TLÜ haridusteaduste instituudi pedagoogilise nõustamise dotsent Riin Seema loodab, et haridusinnovatsiooni kõrval hakatakse taas väärtustama haridustraditsioone ja kasvatusteadust, et digi pealetungiga mitte kaotada kontakti reaalsusega.

Mis suunas teid pedagoogika valdkonda?

Minu klassijuhataja suunas mind pedagoogika poole. Küllap ta nägi minus mingeid eeldusi, olin mingi aja klassivanem. Ka mu vanaema hindas õpetajaametit kõrgelt. Ma ise soovisin õppida psühholoogiat. Erialavalikul olin täiesti kindel, et arstiks ma saada ei taha. Minu ema oli lastearst ja osakonnajuhataja ning isa tippsportlane ja treener.

Sel aastal kui ma keskkooli lõpetasin, ei olnud psühholoogia õppekavale vastuvõttu. Õppisin Tallinna pedagoogikaülikoolis koolieelse pedagoogika ja psühholoogia õpetajaks, lisaerialana rütmikaõpetajaks, seejärel magistriõppes psühholoogiat ja hiljem psühholoogia doktoriõppes. Olen ennast ikka pidanud rohkem pedagoogiks kui psühholoogiks.

Ma ei mäleta, et oleksin tahtnud saada kellekski rohkem kui tantsijaks ja emaks. Professionaalset tantsijat minust ei saanud, sest tantsima hakkasin liiga hilja. Rütmikatreenerina olen hobi korras oma kutsumust ellu viinud.

Olen õnnelik, et õppisin koolieelset pedagoogikat, see aitas mõista emarolli tähtsust. Kui mu lapsed olid väikesed, töötasin õpetajana osalise koormusega, et leida piisavalt aega oma laste jaoks.

Mis on praegu Eesti koolielu suurim mure?

Arvan, et Eesti kooli suurim mure on see, et kaasav haridus on korraldatud suures ressursipuuduses. Erivajadustega laste arv suureneb, mitte ei vähene. Vastastikused ootused ja nõudmised on ebarealistlikud ja tulemuseks on sageli pettumus.

Räägitakse, et õpetajalt nõutakse praegu ebainimlikult palju. Mis oleks esimene kivi, mille õpetaja õlult minema heidaksite; kust suunast peaks tulema esimene abikäsi?

Jah, õpetajalt oodatakse, et ta on üliinimene. Ma arvan, et seadustes tuleb kohustuste kõrval selgelt sõnastada ka õpetaja õigused. Kui ühel päeval võetakse kaasava hariduse rakendamisel tõesti arvesse õpetaja õigusi, võib olukord muutuda.

Mõelgem läbi, kas õpetajal ka tegelikult on õigus puhkeajale. Kas ühiskond päriselt usub, et noorel õpetajal, kes suure tõenäosusega on väikeste laste ema või isa, on õhtuti õigus oma pere kvaliteetajale?

Õnneks on uus alushariduse seadus valmimas ja loodan sellelt muutusi õiges suunas. Kindlasti tuleks uues alushariduse seaduses õpetaja õigused selgelt lahti kirjutada. Ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus vajab uuendust, seal tuleb õpetajate õigused selgelt sõnastada.

Mis aitab Eesti haridusel püsida kõrgel tasemel nn muutuvates oludes: digi pealetung, muutunud õpikäsitus jne?

Arvan, et peame meeles pidama, et muutuste kõrval on oluline hoida traditsioone. Ootan ja loodan, et haridusinnovatsiooni kõrval hakatakse taas väärtustama haridustraditsioone ja kasvatusteadust, et digi pealetungiga mitte kaotada kontakti reaalsusega.

Kuidas saada tänapäeval heaks õpetajaks – mis selleks vaja on?

Eks heaks õpetajaks saamiseks peab ikka inimeses olemas olema õpetaja arhetüüp ehk õpetajahing. Ülikool annab hea hariduse, et olla hea õpetaja, kui inimesel on olemas selleks eeldused ja soov.