Maikuus suundub lugejate mõte emadepäevaga seoses ikka raamatute poole, milles on juttu emadest. Peab tõdema, et lasteraamatuid, kus keskne tegelane oleks ema, mis räägiksid emadest endist, ei olegi nii palju, kui võiks arvata. Pigem kipub lugu olema nii, et ema puudumine või emast ilma jäämine on see, mis käivitab raamatus sündmused peategelase (enamasti lapse) jaoks või sunnib peategelast (last) muutuma tugevamaks ja täiskasvanumaks, asuma otsingutele. Enamasti on siis lapse kõrval raamatus tegelaseks isa, vahel ka vanavanemad.

Nii on ka Emma Karinsdotteri raamatus „Tuhande tähe saar“. Autor on öelnud, et kirjutas selle lohutuseks neile, kes on kedagi oma elus kaotanud, ja ühtlasi sooviga, et see oleks üks seikluslik lugu, mida põnevusega lugeda pimedas teki all, kui peaks juba ammugi magama (https://www.bonniercarlsen.se/forfattare/46231/emma-karinsdotter/).

Tigrise ema suri juba ammu, tüdruku esimesel sünnipäeval, veoauto põhjustatud avariis. Tüdrukul endal on sellest sündmusest südame kohal pikk arm. Aga kas kümme pikka aastat on piisav aeg, et kalli inimese kaotusega hinge rebenenud tühimik kinni kasvaks? Paraku mitte. Tigrise isa on leinas langenud depressiooni, mistõttu ei suuda töötada, ja nende elujärg on ajapikku halvenenud. Neid sageli külastav praktilise meelega vanaema on nüüd väikese pere ilmasammas, kes utsitab teisigi eluga edasi minema.

Tigrise 11. sünnipäeva paiku on pere sunnitud kolima ja kastide seast leiab tüdruk ühe, mille peale on kirjutatud „Lyra asjad“. Lyra oli ema nimi. Igatsusest ajendatuna veab Tigris kasti oma tuppa, ronib sinna sisse, tajudes selles aimamisi ikka veel ema lõhna … ja ärkab tundmatu saare rannas.

Siit saavad alguse Tigrise seiklused unenäolisel Tuhande Tähe saarel ja ühtlasi teekond ema kaotusega leppimiseni. Saar kätkeb endas mitmeid saladusi. Tigris kohtub naisega, keda peab algul oma emaks, ja sõbraliku poisi Leoga, kes elab samuti seal. Nagu päriselus, on saaremaailmalgi oma helge ja tumedam varjupool (vaata kaarti raamatu sisekaanel). Tigrisel tuleb lahendada esialgu võimatuna näiv ülesanne, kuidas päästa hääbumast tähekivid, leida üles nende helendamiseks vajalik viis ja sõnad. Nii on ka mälestustega emast: Tigrisel ja tema isal tuleb leida enda jaoks võimalik viis, kuidas neid alal hoida nii, et maailm valus kokku ei variseks. Raamatu lõppu jõudes lahenevad meeli rõhunud saladused, saavad öeldud rääkimata sõnad ja selgub, et olemiseks on mitmeid mooduseid – olemas võib olla ka kellegi unistustes ja mõtetes (lk 186).

Igal aastal maikuu teisel pühapäeval tähistame emadepäeva, nii nagu ka vanavanemate päeva septembris, isadepäeva ja lastepäeva novembris. Sisse on seatud isegi õdede-vendade päev 10. aprillil ja perede päev 15. mail. Ja miks ka mitte? Järele mõeldes ei ole seda palju, kui ühel päeval aastas pööratakse erilist tähelepanu kellelegi, kes väärib meelespidamist ja tähelepanu iga päev, iga hetk, et igaüks oskaks hinnata seda, mis just temal olemas on.