Elektrofüüsika veebipõhine ülesanne.
Oskuste kaart. Rohelised ruudukesed näitavad õigesti lahendatud ülesandeid, punaste ruudukestega peab veel tööd tegema. 
Hindemeetri osuti näitab, mis tasemele on õppija jõudnud. 
Mind üllatas, et koolid ei võtnud eelmisest kevadest õppust ning sügisel alustati nn distantsõppega, mis sisuliselt tähendab tavakooli simuleerimist ning praktiliselt üldsegi mitte tehnoloogia võimaluste kuigi viljakat kasutamist.
Ma ei imesta, kui nii õpilased kui õpetajad kurdavad tavakooli simuleeriva õppe juures koormuse suure tõusu üle. Ei tehtud seda, mida varem või hiljem tuleb teha: tegeliku veebiõppe immutamist õppimisse. Muidugi ei tohi seda teha liiga ruttu ja veel vähem käsu korras, kuid kindlasti oleks sügisest peale leidunud õpetajaid, kes oleks sellise initsiatiiviga kaasa läinud. Seda enam, et TTÜ-s on sisuline veebiõpe toiminud juba paarkümmend aastat.
Oli aasta 2000 algus, kui rühm TTÜ õppejõude – Vello Kukk ja Martin Jaanus, edaspidi ka Kadri Umbleja ning Andres Udal – otsustas muuta osa bakalaureuse- ja magistrikursusi veebipõhiseks.
Kuidas veebiõpe õppimist muudab?
Missuguseid muutusi toob kaasa veebiõpe, mis ei simuleeri tavakooli? Väga suuri! Eelkõige saab õppija väga palju vabadust juurde, sest ta saab ise otsustada, kuidas ja millal õpib. Vabamalt tunneb end ka õpetaja, sest õppijad õpivad arvuti toel ja arvuti parandab nende pisivead. Samal ajal saab õpetaja keskenduda suurtele probleemidele, näiteks kohandada tagasiside põhjal ülesandeid, juhendada õppijaid vahetult jms. Järgnevalt mõned märksõnad suuremate muutuste kohta.
VÕIMALUS ÕPETAJAT VALIDA. Kuna tegemist oli õppejõudude meeskonnaga (kokku neli inimest), siis oli õppijatel paljudel juhtudel võimalik suhelda ükskõik kellega neist. Interneti kaudu küsides ei pruukinud tudeng teadagi, kes talle vastab. Arvan, et samasugust paindlikkust on vaja tuua ka üldhariduskooli ja veebiõpe võimaldab seda, pakkudes õpilasele laia õpetajate valikut. Nii tehes näeme varsti, et lõpeb pidev hala ühe või teise õpetaja puuduste ning nendegi õpetajate nappuse üle.
LÕPEB MÕTTETU KONTROLLIMINE. Enam ei kontrollitud näiteks õppijate kohalolekut. Õppija vabanes olekust, kus ta kuulus kellelegi. Kadus ka pisiasjade planeerimine, kus asja X pidi selgeks saama reedeks, aga mitte esmaspäevaks. Üliõpilased hakkasid esitama oma töid siis, kui olid need valmis saanud. Mõni jõudis lõpphindeni isegi kolme nädalaga (teatud aineis), teisel võis neljast kuust väheks jääda. Õppejõud jälgisid oma arvutiekraanilt, kuidas õppijatel ülesannete lahendamine läheb, nad nägid jooksvat õppimist. Kui tudeng oli jõudnud teda rahuldava hindeni, märkis ta selle ära ja õppejõu vahendusel liikus hinne dekanaati. Ei mingit stressirohket eksamisessiooni!
Hindamine käis nii, et aine loeti sooritatuks, kui üliõpilane oli jõudnud oma oskustega tasemeni, millega ise rahule jäi. See tähendab, et hinne võis muutuda ning enamasti loodeti seda paremaks saada.
