Selle raamatu puhul köidab esmalt tähelepanu kaas: päikesekollane lind tumedal taustal, pealkirjaks sõnade asemel sama kollane arv 189. Ebaharilik pealkiri mõjub salapäraselt: mis seos võib olla linnul ja numbril?

Raamatu sisekaanelt leiab maakaardi, mis näitab laevateed Ameerika ja Euroopa vahel. Kas arv 189 on seotud merereisiga? Näiteks reisile kulunud päevade või tundide arv, laevas olnud reisijate arv, midagi muud …? Tiitellehele järgneb oma tühjuses vaat et muljetavaldav valge lehekülg, seal on vaid üks lause: „See on lugu ühest pikast reisist, kuid jutustan selle nii lühidalt kui võimalik, sest lõpp on väga ilus.“ Siin kruvib autori lubadus ja samas vihjete puudumine uudishimu veelgi. No millest siis jutustab raamat pealkirjaga „189“?

See on kanaarilinnu lugu. Esialgu elab kanaarilind mägedes väikeses majakeses. Päeval näeb ta naisi-lapsi, õhtul mehi puutööd tegemas ja laulab neile. Meestega koos on ta käinud kaasas maa all hõbedakaevanduse käikudes. Siis aga müüakse linnuke linnukaupmehele ja algab tema rännutee: läbi metsade ja üle mägede, rongiga sadamalinna ja sealt edasi laevaga üle ookeani. Kuna suure osa ajast on linnu puur kaetud kaitsva riidega, on tema jaoks sellel teekonnal väga olulised helid ja hääled. Kirjanik on maalinud selle põneva loo sõnadega, illustraator aga pildikeelde ümber pannud linnukese reisimuljed, mis peamiselt talletatud kuulmise teel.

Raamatu lõpus, viimastelt lehekülgedelt saab lühikese ajaloolise ülevaate, kuidas see linnuliik Euroopasse jõudis ning sai esialgu lemmikuks õukondades ja lossides. Kuid leidus inimesi, kelle jaoks oli nende lindude kasvatamisel ja aretamisel eelkõige praktiline eesmärk. Oleme harjunud, et koeri rakendatakse mitmes ametis (jahi-, narko-, pommi-, juhtkoerad jne). Saksamaal Harzi mäestiku piirkonnas oli aga kanaarilindudel kaevuritest omanike jaoks samuti elutähtis ametikohustus – hoiatada ja päästa sel moel elusid. Nimelt on see linnuliik väga tundlik õhus leiduva hapnikutaseme (aga ka mürgiste gaaside) suhtes. Kui hapnikutase langeb, lõpetab lind laulmise ja nii teab kaevur, et tuleb kaevanduskäikudest kiirelt lahkuda. Hiljem, kui laululindude pidamisest lemmikloomana sai mood (jõukama) lihtrahva seas, muutus kanaarilindude aretus kaevuritele lisateenistuseks põhitöö kõrval.

19. sajandiks kujunes tuntuimaks aretuspiirkonnaks Sankt Andreasbergi linna ümbrus Harzis. Just sealseid kanaarilinde hinnati kõige kõrgemalt ja nende erilist kurisevat laulu peeti kõige kaunimaks. 2001. a avati Sankt Andreasbergis Harzi kanaarilinnu tõule pühendatud muuseum, kus linde tänapäevalgi kasvatatakse. Muuseumi kodulehte külastades saab igaüks oma silmaga üle vaadata, kui tõepäraselt kirjanikul ja illustraatoril on õnnestunud kanaarilinnu lugu edasi anda (https://web.archive.org/web/20120814052548/http://www.harzer-roller.de/).

Raamat on jõukohane lugeda juba algklassides, ettelugemiseks sobib noorematelegi teadmishimulistele lastele. Raamatus on mitu kihti: võib lihtsalt nautida kaunist lugu, uurida imelisi illustratsioone, aga saada ka uusi teadmisi ühe populaarse lemmiklooma kohta.