---

Sissejuhatuseks

Oma mälestused õpetaja-aastatest panin kirja aastal, mil järjekordselt oli tuttavatega juttu, et koolides on väga palju vägivalda ja pandeemia tõttu on aeg üldse keeruline. Mulle meenusid aastad 1959 ja 1960–1962. Aastal 1959 olin õpetaja Muhus Piiri 7-klassilises koolis ning aastatel 1960–1962 Saaremaa Leisi keskkoolis, enda kooliaeg alles värskena meeles.

Olin otsustanud valida õpetajaameti ja seepärast hakkasin meelsasti õpetajaks, kui see ettepanek mulle tehti. Nooruke ja optimistlik olin. Teadsin-tunnetasin, et suhtun oma õpilastesse heatahtlikult, soovisin õpetada neile ka elutarkust. Ja aeg ei petnud mind – ma külvasin heldele põllule. Rohkem kui poole sajandi tagune eluperiood kujunes huvitavaks, sisukaks, tänulikuks …

Enda Naaber, Saaremaa

---

Oli 1959. aasta veebruarikuu päikseline päev. Ärevustundega astusin kodusaarel Muhus sisse Piiri koolimaja uksest. Mind saatis teadmine, et kümme aastat varem lukustati ühe rahvakoosoleku ajal selle koolimaja uks ja inimesi viidi tapiga Siberisse. Ja et selles koolis oli õppinud kirjanik Juhan Smuul.

Märgates, et koolidirektor Hilda Männa naeratab mulle, kadus ärevus. Mu soovile asuda Piiri koolis õpetaja ja pioneerijuhina tööle, vastas ta jaatavalt.

Nädala pärast, tudeerinud läbi „Vanempioneerijuhi käsiraamatu“ ja kaasas ema õpetussõnad: „Ära ole lastega kuri!“, asusingi pärast kalarandades lihttöölisena töötamist oma esimeses raskes ametis tööle. Mäletan, kuidas ma koduteel endale selgeks tegin: lastele tuleb kohe alguses rääkida midagi endast ja veel midagi sellist, et nad mind huviga kuulaksid.

Algklassides ei olnud tollal väga palju õpilasi ja ka pioneeriorganisatsioon ei olnud suur.

Avasin ettevaatlikult klassiukse. Lapsed tõusid krapsti püsti ja istusid, kui olin selleks loa andnud.

Mida ma algul kohe märkasin, olid laste ea kohta liiga tõsised pilgud, nagu rõhunuks neid vanemate mure, kes sel ajal kolhoosist väheseid rublasid teenisid. Ja ma teadsin kohe, et nende ellu pean ma jätma palju kaunist, ja sellist tugevust, et tiivad kannaksid Muhumaast kaugemale, kui ükskord kõrgkoolitee jalge all.

• • •

Hiirvaikusesse poetasin sõnad: „Mu nimi on Enda … ja perekonnanimi Naaber. Ma elan koolimajast mitte kaugel Vanamõisa külas Sepa talus. Möödunud aastal lõpetasin Orissaare keskkooli. Siis kutsuti tööle kohaliku ajalehe juurde ja oma esimese loo kirjutasin ühest seafarmist. (Laste naer.) Aasta lõpul läksid kaks rajooni kokku ja meie toimetus kolis Kingisseppa. Mul aga ei olnud seal töökohta. Olen olnud juhuslikult mõnes kohas tööl – Tamsel raamatukoguhoidjana ja Muhu kalarannas silgusoolajana. Nüüd aga tulin mõneks ajaks asendama teie vana õpetajat ja vanempioneerijuhti.

Ma algul kartsin … kartsin, et ma ei oska midagi õpetada, sest vaevalt te silgusoolajaks tahate saada. (Laste naer.) Kuid kelleks elus võiks saada, eks me seda hakkagi ka koos arutama. Olen õppinud selles koolis seitse aastat. Õppisin hoolikalt, et ema võiks mu üle uhke olla. Aga peale selle olin ma kooli kirjandusringis, sest kirjutasin neljandast klassist alates luuletusi ja ühel kirjandusvõistlusel sai mu luuletus „Pioneer“ II auhinna. Sel ajal oli kirjandusringi juhendajaks eesti keele õpetaja Aarne Vinkel.

