Haridus- ja teadusministeeriumi kantsleri Kristi Vinter-Nemvaltsi sõnul on COVID-pandeemia toonud päevakorrale uusi ja põnevaid sisulisi teemasid. Peame vaatama õppekavadele teise pilguga kui seni; jälgima seda, mis koolis toimub, nii korralduslikult kui digivahendite kasutamisel.

Kuidas on kooliaasta alanud, mis on teid rõõmustanud?

Põnevalt on alanud. Ühelt poolt struktuuri- ja juhtimismuudatused ministeeriumis, teisalt tegutsemine COVID-i tingimustes. Kogu aeg oleme lootnud, et pandeemia kolmas laine ründab nõrgemalt või hiljem – eks see röövi ministeeriumis palju aega, mida võiks kasutada muude asjade huvides. Näeme, et viimastel nädalatel on COVID-iga seotu meid ikkagi sedavõrd üle ujutanud, et meeskonna säästmiseks tuleb osa asju pausile panna. 

Niisiis on aeg olnud COVID-i tõttu huvitav, sest pandeemia on toonud päevakorrale ka uusi ja põnevaid sisulisi teemasid – peame vaatama õppekavadele teise pilguga kui seni; jälgima seda, mis koolis toimub, nii korralduslikult kui digivahendite kasutamisel … Nii et kirev aeg igas mõttes. 

Nii et COVID on lükanud teatud protsessid kiiremini käima?

Jah, absoluutselt. Piirangute ja distantsõppe tingimustes sai dipööre tuule tiibadesse, selles ei ole üldse kahtlust. Digi on meid suuresti päästnud. Tõsi, osa inimesi pidi digivahendid sunnitult omaks võtma, aga praeguseks on nad stabiilsuse leidnud. 

Kui üldpädevuste teema leidis varem teatud inimeste hulgas skeptilist vastukaja, siis nüüd enam õpioskuste jm sellise vajadust enam kahtluse alla ei sea. Kui olukord rahuneb, on koolikorralduses distantsõppe ajast palju õppida. Nii et tõepoolest on teatud teemad – mis on ka hariduse arengukavasse pandud – saanud erilise kiirenduse. Aja mõttes on osa tegevusi ja eesmärke positsioonid vahetanud. 

Lisaeelarvega eraldati haridusvaldkonnale raha kriisimõjude leevendamiseks, suur osa on mõeldud õpilünkade tasandamiseks. Kuidas te õpilünkasid tuvastate ja kuidas neid tasandatakse?

Tagasisidekanaleid on üsna palju. Õppijale on kõige lähemal tema õpetaja, kes oskab tema arengut ja olukorda hinnata. Meile annavad kriisi mõju kohta infot ennekõike tasemetööd ja riigieksamite tulemused, aga ka õpetajate tagasiside. Selle põhjal, mida õpetajad klassis õpilastega kontaktis olles näevad, on välja tulnud, et paljusid õppijaid on vaja järele aidata. Seda kinnitab lastevanematelt saadud tagasiside ja surve eraõpetajatele.

Kuidas õpilünki tasandatakse, on suuresti kooli enda valik – näiteks kas õpetada tasemerühmades, vajadusel kutsuda lisajõudu … Universaalset retsepti ei ole. 

Millist tagasisidet olete saanud suvistest õpilaagritest?

Nii osalejate kui korraldajate tagasiside on olnud tõepoolest hea. Nendes laagrites osalemine on olnud paljudele pandeemiaaja üks helgemaid kogemusi. On küsitud, kas see võimalus avaneb ka tuleval aastal. Laagrite mõte ju oligi õpirõõmu ja -indu tagasi tuua. Tagasiside põhjal on alust arvata, et motivatsioonilaagrid on oma eesmärgi täitnud.

Viimase aasta jooksul käsitlesime palju koolivõrgu korrastamist. Muuhulgas ilmnes, et optimeerimist on takistanud paljuski omavalitsuste ühinemislepped, mille järgi tuli äsjaste valimisteni senine olukord säilitada. Kas nüüd, kui uued volikogud tööle asuvad, on oodata, et koolivõrku korrastatakse senisest kiiremas tempos?

Tahaks loota. Koolivõrguga tuleb tegeleda juba seetõttu, et kui võrdleme Eesti hariduskulusid teiste Euroopa riikide omadega, tuleb välja, et need on kõrgemate hulgas, aga õpetajate palka vaadates oleme tabeli teises otsas. See tähendab, et kuskil süsteemis on koht, kuhu raha kaob. Selgelt on selles oma roll ka koolivõrgul. Soovin ja ootan, et valimiste järel hakataks koolivõrku realistlikult hindama ja tegema pikaajalisi prognoose õppekohtade vajaduse kohta. 

Kooliõpetajate palka tõstetakse, aga mis saab lasteaiaõpetajate töötasust? Kas kohalikud omavalitsused riigilt ka selleks raha saavad?

