22. oktoobril toimunud Peeter Põllu päev oli järjekorras neljateistkümnes haridusteaduslik teemapäev-minikonverents, mida on Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis Eesti Vabariigi esimese haridusministri auks peetud.

Nagu Peeter Põllu päeval kombeks, olid ka sedapuhku keskmes just üliõpilaste teadustööd. Värsketel vilistlastel oli võimalus tutvustada edukaid lõputöid, neid kaasati ka elavatesse aruteludesse. Eriline fookus oli aga küsimusel, kellele ja milleks haridusteadust üldse tehakse. Nimelt kandis Peeter Põllu päev alapealkirja „Põhjus, protsess, praktika“. 

Põhjuse sisustas eelkõige meediateadlasest külalisesineja Marju Himma-Kadakas oma avaettekandega „Populariseerida pehmeid teadusi – miks ja kuidas?“. Himma-Kadaka sõnul on teadus Eesti meedias küll pidevalt kohal, kuid nn kõvasid teadusi (ehk loodus- ja täppisteadused) kajastatakse tunduvalt rohkem kui pehmeid ehk sotsiaal- ja humanitaarteadusi. Pehmete teaduste olukorda ei kergenda ka asjaolu, et teadusest räägitakse tihtipeale kui majandusliku arengu mootorist, seostades seda niisiis rahalise kasu ja/või tehnoloogiaga. 

Pehmetel teadustel – haridusteadusel sealhulgas – ei ole alati välja panna hästi mõõdetavat majanduskasu ega säravat tehnikat, samuti ei tehta efektset sinist tossu ega kanta valgeid kitleid. Nõnda peetaksegi Eesti teadusbaromeetri uuringu järgi meditsiini-, loodus- ja täppisteadusi ühiskonnale tunduvalt kasulikumaks kui sotsiaal- ja humanitaarteadusi. 

Siiski ei ole sotsiaal- ja humanitaarteaduste lugu lootusetu: ka nende olulisust saab avalikkusele veenvalt tõestada, tuleb lihtsalt üles leida konkreetse teaduse supervõimed ning neid siis rakendada. Haridusteaduse supervõimetest nimetas Himma-Kadakas oma ettekandes kolme. Esiteks on haridus eestlaste põhivajadus, nagu demonstreerib haridusteemade rohke käsitlemine seni kestvas kriisis. Teiseks on igaüks hariduses omamoodi ekspert – kuivõrd kõik inimesed on haridusega kokku puutunud, leidub neil selle kohta ka oma arvamus. Mõistagi ei tähenda see, nagu ei vajaks kõik need eksperdid teinekord päris eksperdi hinnangut. 

Kolmanda supervõimena nimetas Himma-Kadakas asjaolu, et uued formaadid soosivad haridust. Tõstes esile nii Eesti Haridusteaduste Ajakirja, TÜ haridusteaduste instituudi taskuhäälingut kui ka ERR-i saadet „Maailma kõige targem rahvas“, kinnitas Himma-Kadakas, et haridusteaduse jagamiseks avalikkusega on tõhusad viisid üles leitud. Jääb üle neid aina paremaks lihvida ja suuremaks puhuda, jõudmaks laiema auditooriumini. 

Kui sel moel selgitati põhjust, miks haridusteaduse ja selle populariseerimisega tegeleda, siis haridusteaduse kui protsessi mõtestamise eest vastutasid äsjased vilistlased oma arutelus. Vestlusringis „Teekond eduka lõputööni?!“ jagati bakalaureuse- ja magistritööde teema valimise, kirjutamise ja kaitsmise kogemusi, kirjeldati protsessiga kaasnenud muresid ja rõõme.

Noorte jutust jäi kõlama soovitus leida uurimiseks valdkond, mis tundub päriselt südamelähedane. Nõnda on kergem tajuda oma töö olulisust ning uskuda, et see võib tõepoolest maailma muuta. Samas ei tasu täiuslikku teemat liiga kauaks otsima jääda, sest seda ei eksisteerigi – iga teema võib ajuti ummikusse joosta.

Ühtlasi puudutasid vilistlased juhendatava ja juhendaja suhtlust lõputöö kirjutamisel, kirjeldades kaht tüüpi suhtlust. Kui ühed juhendatavad soovivad juhendajaga kokku leppida ranged tähtajad, siis teised kirjutavad oma tempos ning jagavad tööd juhendajaga, kui tekst (ja aeg) näib selleks küps. Seejuures on oluline kirjutamisprotsessi alguses teineteist tundma õppida ning teha selgeks, kumba teed pidi suhtluses minnakse. Samamoodi võiks protsess lõppeda põhjaliku aruteluga, et ka juhendatav saaks juhendajale tagasisidet anda. 

Peeter Põllu päeva teises vestlusringis tulid vilistlased praktika juurde, püüdes vastata küsimusele „Kuidas minu lõputöö on aidanud mul olla parem oma igapäevases töös?“. Huvitaval kombel jõuti siingi ringiga juhendajate tagasisidestamiseni ja ideeni, et juhendajad võiksid uutele juhendatavatele pakkuda teemasid, millega eelmised juhendatavad on otsa lahti teinud. 

Lõputöö kokkuvõttes on ju tava ikka kirjeldada võimalusi, kuidas saaks teemat edasi uurida, kuid sageli jäävad mõtted õhku rippuma ega leia uut kirjutajat. Juhendajad võiksid ideed üles korjata ja uutele tudengitele välja pakkuda, haarates eelmise töö autori kirjutamisprotsessi kaasjuhendajana. 

Kuivõrd Peeter Põllu päeva juurde kuulubki teemalaat, kust tudengid endale uurimisteemasid leida võivad, sündis arutelus ka värske idee järgmiseks korraks: tuua laadale vilistlaste teemad, mis vajavad arendamist. Sel moel leiavadki lõputööd loodetavasti juba peatselt praktilist rakendust. Samuti saavad kaasjuhendajatest vilistlased olla uutele tudengitele toeks, andes soovitusi kirjutamisprotsessiks ja aidates mõtestada põhjust, miks haridusteadusega on tarvis tegeleda.

Vaata ka https://sisu.ut.ee/peeterpollupaev/.