• 

Taastava õiguse meetodit rakendades ei anta hinnanguid ega soovitusi, ei otsita süüdlasi ega kannatanuid, vaid aidatakse konfliktipooltel ise lahendus leida. 

Seda meetodit kasutatakse nii vägivaldsete konfliktide kui ka naabrite tülide ja koolis ette tulevate konfliktide lahendamisel. Meetodi tunnusjoon on, et konfliktipooltele luuakse turvaline keskkond, kus nad saavad vahendaja toel juhtunu rahulikult läbi arutada. Sotsiaalkindlustusameti taastava õiguse teenuse juht Annegrete Johanson märgib, et koolides hakkab see meetod välja vahetama arusaama, et süüdlase väljaselgitamisest ja karistamisest piisab ning mõlema poole tähelepanelik ärakuulamine pole vajalik. 

Missuguseid konflikte on taastava õiguse vabatahtlikud aidanud koolides lahendada?

Annegrete Johanson: On olnud õpilaste konflikte, õpilane versus õpetaja, lapsevanem ja õpetaja arusaamatused jms. Näiteks kümneaastased õpilased mängivad vahetunnis, keegi torkab kedagi, võtab seljakoti või pinali ära – ja saabki tüli alguse. Teenuseni ei jõua need juhtumid enamasti mitte kooli, vaid politsei kaudu. Lapsevanem soovib mõnikord välist sekkumist ning võtab ühendust politseiga, või pöördub kool ise politsei poole, kuna neil puudub ressurss ise toimetada. Kuna alla 14-aastased lapsed pole aga süüvõimelised, siis ideaalis suunab politsei lapsevanema taastava õiguse teenusele. 

Aga kui õpilane ähvardab klassikaaslast noaga? 

Oleme konfliktivahendustes käsitlenud ka selliseid koolivägivalla juhtumeid. Meie ei uuri, mis konflikti põhjustas, meie roll on lasta osapooltel jagada oma lugu ja seda, mida nad vajavad, et koos edasi õppida. Mõnigi kord sellest ei piisa, et konfliktipooled annavad teineteisele kätt ja lubavad, et enam nii ei tee. Vaja on, et nad arutaksid põhjalikult läbi, mis tülini viis ja mida peab kumbki pool tegema, et konflikt ei korduks. Kui seda ei tehta, võivad pinged püsima jääda. Nii mõnegi meediasse jõudnud vägivallajuhtumi põhjus võib olla selles, et varasemaid väiksemaid konflikte ei arutatud korralikult läbi. 

Kuidas konfliktivahendus välja näeb?

Meie taastava õiguse vabatahtlikud kasutavad viiest sammust koosnevat mudelit, mida me konfliktide ja õigusrikkumiste puhul rakendame. Protsessis oleme neutraalsed vahendajad, me ei otsi süüdlast ega kannatajat, ei anna hinnanguid ega paku lahendusi. 

Eelkohtumised. Konflikti kõigi osapoolte eraldi ärakuulamine on esimene samm. Olenevalt juhtumist kaasame ka vanemate noorte puhul lapsevanemaid. Seejärel kohtume konflikti pealtnägijatega ja kuulame nemadki ükshaaval ära. Taastava õiguse puhul taotletakse, et lahendusi pakuksid konflikti osapooled ise, seepärast me lihtsalt küsime noore käest, mis juhtus, laseme tal sellest oma sõnadega rääkida nii palju, kui ta tahab meiega jagada. 

Seejärel võtame noore jutust mõned pidepunktid ja küsime, mis mõtteid ja tundeid need temas tekitavad. Küsime igalt asjaosaliselt, missugused olid nende suhted enne konflikti ja missugused on pärast. Seejärel uurime mõlema osapoole käest eraldi, keda ja kuidas on see konflikt mõjutanud.

Vajadused. Siis läheme konfliktipoolte vajaduste juurde. Piltlikult öeldes on konflikt jäämägi, mille veealuse osa moodustavad konfliktiosaliste katmata vajadused ja ootused, mille pärast nad nii väljakutsuvalt ja provotseerivalt käituvadki. Inimese vajaduste kohta on meil kaardid, kus on kirjas 34 vajadust, alates armastusest, toetusest ja sõprusest kuni usalduse ja austuseni. Näitame neid konflikti kummalegi osapoolele, et ta mõtleks, missugused vajadused on tal vaja rahuldada, et loole punkt panna ja et edaspidi selliseid asju ei juhtuks. Kui ta on seda teinud, palume tal rääkida, mida ta nende vajaduste all silmas peab, sest tihti näevad inimesed näiteks usalduse all väga erinevaid asju. Kui ta vajab mõistmist, siis uurime, kellelt ta seda ootab, lisaks küsime, mida ta ise selle nimel ära teha saab. Iga inimene saab oma vajaduste täitmiseks midagi ära teha. 

