• 

• 

• 

Suure õpetajapuuduse tõttu võetakse õpetajaks ka keskharidusega inimesi. Koolijuhile tähendab see, et ta peab olema koolitusjuht, mentor ja koolitaja. 

Nõukogude ajal käisid aktiivsed koolijuhid kevaditi ülikoolides paremaid lõpetajad endale meelitamas. Nüüd see võimalus puudub, sest enamik ülikoolilõpetajatest juba töötab kuskil koolis. Nii on koolid sunnitud võtma õpetajaks ka kesk- või kutseharidusega noori või mõne teise valdkonna kõrgharidusega inimesi ning neid siis ise õpetajateks välja õpetama. „Tänapäeval peab õpetajal olema vähemalt keskharidus!“ ütles Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktor Erli Aasamets arutelul, kus analüüsiti uusi kvalifikatsiooninõudeid, milles rõhutatakse vastupidist ehk magistrikraadi vajalikkust.  

Keegi ei vaidle magistrikraadi vajalikkusele vastu, kuid rahul ei olda sellega, et nüüd vastutavad koolid oma õpetajate magistrikraadi eest. Tartu Kivilinna kooli direktor Karin Lukk toob välja, et mida suurem on õpetajate põud, seda enam on pidanud koolid võtma endale õpetajakoolitaja rolli. „Kui seni oleme olnud pigem ülikooli partnerid, siis nüüd on olnud juhtumeid, kus oleme pidanud ise looma oma „õpetajakoolituse õppekava“. Seda eelkõige nende inimeste jaoks, kellel on erialane magistrikraad, kuid puudub pedagoogiline väljaõpe. Ja muidugi peame ka keskharidusega õpetajaid ülikooli õppima suunama ja neid õppimise ajal toetama, konsulteerima,“ ütleb Karin Lukk. 

Kust ja kuidas keskharidusegagi õpetajaid leitakse? 

Häädemeeste keskkooli direktor Aule Kink: „Meie oleme leidnud uusi õpetajaid oma kooli töötajate hulgast. Otsisime meedia kaudu haridustehnoloogi, kuid ühtki avaldust ei tulnud. Aga meil oli IT-huviline sekretär, kes juhendas edukalt õpilaste tantsuringi. Küsisime, kas ta ei tahaks informaatikat õpetada ja sellega seoses ka ülikooli astuda. Ettepanek üllatas teda, kuid nüüd õpib ta juba mitmendat aastat töö kõrvalt haridustehnoloogiat ning on suurepärane informaatikaõpetaja. Kindlasti on tal ühel päeval ka magistrikraad.

Hiljuti tuli meie kooli raamatukoguhoidja, kes annab õpilastele ka raamatukogutundi ning kujundab neil lugemishuvi ja -harjumusi. Tema sai ühel hetkel ise aru, et pedagoogilisi teadmisi on samuti vaja, ning nüüd võtab ülikoolist järjest kursusi, et saada eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistrikraad. 

Kui otsisime kuulutuse kaudu tehnoloogiaõpetajat, siis kandideeris kahekordse kutseharidusega noor, kes sobis väga hästi tehnoloogia- ehk tööõpetuse õpetajaks. Temale ütlesime ka, et kui ta astub ülikooli, siis saame ta tehnoloogiaõpetajaks võtta. Teda ülikoolijutt esialgu üllatas. Ta isegi solvus pisut, sest on ilma ülikoolitagi oma valdkonna tunnustatud meister. Nüüd käib ta aga juba kolmandat aastat ülikoolis ja on hinnatud õpetaja. 

Minu arvates on hea, kui õpetajaks õpib see, kes juba töötab õpetajana, sest tal on võimalik õppejõudude ja õpingukaaslastega oma klassis tekkinud olukordi analüüsida, ta saab kohe nõu ja abi.“ 

Sõmeru põhikooli direktor Virge Ong:„Meil töötab infojuhina noor Tartu Ülikooli loodusteaduste magistrikraadiga inimene, kes vajadusel toetab õpilaste õppimist ja annab ka asendustunde. Tema hoiakutest ja tegutsemisest on paistnud välja õpetajageen. Nii tegimegi talle ettepaneku asuda järgmisel õppeaastal geograafiat õpetama ja nõusolek tuli päris ruttu. Praegu osaleb ta ülikooli juures õpetajakoolituses, ehkki oli kunagi endale tõotanud, et õpetajaks ei hakka ta mitte iialgi. 

