise, mis kujundavad Eesti kutseõpetajate professionaalsust. Nii on tekkinud kolm kutseõpetajate professionaalsuse profiili.

1) Muutusi toetavad ulatuslikult võrgustunud professionaalid, keda on veidi rohkem kui neljandik. Nad on haaratud koolisisestesse ja -välistesse koostöistesse tegevustesse ning näevad muutusi olulisena oma töös. Nad on enesetõhusad ja avatud õpetamisuuendustele. Neid iseloomustab positiivne töössesuhtumine, suurem ametikindlus ja pühendumine, mistõttu mõjutavad nad kõige enam kutseõpetajate professionaalsuse liikumist positiivses suunas. Nende kutseõpetajate puhul avaldub laialdane ja koostöine professionaliseerumine: nad kohanevad aktiivselt haridusmuutustega ning mõjutavad seetõttu kõige enam kutseõpetajate professiooni sisulist uuenemist muutuste alusel ehk reprofessionaliseerumist.

2) Muutusi mõõdukalt toetavad koolikesksed professionaalid, keda on meie kutseõpetajate seas kõige enam. Nende professionaalide koostöö on seotud eelkõige koolisiseste ettevõtmistega. Nad on mõõdukalt enesetõhusad ja kohanevad õpetamisuuendustega tasakaalukalt. Kuid mõõdukas koostöine tegutsemine ei ole toetanud nende rahulolu tööga, ametikindlust ega pühendumist piisavalt, et nende näitajate poolest eristuda kolmandast professionaalide grupist. Seega võib nende professionaalide puhul näha nii reprofessionaliseerumise kui ka deprofessionaliseerumise ilminguid. Ehk neid muutusi, mida nähakse positiivsetena ja mis lihtsustavad tööd, peetakse oma professionaalsuse osaks, kuid nende muutuste korral, mida tajutakse oma töös negatiivsete, piiravate või keerulistena, püütakse säilitada tegevus muutumatul kujul.

3) Muutustesse kriitiliselt suhtuvad omaette hoidvad professionaalid, kes on koostööst ja eri õpiviisidest eemaldunud või osalevad neis väga harva. Nad peavad koostöö muutust kutsehariduses vajalikuks, kuid ise selles praktiliselt ei osale. Omaette hoidvad professionaalid on teistest väiksema enesetõhususega, õpetamisel uuendustele vähem avatud ja neil on raskusi muutustega toimetulekul või nende mõtestamisel. Nad on passiivsed kohanejad ja professionaliseerujad, püüdes säilitada oma traditsioonilisi rolle ja ülesandeid. Tekkinud olukord on mõjutanud nende rahulolu tööga, ametikindlust ja pühendumist ning põhjustanud pigem deprofessionaliseerumisele omaseid ilminguid. Teisisõnu, teatud muutusi nähakse pigem piiravana ja neid tõrjutakse oma töös.

Kolmest kutseõpetajate professionaalsuse profiilist ilmnes, et koostöised kutseõpetajad tajuvad autonoomiat õppetöö korraldamisel samamoodi kui koostööst eemale jäänud professionaalid. Kui varasemalt on koostöiseid ettevõtmisi nähtud õpetajate autonoomia vähendajana ja töö kontrollimise mehhanismina, siis kutseõpetajate hinnangutest see nii ei avaldunud, mistõttu ei ole autonoomia ja koostöö kutseõpetajate professionaalsuses vastanduvad dimensioonid. On teada, et õpetajate autonoomia puudumine võib vähendada õpetajate rahulolu tööga, kuid doktoritööst selgus, et autonoomia ei muuda kutseõpetajaid rahulolevamaks oma tööga ega suurenda ametikindlust – seda ülesannet täidab koostöö.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et kutseõpetajate sagedasem ja ulatuslikum koostöö ning mitmesugused õpitegevused soodustavad positiivsemat suhtumist, rahulolu ja pühendumist oma tööle ja ametile ning suurendavad enesetõhusust. Suurema enesetõhususega kutseõpetajad aga tulevad muutuste taustal nõudlikes pedagoogilistes situatsioonides ning uutes tööülesannetes ja rollides paremini toime ning juhinduvad enam konstruktivistlikust pedagoogilisest veendumusest. Lisaks aitab koostöine tegutsemine mõtestada muutusi kutseõpetajate professionaalsuses. Kõik need tegurid on olulised kutseõpetaja ametikohal jätkamisel.

Seetõttu on oluline juhtida tähelepanu vajadusele, et toetada ja soodustada nii kutseõpetajate koolisisest kui ka -välist koostööd ning nende enda algatatud koostöiseid ettevõtmisi, mis suurendaksid nende soovi võtta vastutus oma professionaalsuse eest. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata meessoost, üldharidusteemasid õpetavatele ja vene keelt kõnelevatele kutseõpetajatele, kes on koostöistest tegevustest ja õpiviisidest selgemalt eemaldunud.

Doktoritöö täisteksti leiab siit: https://www.etera.ee/zoom/99914/view?page=1&p=separate.