Arvestades kohalike omavalitsuste tulubaasi kasvu prognoose, võib eeldada, et omavalitsused väärtustavad lasteaiaõpetajate tööpanust. Riigi seisukohalt on omavalitsustele selleks võimalused loodud ja nüüd on nendel aeg otsustada. Jääb üle loota, et omavalitsustes on ametis targad ja haridust väärtustavad inimesed.

See töö, mida on lasteaiaõpetajad COVID-i ajal teinud, on imetlusväärne – nad on ikka väga vapralt vastu pidanud. 

Kuidas on lood lasteaia õppekavaga?

Praeguse plaani järgi jõuab see novembri lõpus koos alushariduse seaduseelnõuga kooskõlastusringile. Selle ettevalmistamisel on tehtud arvestatavat tööd nii ülikoolide kui teiste partneritega – alushariduse ühenduste ja lasteaednikega, õppekava üldosa on täiendatud, üldoskusi ja õpitulemusi täpsustatud. Loodame, et selle valmimist ei pea enam edasi nihutama.

Lasteaiajuhid kurdavad, et lasteaedadesse jõuab väga vähe ülikooli lõpetanud õpetajaid. Mitmed tähtajalise lepinguga mittekvalifitseeritud õpetajad käivad aastast aastasse proovimas, aga ülikooli sisse ei saa. Mis takistab õppekohti juurde loomast?

Kui vaadata õpetajaerialade õppekohti ülikoolides, siis on alushariduse õpetajate vastuvõtunumbrid ühed suuremad. Kindlasti on õpetajate puuduse põhjus see, et lõpetanud ei lähe erialasele tööle. Mäletan oma ülikooliajast, et leidub neid, kes on saanud inspiratsiooni minna lasteaiaõpetajaks õppima oma lastelt, nii et õppekava on tootnud ka nii-öelda teadlikke lapsevanemaid, kes töötavad mujal kui lasteaias. 

Aga lasteaiaõpetajal on palju omadusi, mis on hinnas ka mujal tööturul. Lasteaiaõpetaja tüpaaž on väga oodatud kõiksugu teenindusvaldkondades, nad on ettevalmistuselt head suhtlejad ja muude omadustega, mis on vajalikud heale klienditeenindajale. Üldiselt on meie regulatsioonid sedavõrd paindlikud, et kui inimene on lasteaiatööks motiveeritud, tal on kõrgharidus ja pedagoogiline kompetentsus, on tal ka võimalus töötada lasteaias. Alternatiivsed võimalused on seega olemas.  

Koole kimbutab jätkuvalt tugispetsialistide puudus …

See küsimus on terav ja HTM reageeris sellele mitu aastat tagasi – nii Tallinna kui Tartu ülikoolis suurendati vastuvõttu poole võtta, seda mitte tegevustoetuse arvelt, seda rahastati eraldi. See peaks leevendust tooma. Peale selle on ülikoolid koostöös töötanud välja aastase magistriõppeprogrammi, mis võimaldab pedagoogilise haridusega inimestel selles valdkonnas tööle asuda. 

Kui tõenäoline on, et Eestis läheb kõrgharidus tasuliseks? Ja kas sellisel juhul peaks õpetajakoolitus olema kaetud riiklike stipendiumitega?

Ega praegugi kogu kõrgharidus tasuta ole. Tasuta ja tasulise kõrghariduse üle võime praegu üksnes spekuleerida, see on poliitiline, riigikogu mandaadiga algatatav teema, mis ministeeriumi seisukohast eeldab kõrgharidusseaduse muudatust. Meie ülesanne on analüüsida ja pakkuda poliitikutele võimalikke valikuid. Aga tõsi ta on, et debatt kogub hoogu, sest on fakt, et kõrgharidusse on raha juurde vaja. 

Selles kontekstis tuleb ka stipendiumide ja toetuste pakett üle vaadata. Tõsine mõtlemise koht on erialad, kus olukord on alarmeeriv. 

Minister on lubanud uusi põhikooli ja gümnaasiumi ainekavasid 2022. ehk uue aasta alguseks. Millised on neis põhilised uuendused?

See on ammu alustatud protsessi lõpusirgele viimine – uuendati ainekavade õpiväljundeid ja praegune plaan on aasta lõpuks ministrile ajakohastatud määrused esitada. Igas ainekavas on korrektuure, mõnes suuremad, mõnes väiksemad. Kõige põhjalikuma uuenduskuuri on läbinud kehalise kasvatuse ainekava, mis on TÜ Liikumislabori ja Liikuma Kutsuva Kooli eestvedamisel saanud uue sisu ja põhimõtted. Selle õppeaine peamine eesmärk on kujundada liikumisharjumust. 

Aineühendustega on ainekavade uuendamisel tublisti koostööd tehtud, alates 2023. aasta septembrist saavad koolid nende järgi loodetavasti toimetama asuda.  