Mõne õpetaja isikliku arengu soovist oleme teada saanud koostöövestlusel, kus peateemaks on õpetaja ootused, eesmärgid ja saavutused. Nendel vabas vormis peetud usalduslikel aruteludel on mõni õpetaja avaldanud soovi oma baasharidust täiendada ning oleme teda kraadi omandamiseks õppima innustanud. Samal viisil oleme saanud endale eripedagoogi, ajaloo- ja keemiaõpetaja, peatselt omandab kraadi vene keele õpetaja ning sügisel asus õppima meie uus huvijuht. Kõigil õpetajatel kahjuks motivatsiooni pole, sest nad peavad end õppimiseks liiga vanaks, kuid üldiselt õpetajad tahavad õppida ja areneda. Praegu õpib ülikoolis neli meie kooli õpetajat. Püüame kooli juhtkonna ja kolleegidega neile igati toeks olla.“

Järva-Jaani gümnaasiumi ja Peetri kooli direktor Raigo Prants: „Meil ei ole ei direktoril, õppealajuhatajal ega sotsiaalpedagoogil oma kabinetti, vaid istume õpetajatega ühes ruumis ja teame nii, kuidas õpetajatel läheb. Oleme saanud ka teada, kes tahab ülikooli astuda. Praegu õpib meil ülikoolis viis õpetajat ja üksvahe oli meil korraga ülikoolis isegi seitse õpetajat. Ma ise olen samuti praegu üliõpilane.“

Kunda ühisgümnaasiumi direktor Kristi Aron: „Kui inimestega nelja silma all vestelda ja kvalifikatsioonimääruses sõrmega järge ajada, siis on õpetajad valmis õppima asuma küll. Kahe aastaga olen saanud ühe õpetaja magistri- ja teise bakalaureusekraadi tegema. Eesmärk peab olema selge ja saavutatav ning kasu nähtav, siis minnakse õppima.“

Õppivat õpetajat on vaja toetada

Kristi Aron: „Meie õppivatel õpetajatel on reede tunnivaba ja enne lõputöö kaitsmist anname neile samuti vabad päevad, leiame asendajad jne. Sotsiaalpedagoog õppis nädalaste sessioonidena ja seda me talle ka võimaldasime. Kui õppiv õpetaja tunneb end paremini mingis konkreetses kooliastmes, siis räägime teiste õpetajatega läbi ja vaatame, kas saame seda nii korraldada. Töö kõrvalt õppijad teevad pere arvelt nagunii ohverdusi, seepärast peab kool neid igati toetama. Lõpuks võidavad sellest nii õpetaja ise kui ka kool. Lisaks toon välja, et Viru-Nigula vald toetab meil eripedagoogiks, logopeediks või koolipsühholoogiks õppivaid tugispetsialiste stipendiumiga, mille suurus on 50% õpetaja töötasu alammäärast.“

Karin Lukk: „Meie õppivatel õpetajatel ei ole enamasti neljapäeval-reedel tunde. Oleme vajadusel pakkunud neile supervisiooni, mis tähendab kooli poolt rahalist panustamist. Mõnel õpetajal on ka väljastpoolt kooli võetud mentor. Me teame, et magistrikraadi kätte saanud õpetajale on kõikide koolide uksed avatud ja ta võib meilt mõnda teise kooli üle minna, kuid toetame iga oma õpetaja õppimist ikkagi.“

Raigo Prants: „Meiegi ei pane õppivatele õpetajatele tavaliselt nädala lõppu tunde. Neil on ka mõnevõrra väiksem koormus ja tänu sellele ei ole pidanud ükski õppiv õpetaja võtma õppepuhkust, mille tõttu nad ei ole palgas kaotanud. Ülikoolis õppivad õpetajad on koolile väga kasulikud. Näiteks meie inglise keele õpetaja uurib ülikoolis ühiskonnaõpetuse ja inglise keele lõimimise võimalusi, mis on ju kooliuuendus. Mina ise õpin ülikooli juhtimiskoolituses, kuidas toetada iga õppija individuaalsust, sest nüüdisaegse koolijuhtimise teravik on just sinna suunatud.“

Virge Ong: „Oleme koos õppedirektoriga meie ülikoolis õppivate õpetajate esmane tugigrupp, kuid vajadusel toetavad neid ka teised õpetajad. Meil julgetakse kolleegidelt abi küsida. Ülikoolis õppiva õpetaja jaoks on koostatud paindlik tunniplaan ning praktikaperioodiks anname neile tasustatud vaba aega. Õpime koolis aktiivselt ka üksteiselt. Kui keegi on väga digipädev, siis pöördutakse tema poole. Kui keegi õpetab midagi uut moodi, siis uuritakse, kuidas ta seda teeb. Üksteiselt õppimine on tänapäeval õpetajatöö igapäevane loomulik osa.“