Kord taheti mind koolipeol panna lugema luuletust „Mari kisakõri“. Aga ma ei olnud üldse ise kisakõri. (Laste naer.) Ja ma ei tahtnud seda luuletust lugeda. Siis päästis mu sellest kirjandusringi juhendaja Aarne Vinkel, öeldes: „Enda, ma rääkisin sinu õpetajaga. Sa ei pea seda luuletust lugema!“ Ma tahtsin rõõmust lakke hüpata. (Laste naer.) Ja järgmisel päeval läksin kooli, lilled õpetaja Vinkeli jaoks hõlma all. Mul oli seljas kasukavatt (ema ei jaksanud mulle talvepalitut osta), mille alati teiste laste riiete alla peitsin. Nõnda tahtsin ka seekord teha, kui äkki avastasid kaks poissi, et mul on lilled. Nad võtsid need mult ära irvega: „Ah, sa tahad kellegi ette pugema minna!“ – „Ei taha!“ püüdsin seletada, kuid nad ei hoolinud sellest ja kadusid lilledega koos majanurga taha. Nii olen ma senini õpetaja Vinkelile lilletänu võlgu. Olla elus kellelegi võlgu, see on hingele raske. Uskuge mind, lapsed!

Kuu aega käisin, mure südames. Siis aga rääkisin emale kogu loo kodus ära. Ema lohutas mind ja ütles: „Küll jõuad kunagi selle võla maksta. Sina oled väike puu, torm sasis sind veidi. Elus aga tuleb ka suuri torme, mis inimestele haiget teevad. Inimesed teevad elus üksteisele palju haiget kadedusest, kurjusest. Ära sina kurja kurjaga tasu!“

Ta ju ütles õigesti? (Lapsed noogutasid.)“

• • •

Siis tundsin, et pean neile rääkima koduõue suurtest puudest, et pean puid oma sõpradeks. Meeles mõlkus ka legend, mille ema mulle kunagi jutustanud oli. Rääkisin sellest, kuidas sõja ajal inimesed end nende suurte puude all varjasid, kui lennukid majade kohal undasid. Et suured puud ajavad omavahel juttu ja vaja on neid tähelepanelikult kuulatada, et saada aru, millest nad jutustavad.

Siis tõusis esimest korda ühe lapse käsi. „Õpetaja, õpetaja! (Tundsin sellest sõnast kummalist rahu, rõõmu!) Meil on ka suured puud õues ja pikk kivitänav jookseb majani. Me korjame pärnadelt õisi ja kastanitelt mune ja teeme nendest mänguasju. Üks kuusk on mulle kõige armsam – ma ehin ta jõulude ajal uhkeks!“

Klass hakkas äkki sumisema, sest tüdruk oli nimetanud jõulusid. Aga sel ajal ei lubatud neid ametlikult tähistada. See oli kodude saladus. Nähes, et ma jõulude nimetamise pärast tüdrukut ei noomi, klass rahunes ja kellahelina järel tulid nad kõik mu ümber kobarasse. Ma jutustasin esimese koolitunni lõpetuseks legendi oma koduõue vanast kastanist.

„Mu emapoolne vanavanaisa valinud perele elupaigaks maatüki selle järgi, et seal kasvanud suured põlispuud – vahtrad, pärnad ja üks hobukastan. Talukohta aga hakatud Sepaks nimetama, sest samas oli kunagi olnud mõisa sepikoda. Puud olnudki sepa ja tema sellide istutatud. Puud nagu puud ikka, aga hobukastanist ja kaevust selle juures oli vanaisa kuulnud külarahva käest ühe loo, mille ta mu emale edasi jutustas, kui mu ema oli sama noor nagu teie.

Hulk aega ei teadnud sepikoja inimesed, kuhu teha kaev. Ei saadud kuidagi vett maa seest kätte. Ühel päeval tulnud sinna vana-vana mees halli habemega, kuid jalad paistnud tal olevat hobusekabja moodi. Eks saadi aru, et asi pole õige. Aga kui mees tuleb kusagilt salajasest kohast, teab ta ehk ka igasugu salaasju. Ja küsitudki temalt, kuhu ehitada kaev, et selles alati vett oleks.