Aineühendused ootavad, et nende ainemahtusid suurendataks. Palju on näiteks räägitud, et eesti keele ja kirjanduse tunde on liiga vähe. 

Ainemahtude suurendamise soovi kuuleb eri ainete õpetajatelt, näiteks et loodusainete ja matemaatikatunde pole piisavalt. Aga mahu suurenamine pole ainus lahendus. Praegused riikliku õppekava ülevaatamised seda teemat – ainetevahelist jaotumist – ei lahenda. Mis puudutab emakeelt ja kirjandust, siis uuenenud ainekavad annavad pigem suurema vabaduse õpetajale otsustada, milliseid kirjandusteoseid lugemiseks pakkuda, samuti tõstavad need esile meediateadlikkuse ja kriitilise analüüsi kujundamise vajalikkust. Aga töö ainekavade kallal jätkub. 

Kui oluliseks peate õpetaja karjäärimudeli väljatöötamist?

Teadlikkus karjäärist ja arenguvõimalustest on õpetajate jaoks oluline teema – see on olulisel kohal ka haridusvaldkonna arengukavas ja sellest ei saa üle ega ümber. Õpetajate karjäärimudeli väljatöötamine on oluline hariduse jätkusuutlikkuse seisukohalt, sest muidu arenevad tublid ja võimekad noored õpetajad lihtsalt koolist välja – neil tuleb võimaluste lagi ette. 

Praegused noored ei tee enam eluaegseid valikuid. Õpetajate liikumine ja vahetumine on paratamatu, seega peavad karjääriteed olema paindlikud ja seda enam peame mõtlema ka koolisisestele võimalustele. 

Mida me praegu maailmanäitusel Dubais eksponeerime, mille vastu kõige rohkem huvi tuntakse?

Eelkõige oleme pildil digiriigina, väga suurt huvi tuntakse meie haridusteemadega tegelevate idufirmade vastu. Tuntakse huvi kõrgkoolide, aga ka Eesti üldhariduse mudeli kui terviku toimimise vastu, sest PISA edu saadab meid igal pool.

Kes tunnevad PISA edu põhjuste vastu huvi?

Kõige rohkem organisatsioonid nagu OECD, et õppida meie hariduspoliitika kujundamise kogemustest. Eesti kuulub nende riikide hulka, kelle haridussüsteeme uuritakse lähedalt ja põhjalikult. Et saada aru mõtteviisist, ajaloost jne, mõista kuidas on sellised tulemused saavutatud.

Tulevikuhariduse kujundamisel püütakse malli võtta edukate PISA-riikide kogemusest, suurim huvi on süsteemi kui terviku vastu: hariduspoliitika, aga ka eraldi üldhariduskoolide vastu – kuidas nad on oma õppe korraldanud? Kuidas ülikoolides korraldatakse õpetajakoolitust, et PISA testis nii häid tulemusi saavutatakse? Näidake, mis imesid te koolikorralduslikult teete! 

Selge on aga see, et ühtegi valmislahendust ei saa hariduses eksportida ega importida.

Millised praegused maailma suundumused Eesti haridust kõige rohkem mõjutavad?

Jälgides, mis mujal toimub, tundub, et paljutki kujundame maailma hariduselus ka meie. Meie käest küsitakse ja uuritakse palju. Suuremad väljakutsed on aine süvateadmiste ja üldpädevuste tasakaal. Kuidas teadmised formaalharidusse ära mahutada, teistmoodi õppimise ja õpetamise kogemused, digihariduse mõtestamine ja õppimise heaks suunamine, eriti COVID-i valguses. Jõuliselt on sisse tulnud roheteemad, keskkonnahoiuga seotu annab järjest enam tooni ka hariduses. See toob meid jällegi üldpädevuste juurde. 

Praegu on rahvasterändamise aeg. Kuivõrd on Eesti kool valmis vastu võtma uusimmigrante?

Eesti koolides on juba praegu väga erineva keele ja kultuuritaustaga õppijaid. Eripedagoogide ja hariduse tugiteenuste teema tõusis jõuliselt päevakorrale varem, nüüd hakkab selle kõrvale tekkima hakkamasaamine multikultuurse õpikeskkonnaga: kuidas mujalt pärit õpilasi ja peresid parimal moel toetada. 

Õpetajad on valmis selle teemaga tegelema, koolid ka. Kõik annavad aru, et see teeb nende elu keerulisemaks, ja igal sügisel tuleb otsida võimalusi, kuidas uusimmigrantide lastele koolikoht leida või tuge pakkuda, et nende haridustee ei jääks pooleli. 

Paljudes kohtades pole seda teemat veel teadvustatud, aga tooni annab see üha rohkem. Eks peame kõik peeglisse vaatama ja mõtlema, kui vastuvõtlikud me muutustele oleme. Sellest peegeldub meie valmisolek.