Kristi Aron: „Mina hoian oma kabineti ust lahti – alati võib tulla ja küsida. Kui vaja, leiame õpetajale mentori. Abiõpetajad vähendavad õpetajate koormust ja poolteist aastat tagasi võtsimegi tööle kolm abiõpetajat.“ 

Ka koolisisene täiendusõpe on kooli õlgadel

Karin Lukk: „Ülikoolide traditsioonilised täienduskoolitused, kus õpetaja on passiivne kuulaja, ei ole nii tõhusad. Hoopis efektiivsemaks on osutunud õpetajate professionaalsed õpikogukonnad. Meie koolis jagunevad kõik õpetajad 6–7-liikmelisteks õpirühmadeks, mis saavad regulaarselt kaks korda kuus kokku. Kord poolaastas toimuvad õpikogukondade ühised seminarid, kus rühmad räägivad teistele, mida uut on nad avastanud. Õpikogukondades oleme katsetanud uusi õppemeetodeid, avanud uue õpikäsituse sisu, arutlenud nüüdisaegse õpitunni eripärade üle jpm. Õpirühmas saavad õpetajad üheskoos kogutud teoreetilist materjali kohe praktikas järele proovida ning oma kogemust teistega jagada. Oleme seda süsteemi praktiseerinud nüüdseks ligi seitse aastat. Tagasi vaadates võib öelda, et esimesed aastad olid üsna keerulised, sest suurt muutust koolikultuuris teha ei ole kerge. Teisalt tunnetab enamik õpetajatest vajadust enesearengu järele.“

Virge Ong: „Lisaks igapäevasele üksteiselt õppimisele on üks viis ennast täiendada tulla toime tundmatutes tingimustes. Nii osalevad meie õpetajad Erasmus+ piiritagustes õpirännetes, aga ka õpetajavahetuses. Meie koostööpartner on Võsu kool, kellega vahetasime ära neli õpetajat ja koolijuhid. Õpetajad olid sellel päeval oma tavapärases rollis, juhid jagasid kogemusi. Õpetajad tunnistasid, et see oli neile päris korralik eneseületamine, mis tõi kaasa ka kahenädalase ettevalmistustöö ja pärastise analüüsi – seega õpiti palju. Koostööplaanid on pikemad, kuid kahjuks pidurdab viirus praegu seda tegevust.“

Aule Kink: „Meie õpetajad käivad Eramus+ raames Euroopa riikides töövarjuks ja võimalusel annavad seal ka tunde. Näiteks Saksamaal õpetasid meie õpetajad saksa lastele inglise keelt ja saksa kolleegid andsid neile tagasisidet. Külalistundide andmine on õpetaja kvalifikatsiooni tõstmine. Samuti käivad meie õpetajad eri riikides täienduskursustel, sel suvel Horvaatias, kohe minnakse Dublinisse. Teistes riikides õppimise peamine kasutegur on silmaringi laiendamine, mis õpetajale ju väga oluline. 

Uut moodi õpetamine on samuti täiendusõpe. Meil on eelmisest aastast alates 7., 8. ja 9. klassi õpilastele neli ühist valikainet. Neid eri vanuses õpilaste segagruppe õpetavad ja uusi ainekavu loovad õpetajad ütlevad, et nad on sellest kõigest väga palju õppinud, ehkki tegemist on staažikate õpetajatega. 

Ka see, kui õpetaja õpetab mitut õppeainet, tõstab tema kvalifikatsiooni, sest tema tähelepanu nihkub aine õpetamiselt lapse õpetamisele. Ma töötasin varem Tallinna Euroopa koolis ja minu jaoks oli alguses harjumatu, et õpetaja võis õpetada itaalia ja saksa keelt ning kehalist kasvatust, kuid eri õppeainete raames võib laps avaneda erinevalt ja õpetaja õpib teda paremini tundma. Meie abiõpetaja on ka lauatennise treener. Ta ütleb, et trennis tekib tal lastega kõige parem kontakt ja selle pinnalt on hea ka lapse õppetööd toetada.“

