• 

• 

• 

Möödunud suvel lähetas MTÜ Mondo kolm Eesti hariduseksperti Lääne-Keeniasse, et koostöös sealsete koolide ja noortega digipädevuste programm käima lüüa. 

Oleme kõik hingelt rändurid ja sõltuvuses uutest emotsioonidest, inimestest ja kohtadest. Marten on hariduselt geograaf ja õpetaja, kes armastab jälgida maailmas toimuvaid protsesse ning nende seoseid. Margit tegutseb matemaatikaõpetajana, kes lahkub igal koolivaheajal kodukamaralt, et saaks oma õpilastega maailmahariduse teemasid jagada. Karolin on bioloogiaõpetaja ja haridusteaduste doktorant, kes on viimastel aastatel oma eksistentsi Eesti ja Ladina-Ameerika vahel jaganud. 

Meie peamine eesmärk oli käivitada Lääne-Keenias Mondo digipädevuste projekt. Selleks pidime kujundama Eestis väljaarendatud digipädevuste koolitamise programmi vastavaks Keenia vajadustele, rõhutades baasoskuste kõrval ka näiteks turvalist veebikasutust ja probleemilahendusoskusi. Karolini ülesanne oli koolitada koostöös kohaliku organisatsiooniga välja Keenia noored digipädevuste koolitajad, kes hiljem oma kodumaal iseseisvalt koolitusi korraldaksid ning programmi edasi arendaksid. Marten ja Margit selgitasid välja kohalike koolide taset ja võimalusi ning koolitasid kohalikke õpetajaid. Koolituste puhul võtsime arvesse iga kooli või noorte rühma vajadusi ja ootusi ning suhtusime neisse kui endaga võrdsetesse, mis tekitas mõnusa vastastikuse üksteiselt õppimise õhkkonna. 

Kuuskümmend õpilast klassis

Haridus ja õppimine on Keenias väga olulisel kohal ning õpetaja on äärmiselt austatud kogukonna liige. Riik on välja koolitanud suurel hulgal õpetajaid, kuid kahjuks pole koolidel raha, et neid piisaval hulgal palgal hoida. See on paisutanud õpetajate koormuse suureks ning üks õpetaja peab olema suuteline korraga haldama 60 või enama õpilasega tunde. Lisaks kuulub õpetajate töökohustuste hulka näiteks õpilaste järeleaitamine, mis toimub hommikuti enne tundide algust, tavapäraselt kl 6.30–8, ning pärast tunde kl 15.30–17. Samuti peavad õpetajad parandama kokkuvõtvaid eksamitöid, mida tehakse ning parandatakse käsitsi kuus korda õppeaasta jooksul kõikides klassides ning õppeainetes.

Enamik Lääne-Keenia õpetajatest ei ole õpetajaks õppides ega ka hiljem digitaalsete vahendite kasutamist õppetöös õppinud ega oska seda teha. Sellist digikultuuri ja niisuguseid võimalusi, nagu Eesti koolides oleme harjunud nägema, Keenias ei kohta, nutiseadet võetakse suhtluskanalina, mitte õppeprotsessi toetajatena. Samas on huvi digimaa-ilma vastu suur nii õpetajate kui ka õpilaste seas. Enamikul õpetajatest on isiklik nutitelefon, kuid õppematerjali leidmiseks, esitamiseks või muud laadi õppe toetamiseks seda harilikult ei kasutata. Õpilastel ligipääs nutiseadmele või arvutile üldjuhul puudub ja isegi kui seade on perekonnas olemas, tuleb seda jagada ning kooli pole nutiseadet lubatud kaasa võtta. Seepärast hankisime Keenia noorte õpetamiseks üheksa nutitelefoni, mis jäävad Mondo kohaliku partneri PAPO (People Against Poverty) kasutusse ning saavad ilmselt nii mitmelegi noorele esimeseks portaaliks digimaailma. 