RAKENDUB PERSONAALNE ÕPITEE. See rakendub lausa automaatselt. Tudengid teevad oma veebimaterjalide kallal tööd, igaüks endale sobivas tempos. Mõni jõuab edasi kiiremini, mõni aeglasemalt. Kui palju keegi nt ülesandeid lahendab, on väga individuaalne ja paistab isegi sõltuvat sellest, kas see talle lõbu pakub ja millises stiilis ta töötab (rabeleja, mõtlik jne). Seda kõike saab õpetaja sisse- ja väljalogimistest ning lahenduste jälgimisest välja lugeda. Mõni alustab päris algusest, kõige lihtsamatest ülesannetest, mõnel on nii hea põhi all, et ta alustab keskelt. Igaüks õpib isemoodi, kuid lõpuks saavad kõik asja sellel tasemel selgeks, millega nad ise rahule jäävad. Klassi tase ühtlustub. Aga kas see, et asjad saadakse selgeks, ei olegi õppimise peamine eesmärk? Kindlasti ei ole õppimise eesmärk parimate väljaselgitamine ja nende baasil eriti heade koolide rajamine jms.
KIIRE TAGASISIDE. Tänu kiirele tagasisidele on õppijal kogu aeg oma oskustest hea ülevaade. Täpne teadmine selle kohta, mis on selge ja mida on vaja veel õppida, mõjus tudengitele väga hästi. Ma õpetasin ülikoolis ka enne veebiõppe rakendamist ega mäleta sellest ajast, et tudeng oleks lahkunud laborist (klassist) täiesti rahulikult sõnadega „ma pean veel õppima“. Veebiõppes muutus selline tõdemus aga tavaliseks, rääkimata hüüatustest: „Ahhaa, nüüd ma saan aru!“
SAAB VABALT KATSETADA. Igivanad põhimõtted Errare humanum est ning Repetitio est mater studiorum rakendusid päriselt. Kui tudeng lahendab ülesande valesti (kas või osaliselt), siis on see talle kohe näha oskuste kaardil – süttib punane ruuduke. Õppija proovib siis teisi lahendusi, kuni oskuste kaardil süttib roheline ruuduke. Meie õppejõududena ei pidanud enam kulutama oma aega õppijate pisivigade parandamisele. Veebikeskkond leidis ise kõik vead üles ja tegi seda kiiresti. Juhtimisinimesed teavad, et ainult siis on tagasisidest kasu, kui see tuleb ruttu.
ÕPPIJA HAKKAB ISE PANUSTAMA. Algul tegid nad seda ise taipamatagi. Esimene samm oli nende küsimused ja õpetaja vastused. Teine samm oli nende kommentaarid ja selgitused, miks nad midagi just nii tegid. Me oleme harjunud, et õpetaja, kes teab, küsitleb õpilasi, kes ei tea. Tegelikult peaks olema vastupidi ja veebiõppes just nii oligi – õppijad hakkasid küsima õpetajalt ja väga tihti ka kaastudengitelt, kes juba teadsid. Õppijad harjusid meile küsimusi esitama ja mis suuremat rõõmu saab õpetajal olla. Aga alguses pöörduti minu poole ettevaatlikult: „Vabandust, kas ma tohin küsida?“ Minu vastus oli: mitte ainult võid, vaid pead küsima. Julgen väita, et seoses õppijate iseseisvuse ja aktiivsuse kasvuga hakkab meil õpetajate nappus vähenema, sest üks õpetaja suudab juhendada palju suuremat arvu õppijaid, kui nad on õppimisest huvitatud.
Meie tudengid olid kohe huvitatud. Tavaõppes prooviti ikka enne loengu-praktikumi lõppu ära minna. Veebiõppes kujunes aga pilt vastupidiseks. Interaktiivseid veebiülesandeid klassis (laboris) tehes jäid mitmed üliõpilased nendest otsekui sõltuvusse. Õhtu oli juba käes, aga nemad ei tahtnud ära minna. Lõpuks pidin nad lihtsalt minema ajama. Osa neist jätkas siis kodus, sest see veebikeskkond on avatud ööpäev ringi ja aasta läbi. Osa tudengeid koostas ise täiendavaid interaktiivseid ülesandeid, ja need on praeguseni meie õppematerjali koosseisus käigus.