Kutset saab omandada ka õpetajate liidus

Karin Lukk: „Koolides töötavad õpetajatena ka endised insenerid, agronoomid ja teiste erialade inimesed, kellel ei ole õpetajakutset. Nemad saavad taotleda kutset oma koolipraktikale toetudes. See muudab väga tähtsaks töökohapõhise õppe, mis on jälle kooli korraldada. Siin tuleks ülikoolidega ühine projekt ette võtta. Teooria ja ühiste arutelude osas on ülikoolid olnud vastutulelikud, kuid töökohapõhise õppe puhul oleks hea, kui ülikooli inimesed jõuaksid ka kooli igapäevase elu keskele, et õppivat õpetajat kohapeal toetada ja juhendada.“

Virge Ong: „Meie õpetajad arvavad, et õpetajate liidust kutse taotlemisega on seotud liiga palju bürokraatiat ning pärast pikka ja põhjalikku eneseanalüüsi pole sugugi kindel, et kutse saadakse. Samas on kutse taotlemise protsess samuti õppimine. Oma isiklikku arengumappi ja kriteeriume üle vaadates analüüsib õpetaja oma tegevust ja saab enda kohta uue vaate. Kas lisaraha pärast kutse saamist oleks motivatsioon? Ilmselt alles siis, kui see summa oleks arvestatav ja küllap nõuaks see ühiseid kokkuleppeid koolipidajaga ning valla teiste koolidega. Rahakott on ju ühine.“

Kristi Aron: „Meil on magistrikraadiga õpetajaid, kes on lisaks oma põhiainele õpetanud aastaid ka mõnd lisaainet, mida nad pole ülikoolis õppinud ja mille kohta neil diplomit pole. Nemad võiksid samuti kutse oma pikaajalise kogemuse põhjal õpetajate liidus ära vormistada. Käesoleva õppeaasta alguses hõikasingi välja, et maksame kutse taotlemise kulud õpetajale välja, kui tal kutse kätte saada õnnestub.“

Karin Lukk: „Õpetaja kvalifikatsiooninõuete kavandatavates muudatustes on märgitud, et õpetajakandidaadi vajalike pädevuste olemasolu hindab tööandja. Abiks oleksid kriteeriumid, mille põhjal seda teha. Õpetaja kutsestandardis on nõuded, kuid seal on latt nii kõrgeks aetud, et isegi kogenud õpetajad ei vasta neile, rääkimata keskharidusega noorest või inseneritöölt kooli tulnud õpetajast.“

Õppivale õpetajale tähtajatu tööleping

Aule Kink: „Need on ju vahvad õpetajad, kes tahavad ja ka suudavad töö ja pere kõrvalt ülikoolis käia. Paraku tunnevad nad end õppimise ajal ebakindlalt, sest praeguse seaduse järgi peab igal aastal nende kohale uue konkursi välja kuulutama. Kui kuskilt ilmub välja magistrikraadiga konkurent, peab õppiv õpetaja koolist lahkuma. Koolijuhtide ühendus on seisukohal, et õppiva õpetajaga tuleks sõlmida tähtajatu tööleping.“

Raigo Prants: „Õppiva õpetaja tööleping peaks kehtima vähemalt nominaalse õppeaja lõpuni ja muutuma pärast diplomi saamist automaatselt tähtajatuks. See on õpetaja turvatunde küsimus.“

Virge Ong: „Vähemalt pärast bakalaureusekraadi omandamist võiks õpetajaga juba tähtajatu lepingu sõlmida eeldusel, et ta astub edasi magistriõppesse. Koolis töötav ja samal ajal õppiv õpetaja vajab stabiilsust ja kindlustunnet. Tähtajalised lepingud ja pidev võimalus oma töö kaotada seda ei toeta.“

Karin Lukk: „Hästi on see, et kvalifikatsiooninõuete uue versiooni järgi ei jää viis aastat koolist eemal olnud õpetaja enam kvalifikatsioonist ilma. Samuti on positiivne, et uutes kvalifikatsiooninõuetes on nimetatud magistrikraadi üldisemalt, mitte enam konkreetse õppeainega seoses.“

Kristi Aron: „Õppivad tugispetsialistid on samuti ebakindlas olukorras. Nad on küll läbinud 320-tunnise eripedagoogika kursuse, kuid kraadi neil pole ja ülikoolis õppimise ajal nendega tähtajatut töölepingut sõlmida ei saa.“