Keenia on täielikult kaetud kvaliteetse 4G-ühendusega, veebis saab surfata kasvõi sügavas vihmametsas või kõrgel kustunud vulkaani tipus, probleem aga on selles, et paljudele käib ühenduse eest maksmine üle jõu. Seetõttu oli paljude noorte jaoks suur sündmus, kui PAPO ruumides pandi üles Wifi ruuter. Lisaks igapäevasele infovahetusele oli see  suureks abiks noorte koroonaaegsete õpilünkade likvideerimisel, sest kohe pärast koolipäeva lõppu algas kahe sülearvuti ning kahe lauaarvutiga arvutiklassis kodutööde ning järeleaitamisega täidetud teine koolipäev. Tunde viisid läbi õpetajad Google ja Youtube, vahetundi sisustasid sõbrad Facebook ja Instagram. Kuna Keenias on kooliharidus nii suahiili- kui ingliskeelne, pole kvaliteetseid abimaterjale seal leida keeruline. Tegelikult räägivad Lääne-Keenia noored enamasti lausa kolme keelt: emakeelena peamiselt bantu või nilootilist päritolu hõimukeelt, suahiili keelt ning koloniaalpärandina teise riigikeelena sisse seatud inglise keelt. Õpetajad kasutavad koolis suahiili ja inglise keelt.

Hakuna matata – muret pole

Väga õpetlik oli kohtumine Shianda noorte ja õpetajatega. Me saime ruttu aru, et Euroopa klassi- või kultuuriruumis levinud metoodikate ja näidetega seal kaugele ei jõua, mistõttu pidime uurima, kuidas on kohalikes oludes harjutud õppima ja õpetama ning missugused tegevused sealseid noori tõeliselt inspireerivad. Näiteks ei suuda Shianda noored samastuda sotsiaalmeedia läänelike fitness’i või toitumise staaridega, kuna taolist kehakultust seal piirkonnas ei eksisteeri. Pigem on vaja leida kohalikke kuulsusi, kes suudavad noori väestada ja neile näidata, et mõnigi valdkond ei ole ainult lääne inimeste pärusmaa. Sellist kultuuride tunnetamist ja teadlikkust on üha olulisem ka Eesti klassiruumidesse tuua, sest meie koolides on ju järjest enam mitmesuguse kultuurilise taustaga õpilasi. Samuti on hea meeles pidada, et see, kuidas mina olen harjunud asju tegema, ei ole ainuvõimalik viis.

Keenia tuletas meile meelde, et aeg-ajalt peame aja maha võtma ning nautima hetke. Meid vastu võtva organisatsiooni juht armastas ikka kasutada fraasi pole-pole, mis tõlkes tähendab aeglaselt-aeglaselt. See, et oleme kärmed ja pidevas liikumises, ei taga, et jõuame kiiremini kohale, sest iga asi juhtub omal ajal, ütlesid meie Keenia kolleegid. Suahiili keeles armastatakse veel öelda hakuna matata, mis tähendab et muret või probleeme pole ehk kui miski ei lähe nagu esialgu planeeritud, ei ole hullu – ju siis pidigi nii minema. Näiteks ei tasu ennast liialt frustreerida, kui tugev vihmasadu katkestab kõik su pärastlõunased koolitusplaanid. Tõmba ennast sooja masai teki alla kerra ja tee üks kuum chai! Ühtlasi õppisime, et kõike ei tasu liiga põhjalikult ette planeerida, sest klassiruumis peab olema parajal määral spontaansust. Oleme nii harjunud tegema tundide ettevalmistamise ning koolituste puhul põhjalikke ettekandeid ja plaane, millest siis piinliku täpsusega kinni pidada. Keenias peab laskma teemadel mõnusalt voolata ning aeg-ajalt on täitsa hea aeg sootuks ära unustada. 

Loodetavasti aitab Keeniast kaasa saadud spontaanne ja muretu suhtumine meid Eestiski kõigist ootamatustest ja raskustest kergemini üle saada. Usume, et need kuud vabatahtlikena Keenias ei jää meie viimasteks arengukoostöö kogemusteks.

Vabatahtlike lähetust toetas Eesti välisministeerium arengukoostöö rahast. Täpsemalt saab Karolini, Margiti ja Marteni, aga ka teiste MTÜ Mondo Keeniasse lähetatud vabatahtlike tegemiste kohta lugeda shianda.blogspot.com.