Reti Saksa raamatuillustratsioonidega koos on üles kasvanud juba vähemalt üks põlvkond lapsi, kui mitte rohkem. Sageli mustvalged (on ju autor graafik) pildid mõjuvad unenäoliselt, melanhoolselt, filosoofiliseltki. Raamatus „Trepp eikuhugi“ on Reti Saks ka loo autor.

Lugu algab mõnusa kevadise meeleoluga: päike soojendab, räästad tilguvad ja sulaveed vulisevad. Tüdruk Piibe on üksi kodus. Tal on igav, nii uitab ta ringi õues kui toas ja mõlgutab mõtteid. Aga igal õuel on omad natuke ohtlikud nurgatagused ja igas majas salapärased nurgad. Nii meenuvad Piibele järjest kummalised seigad – mida keegi suurtest inimestest on öelnud või mida veidrat teinud. Kõik veider ja kummaline väärib uurimist ja arutlemist.

On öeldud, et lastel peabki vahel jääma natuke igavuse tundmise aega, sest just siis, kui kõik ei ole ette ära määratud ja valikud valmis seatud, saab võimaluse kujutlusvõime. Kui üksiolemise aega koguneb palju, võib juhtuda, nagu selles raamatuski, et fantaasia muutub liiga elavaks ja kasvab üle hirmudeks. Olgugi et raamatu-Piibe „oli juba suur tüdruk ja ta teadis, mis on päris ja mis mitte“ (lk 22).

Mis siis lapsele siin raamatus hirmus tundub? Keerisega porilomp õuel, mis ähvardab vooluga rentslist alla tõmmata. Omaenda kodu aknast nalja pärast sisse piiludes vastu vaatav võõras laps – selline, kes oskab kõigile märkamatult tuppa hiilida ja salaja Piibe nukke võtta. Suur tammepuu toob meelde kõrgusehirmu. Kelder on juba iseenesest kole koht, pimedust ääreni täis. Pimedus omakorda ei ole sugugi tühi, see kätkeb endas veel palju hirmsat. Naabritädi tuba on peaaegu sama pime kui kelder ja ohtlik, kuna teisel pool seina ongi kelder ise oma pimeduse ja kalbete kartuliidudega. Keldriga vaat et sama hirmus koht on pööning, kust talvel võib Piibe arvates kuulda kangeks külmunud pesu kõlinat ja kus nööritäite vahelisse labürinti võib ära eksida, nii et ei leiagi väljapääsu. Isegi taldrikul olev hundi pilt kätkeb endas ohtu – pudru alt vabanenud hunt võib kedagi rünnata! Veel hirmsam hunt elab koridori nurgas riidenagi taga, õhtuti pimedas selgelt äratuntav luurav vari.

Piibe õnneks elab üle koridori vastaskorteris lahke tädi, kes leiab vahel aega ka lapsega rääkida ja talle imelisi asju näidata. Ehkki laps ei saa kõigest aru, on suhtlemine ja seltskond lohutuseks mõlemale. Ometi, ka selle muidu toreda ja turvalise naaberkorteriga kaasnevad lukustatud uksed, pimedad nurgad ja trepp, mis viib otse lakke ehk „eikuhugi“. Ükskord juhtubki, et muidu alati kinnised uksed vajuvad iseenesest kääksuga lahti ja meelitavad Piibet keelatud avastusretkele …

Nii kujuneb mõnusast kevadisest omaette uitamise päevast eluohtlik unenäoline seiklus. Lõpp jääb lahtiseks ja nüüd oleneb juba iga lugeja enda fantaasialennust, kas kanduda looga edasi või tagasi. „Trepp eikuhugi“ annab rohkelt võimalusi arutleda, kui palju on hirmudel tõepõhja all; kas õudsemad asjad on need, mis päriselt olemas, või need, mis eksisteerivad vaid ettekujutuses …

Oled suur või väike lugeja, sellest raamatust leiad kindlasti üles hirme, millesarnaseid oled kunagi ise läbi elanud. Selleks võib olla mõni tõeliselt ohtlik sündmus või kujutlusvõime toel ellu ärganud koll. Või olukord, kus reaalsus põimub unenäoga ja mida ei oska isegi sõnadesse panna, rääkimata lahtiseletamisest. Läbi elatud hirm oli ikkagi tõeline, päriselt olemas.