Karin Lukk: „Eripedagoogilised pädevused on üldse suur probleem ja kool vajab siin abi väljastpoolt. Ainult veerand meie õpetajatest ütleb, et nad saavad erivajadustega lastega suhteliselt hästi hakkama. Teiste jaoks on see aga igapäevane väljakutse. Oleme koolina tervikuna ja õpetajad on ka individuaalselt osalenud väga paljudel eripedagoogilistel kursustel, kuid midagi jääb ikkagi puudu. Üks põhjus on arvatavasti see, et praktikas on iga juhtum ainulaadne – raske on seda juhtumit mingi ühise nimetaja alla liigitada –, ja nii on sobivaid meetmeid leida keeruline. Ootame ülikoolidelt uue põlvkonna eripedagoogika koolitusi.“

Ettepanekud ülikoolidele

Aule Kink: „Ülikoolide paindlikkus on üks oluline tegur. Mõnes riigis käivad õpetajakoolituse õppejõud õppivaid õpetajaid koolis mentorina toetamas ja see on neil ülikoolihariduse osa. Meie ülikoolid on olnud ka küllaltki paindlikud, näiteks saavad õppivad õpetajad loenguid ka distantsilt kuulata jms, kuid teha on veel palju.“

Kristi Aron: „Viimasel ajal ei arvestata kaugõppe korraldamisel enam üldse koolivaheaegadega. Kas ei võiks uuesti hakata pakkuma kaugõpet ka koolivaheaegadel? Reedest pühapäevani üle nädala toimuvad sessid tekitavad olukorra, kus õpetaja töötab kaks nädalat järjest puhkepäevadeta. See ei motiveeri. Võiks pakkuda mõlemat varianti paralleelselt: nii koolivaheaegadega kattuvaid õppesessioone kui ka reedest pühapäevani kestvat õpet, et õpetaja saaks valida sobiva variandi. Praegu on ülikoolid justkui jõupositsioonil.“

Virge Ong: „Üks probleem on see, et paljud ülikoolide koolitused ei vasta koolide vajadustele, ja kui vastavad, siis on grupid täis. Me tunneme suurt puudust keemia-, füüsika-, bioloogia-, geograafia täiendkoolitustest, aga neid pakutakse harva. Ülikoolide õppegraafikud on kohati väga kummalised, aga korraldame koolis siiski oma õppetöö nende järgi ümber, et õpetajad saaksid oma tunnid ära anda ja jõuaksid ka õppida. Püüame oma õpetajat igati toetada, eriti siis, kui ta õpib pere kõrvalt.“

Ettepanekud ministeeriumile

Raigo Prants: „Õpetajate puudust leevendaks üheaastane riiklik programm. Kui Eesti kaitsejõududes oli suur puudus nooremohvitseridest, siis kuulutas kaitseväe ühendatud õppeasutus välja üheaastased intensiivkursused ja kutsus sinna väga erinevate erialade kõrgharidusega inimesi õppima. Kõigest kolme aastaga suudeti nooremohvitseride suur puudujääk sel viisil likvideerida. Õpetajaks õppimise aastasele intensiivkursusele saaks samuti kutsuda väga erinevate valdkondade magistrikraadiga inimesi. Kui ülikoolid ei saa sellega tegelda, tuleks leida muid koolitajaid. Koolidele tuleks anda luba võtta need kursused edukalt läbinud inimesed tööle tähtajatu lepinguga – kui nad magistriõppes edasi õpivad. Usun, et selle süsteemiga leiaksime ka keemia- ja füüsikaõpetajaid. Teine variant oleks „Noored kooli“ süsteemiga sarnane väljaõpe, kuid palju suurema arvu õppijatega.“ 

Virge Ong: „Kvalifikatsiooninõuded eeldavad, et põhikooli valikainete õpetajal on pedagoogi kutsetunnistus. See tundub ülepingutusena. Koolid kutsuvad ju valikaineid õpetama ikka selliseid spetsialiste, kes saavad oma loomuliku pedagoogilise andega hakkama. Meil on ettevõtlik kool ja võtame hea meelega ettevõtlikke inimesi valikaineid õpetama. Teiseks arvan, et õpetajal peaks seoses kvalifikatsiooni tõstmisega kaasnema ka palgatõus, eriti meisterõpetajal. Suurtel koolidel on võimalik see palgatõus tagada, kuid väikestel napib selleks raha. Kolmandaks on tähtis, kui kaua õpetaja algusaastatel koolis vastu peab. Nõukogude ajal pidi ülikoolist tulnud õpetaja töötama koolis vähemalt kolm aastat. Selle ajaga said nad teada, kas õpetamine neile sobib. Mina ise sain alles pärast teist tööaastat oma kõhklustest üle. Kuna kohustuslikku tööaega ilmselt ei tule, siis peab kool õpetajat lihtsalt veenma, et ta koolis vähemalt paar esimest aastat vastu peaks. „Noored kooli“ programm kinnitab seda – pärast teist tööaastat jäävad paljud edasi õpetajaks.“