Tudengid, kes tahtsid saada maksimaalset hinnet, lahendasid neid ülesandeid isegi pärast semestri lõppu. Pärast 2013. aastat piirati õppimise aega ning seoti see raha maksmisega. Pärast seda õppimise huvi mõnevõrra langes, sest osa tudengeid jäi rahule ka minimaalse hindega, mida eelneva kümne aasta jooksul kordagi ei juhtunud. Keskmine hinne langes terve palli võrra. Aga mitte rohkem!
PÕHJALIK ÕPIANALÜÜS. Õppijate tegevuse analüüs veebiandmete põhjal on õpetajale vist vähemalt alguses keeruline, kuid õnneks ei ole veebiõppes midagi kivistunud ja lisaks on veebis õppimine kollektiivne tegevus. Muudatused, täiendused, korrektsioonid toimuvad kogu aeg. Korrektsioonide põhjus on näiteks see, et õppijate koosseis, nende algolek ja kogemused pidevalt muutuvad. Just see töö – pidev analüüs ja arendamine – on kõige raskem, aga ka kõige põnevam õpetaja jaoks. TTÜ-s on õppijatelt saadud tagasiside põhjal ülesandeid ja õpikeskkonda väga palju muudetud ja edasi arendatud. Aga on võetud tagasisidet ka tööandjatelt ja lisatud selle põhjal ülesannete lattu kümneid uusi ülesandeid, mis on samuti kohe käiku läinud.
LABORIKATSED KODUS. Need veebikursused (ja ka uued) on TTÜ-s praegugi kasutusel. Kuidas koroonakriis neid mõjutanud on? Mitte kuidagi! Ainuke väike muutus on see, et varem said üliõpilased laborikohvrid ülikoolist, nüüd vahetatakse neid omavahel Smartpostiga. Seega ei ole jäänud ka praktilised tööd tegemata.
Aga üldhariduskool?
Kas sisuline veebiõpe on teostatav? Jah, sest ülikoolis on see juba realiseeritud. Kitsamas valdkonnas küll, aga skaleerimine on IT-keskkonnas loomulik. Nüüd on vaja jõuda sisulise veebiõppega ka üldhariduskooli. Tuleb leida inimesed (õpetajad), kes on motiveeritud, ning nendega koostööd tehes vähehaaval pihta hakata.
Õpetajad on teinud juba palju interaktiivseid ülesandeid ja aeg on hakata neid kokku korjama ja ka juurde looma. Kindlasti tuleb koguda ka laias maailmas, nt USA-s, Hiinas jm tehtud interaktiivseid ülesandeid, mis meile sobivad. Neist saab eeskuju võtta, aga neid saab ka enda jaoks kohandada.
Sisulise veebiõppega saab alustada isegi väga väikeses kogukonnas, kuid mõistlik on kaasata inimesi riigi eri osadest.
Üks väga oluline järeldus, mis eelnevast tuleneb, on koolimajade tulevik. Kui nendes hoonetes hakkavad toimuma väiksema koormusega ja väga erinevad tegevused, siis on mõistlik kujundada need ümber kultuurikeskusteks. Praegu võib segada see, et koolimajad on hiigelsuured, sest eelmisel sajandil oli vaja suuri koolimaju, kuid tuleviku õppes ei ole nad vist otstarbekad …
Ootan küsimusi!
Ootan teilt küsimusi, mis selle artikliga seoses tekkisid. Kui leidub keegi, kes tahaks samuti tegeliku veebiõppega katsetada, võtke minuga ühendust vello.kukk@mail.ee. Sellega ei kaota te midagi.
Lisa kommentaar