Mees kuulanud mure ära, mõelnud natuke ja hüüdnud siis: „Jaak, tule abiks!“ Silmapilk ilmunudki vanamehe kõrvale väike mehike. See lausunud: „Puid ärge puutuge. Kes neile puudele halba teeb, seda tabab õnnetus! Aga kaevu peate tegema selle suure kastanipuu kõrvale. Puu juurte all elab minu pere. Põuasel ajal lõpeb meil seal tihti vesi otsa. Kui ehitate kaevu, saab ka minu pere kogu aeg janu kustutada!“

Ja Jaagu-nimeline päkapikk oligi nagu maa alla vajunud. Sepp vaadanud puud küll ühest küljest, küll teisest kandist ega osanud seal midagi iseäralikku leida. Ühel päeval aga hakanud sepp näidatud kohas kaevu puurima, sepasellid muidugi abiks. Aga vett ikka ei kusagil! Ohanud siis viimases hädas: „Jaak, tule abiks!“ Ja ennäe! Puutüve juurest ilmunud väike mehike ja öelnud vaid kolm sõna: „Meil oo jänu!“ Selle peale puu kahisenud, latv kõikunud, ja mehike oli järsku kadunud. Sepp ja sellid hakanud uue hooga tööle. Ja varsti olnudki vesi käes.

Sellest ajast peale peetud külas seda puud pühaks. Nii ka meie kodus.“

„Kas see puu ka praegu kasvab?“ küsis üks poistest pärast suurt vaikust.

„Jah, aga torm murdis tal möödunud aastal ühe suure oksa küljest.“

„Kas me tohime seda puud vaatama tulla?“

„Jah, juunis, kui tal on peal õied nagu kroonlühtrid.“

• • •

Sel ajal olin lastele kirjandustundides rääkinud Juhan Liivist, Lydia Koidulast ja paljudest teistest kirjanikest. Kuid kodusaare kirjaniku Juhan Schmuuli (kirjanikunimena 1954. aastani) looming ei olnud õppekavas. Aga sama aasta maikuus oli oodata Juhan Smuuli ja tema abikaasat kirjanik Debora Vaarandit Piiri kooli külla.

Nad saabusid 23. mai keskpäeval, kui algklassilapsed võinuks juba koju minna. Kuid ma lugesin neile mõlemast kirjanikust ühe luuletuse ja rääkisin ka nende eluloost üht-teist – kõik lapsed otsustasid kohtumisele jääda, peale ühe poisi.

„Kuule, Raivo, miks sina ei tule?“ küsisin.

„Ema ei luba! Ta olevat kirjutanud Stalinist. Ema ütles, et see on üks suur paha mees.“

„Kuss!“ keelasid mõned tüdrukud vanematest klassidest. Ja saatsid mu poole kartva pilgu.

Raivo jäigi tulemata.

Aga sel maikuupäeval peatus Piiri kooli värava taga hall Pobeda ja sealt väljusid pikkade tumedate juustega naine hallis kostüümis ning hallis ülikonnas mees.

Debora Vaarandi unistavad silmad jäid mulle meelde kogu eluks. Ja Juhan Smuuli mõtlik pilk, kui ta koolidirektorile lausus: „Siia tahaks tulla ikka ja jälle!“

Lapsed kuulasid huviga, kui Debora Vaarandi luges luuletust „Noored kogu maailmas“. See algas nii:

Ingrid on kasvamas suureks,

näha teda on hea

seismas nii klaveri juures,

tumedais patsides pea …

Väike koolisaalipere plaksutas poetessile ja talle viidi lilli, mis nopitud kooli ilusast aiast. Juhan Smuul alustas r-i põristades: „Raske raju me koduile vajund …“ (Hiljem ei ole ma tema sellist luuletust trükis kohanud.) Seejärel luges ta luuletuse „Isa surm“. See algas nii:

Teistkordselt kaotasin ma isa … See oli Stalini surmast. Ma nihelesin oma toolil ja jälgisin eespool istuvaid lapsi.

Üks neist pöördus pilguga minu poole ja tõi siis lilled, mis ta oli kirjaniku jaoks samuti kooliaiast noppinud, minule. „Õpetaja, õp…“ Ta oli päris nõutu. Võtsin lilled ja lahkusin saalist.

Järgneb.