Aule Kink: „Õppima peaksid ka need õpetajad, kellel on magistrikraad, sest mugavustsooni on kerge vajuda. Meenutan aega, mil igal õpetajal oli kohustus teatud aja tagant täienduskoolitusel käia. Nüüd peab kool seda ise korraldama ja kohustuse asemele on tulnud veenmine.“

Karin Lukk: „Pärast kohustusliku täiendusõppe kadumist tuli igal koolil luua oma süsteem, mis tagaks õpetajate pideva õppimise ja arengu. Me oleme seda ka teinud, sest kui valmistame oma õpilasi ette elukestvaks õppeks, on hea, kui õpetaja ise juba ongi elukestev õppija. Lisaks on õpetajal vaja õppivat vaimu, et koolielus toimuvate pidevate ümberkorraldustega edukamalt toime tulla.“

---

Viis märksõna õpetajate õppimise kohta

Karmen Paul,
Viimsi gümnaasiumi koolijuht, TLÜ kursuse „Juht kui mentor ja koostöise keskkonna looja“ kaaskoolitaja

Tööleping. Kutseõppeasutuse seaduse § 39 lg 10 ütleb, et õpetaja võib kolme aasta jooksul õpetada erialal või õppevaldkonnas, milles tal puudub õpetamiseks vajalik kvalifikatsioon, kui ta on asunud seda omandama. Ka üldhariduskoolis võiks koolijuhil olla õigus sõlmida magistrikraadi puudumisel ülikoolis õppiva õpetajaga tähtajaline leping kuni kolmeks aastaks ja/või õpingute nominaalaja lõppemiseni. 

Töö kõrvalt õppimine. Mida suurem on õpetajate põud, seda enam on koolid pidanud võtma endale õpetajakoolitaja rolli. See on koolidele täiendav koormus, kuid teisalt hea võimalus panustada ka ise õpetajakoolitusse. Olen õppinud õpetajaks nii päevases õppes kui õpetajatöö kõrvalt. Viimane variant on väga tõhus viis saada teoreetilisele põhjale kohe praktiline väljund. Õppeviis, kus praktika toetab teooriat, on olnud mulle kasulik nii üliõpilase kui õpetajana. 

Koostöine õppimine. Kooliarenduse ja -kultuuri seisukohalt on minu arvates kõige tõhusam järjepidev koos- ja üksteiselt õppimine. Üksikute täienduskoolituste kasutegur on kindlasti madal. Usun meeskonnana õppimisse, mis annab võimaluse üksteist tundma õppida, oma töö põhimõtetest, uskumustest ja mõtteviisist rääkida, töö- ja õpetamiskultuuri hoida ja arendada. Jagades omavahel õnnestumisi, häid nippe ja ka läbikukkumisi, aitame kaasa ühise arusaama tekkimisele ja kuuluvustunde suurenemisele. Meie oleme loonud võimaluse koostöiseks õppimiseks õpetajate õpikoja projekti kaudu. 

Ühine veendumus. Supervisiooni, kovisiooni, meeskonnatreeningute ja professionaalse õpikogukonna (kasutuses ka õpiringi või õpikojana) abil suureneb õpetajate omavaheline koostöö. Haridusteadlane John Hattie rõhutab, et üks tõhusamaid viise õpilaste õpitulemusi mõjutada on õpetajate ühine veendumus (collective teacher efficacy), et koostöö kaudu on võimalik õpilaste tulemusi positiivselt mõjutada, ka neil, kes on eraldatud või ebasoodsas olukorras. Meie Viimsi gümnaasiumi õpilased ongi andnud tagasisidet, et nad tajuvad, et õpetajad ajavad ühist asja, teevad omavahel head koostööd ja saavad hästi läbi. See tõstab ka nende heaolu ja õpimotivatsiooni. 

Rahastamine. Meeskonnaarendus on kvaliteetse ja mõjusa ühiskoolitusena, aga ka professionaalse coach’i teenusena kallis, seepärast loodan, et kunagi taastatakse vähemalt osaliselt täienduskoolituse toetus koolidele, et rohkem sisukaid ühistegevusi korraldada ja oma inimestele majavälist personaalset tuge pakkuda.