Dialoog ehk kahekõne on õpetusmeetodina nimetatud juba antiikpedagoogika käsitlustes. Kahekõne puhul ei jää kõlama üksnes ainukindel teadmine, vaid selle ümber on ruumi mitmesugustele tõlgendustele, ka vastupidisele väitele ja teemat arendavatele arvamustele.

Pole juhus, et nii esimeseks laste pildiraamatuks nimetatud kui ka õpikukirjanduse üks väljapaistvamaid ja pöördelisemaid näiteid, Jan Amos Komenský „Nähtav maailm piltides” (1658) esitleb oma tolle aja kohta külluslikku maailmatõlgendust kahekõnes. „Tule, poiss, õpi, et olla tark.“ – „Õpetaja, mida tähendab, olla tark?“ 

Kahekõne kasu mõistmine on jõudnud ka eesti õppekirjandusse: 1805. aastal käib Georg Gottfried Marpurgi õpikus „Weikene oppetusse nink luggemisse ramat Tarto ma-rahwa kooli laste tarbis“ väga elav ja loomutruu vestlus õpetaja ja laste vahel. Niisamuti võib asjatundlik inimene leida näiteid hilisemast.

Siiski on valdav, lämmatavalt valdav osa õppekirjandust kui ka lastele mõeldud populaarteaduslikku kirjandust esitatud väidetena nii-öelda ühest suust, autoriteedilt, õppetekstid muidugi selleks, et neid just nii teataks, nagu õige on. 

Kas ma teen õigesti, kas ütlen ja kirjutan õigesti – see on üks peamisi hirme, mida koolilaste juures õpetajana ära tunda võib. 

Seepärast tundub toreda kingitusena kahe kunstiinimese – kunstnik David Hockney ja kunstikriitik Martin Gayfordi – koostatud-kirjutatud raamat „Pildid läbi aja. Noortele“. Need kaks briti härrasmeest on juba aastaid omavahel kunstiteemadel vestelnud. David Hockney pikka kunstnikuteed – klassikalisest kunstikoolitusest 1950-ndatel kuni digitaalse kunstini tänases päevas – on Martin Gayford kujutanud oma raamatus „Suurem sõnum. Vestlused David Hockneyga“ (2011). Nii et vestlus nende kahe vahel on kestnud juba kaua. Kõnealuses noortele mõeldud teoses on kolmandaks kõnelejaks neile eluea poolest vaat et lapselapseks sobiv Rose Blake, kes ongi lapsepõlves Hockneyga kohtunud ja sellest ajast tema jälgija ja austaja olnud. 

Milleks kunstiraamatule illustraator – kõrvuti Caravaggio, Rubljovi, van Goghi ja da Vinci töödega? Aga just selleks, et rõhutada kahekõne osaliste väga liikuvat, isikliku kogemuse ja kunstiajalooliste ning -teoreetiliste üldistuste vahel rändavat mõttearendust. 

Samas tõestab see raamat selgelt, et sisuka arutluse väga oluline eeldus on rikkalik faktiteadmiste pagas. Kuidas muidu seoseid luua. Raamatu peatükid ei järgi kunstiajaloo ega žanripiire, vaid toovad esile märksa omapärasemad mõttesuunad: miks me pilte loome, pilt on kui jälg, valgus ja vari pildis, pilt kui ruumisuhete kujutus, maalikunsti seosed fotograafia ja kinoga ning veelgi uuemate pildifenomenidega. 

Seejuures hoiavad autorid noort lugejat-vaatajat segadusse sattumast: raamatul on mitu lisa, mis aitavad aines süsteemi luua. Leiutiste ajalugu, mis toob esile, kuidas eri kujutamisvahendid on pildiloome käekäiku mõjutanud. Sõnastik, mis selgitab kunstialaseid ja pildikultuuriga seotud mõisteid. Põhjalik illustratsioonide loetelu, mis juhatab kätte, millises kogus üht või teist teost näha võib. Ja muidugi aine- ja isikuregister. 

Kui nüüd küsida, kuhu see raamat meie haridusväljal mahub, siis võib  kinnitada, et näiteks II kooliastme ajaloo, keele ja kirjanduse õppesisu on siin üsna vahvasti kunstiteadusega seotud. Nii et eriti tore abimees võib teos olla just neile õpetajatele, kes juba ennegi on leidnud, et ainete lõimimine viib jõulisemalt edasi kui iga aine üksi ja ühtlasi on terviklikum maailmakäsitlus südamele armas. 

Noored lugejad – ja meie, hingelt igavesti noored ja avastusrõõmutoidulised õpetajad – saavad selles raamatus olla kaasas suurmeistrite aruteluga ja tunda kaasamõtlemise ja eneseväljenduse naudingut. Siit tekib palju ideid, et võtta ise kujutusvahendid, minna töölaua taha või hoopis õue ja arendada jutuainet oma loomingus. Ja kindlasti vaadata pilte uue pilguga, kus need ka ei oleks.  

Nagu kirjastusel Draakon ja Kuu tavaks, tekib raamatu juurde ka tööleht, nii et seda enam on lootust toredatele kunstikohtumistele.