Ühine kohtumine. Pärast eraldi eelkohtumisi järgneb kõigi osapoolte ühine kohtumine. See on vabatahtlik. Kes ei taha osaleda, ei pea seda tegema, sest vastutöötajatest pole kasu. Noored on olnud enamasti nõus ühisel kohtumisel osalema. Algul on märgata natuke trotsi, kuid see hakkab kaduma juba pärast esimest küsimust „Palun jaga meiega, mis juhtus“. Noored saavad aru, et neid tahetakse ära kuulata, mitte neile hinnangut anda, neid suunata, süüdlast ei selgitata välja. Lisaküsimusi noortele ei esitata, et nad saaksid rääkida sellest, mida ise tähtsaks peavad. Paljude noorte nägudelt on olnud näha, et selline suhtumine on nende jaoks midagi täiesti uut, eriti neile, kelles koolis on harjutud nägema pahandusetegijat. Sellistel lastel kujuneb lõpuks hoiak, et neid ei kuula mitte keegi. Kuid meie erapooletud vahendajad annavad kõigile osapooltele võrdselt sõna ja varsti on trotsijadki valmis oma mõtteid välja ütlema. Hästi oluline on, et kõik saavad kordamööda sõna ja käiakse läbi kõik need küsimused, mida eelkohtumistel arutati. Teine range nõue on, et osapoolt, kes parajasti räägib, peab tähelepanelikult kuulama. Nii saadakse teise kohta teada asju, mida ei osatud temalt oodatagi. Näiteks üks põhikooli lõpuklassi õpilane ähvardas kord algklassilast. Laps ja tema vanemad olid hirmul, et ähvardus viiakse täide, ja last hakati autoga kooli viima. Ühisel kohtumisel oli lõpuklassi õpilane jahmunud, sest polnud mõelnudki ähvardust täide viia. Ta tunnistas, et oli käitunud rumalalt, ning selgitas, et tal oli halb tuju hoopis teiste asjade pärast. 

Kokkulepped. Ühisel kohtumisel pannakse kirja osapoolte kokkulepped, kus on välja toodud, mida keegi teeb selleks, et kõigi konfliktipoolte vajadused oleksid kaetud ja saaks selle loo juurest edasi liikuda. Ka kokkulepete sõlmimisel saab igaüks ise rääkida, teisi kuulata, küsimusi esitada ja sealt edasi kokkuleppeid sõlmida. Need kokkulepped on väga konkreetsed: kes, mida ja millal teeb? Kui lepitakse kokku, et toimub veel üks arutelu, pannakse kirja, millal see toimub, kes ja kus selle kokku kutsub ning kes osalevad.

Tuleb rõhutada, et taastava õiguse puhul peavad kõik konfliktipooled olema kokkuleppe kõigi punktidega nõus. Kui näiteks viiest inimest on üks mingi punkti vastu, siis see punkt kokkuleppesse ei lähe. Vastu olija käest küsitakse, kuidas tema selle punkti sõnastaks. Kokkuleppega peavad kõik nõus olema, muidu jäävad vastuolud tuha alla hõõguma.

Kas õpetajaid kaasatakse konfliktide lahendamisse?

Seda tehakse õpilase ja õpetaja või lapsevanema ja õpetaja konflikti korral. Need konfliktid on saanud tavaliselt alguse väikestest möödarääkimistest. Õpilane käitus halvasti ja õpetaja ei tahtnud teda enam oma klassi. Lapsevanem asus oma last kaitsma, kaasates kohaliku omavalitsuse inimesi, mis tegi lahenduseni jõudmise keerulisemaks, sest osa inimesi oli jõupositsioonil jne. 

Oleme kogenud, et õpetaja ja õpilase konflikti korral on vahel õpetaja see, kes ei ole valmis juhtunut arutama, väites, et lastele antakse liiga palju õigusi jms. Enamasti on õpetajad siiski aruteludes osalenud. Pärast on nii õpetaja kui ka lapsevanem olnud rahul, et loodi võimalus pingeid maha võtta. 

Koolides napib mõnikord konflikti lahendamise oskusi ja siis ongi taastava õiguse vahendajate abi vaja. Oluline tegur on ajaressurss. Näiteks üks lapsevanem rääkis meile, et neil oli koolis õpilaste vahel intsident, mis kasvas õpilaste ja koolitöötaja konfliktiks ning koolis kutsuti kokku ümarlaud. Paraku oli üks lapsevanematest sellel häälekas süüdistaja, mistõttu teine lapsevanem tundis ennast pärast ümarlauda kui läbipekstu. Ta ei saanud seal rääkida, kokkuleppeid kirja ei pandud, järgmisi samme ei arutatud ja ümarlaua mõte jäi talle arusaamatuks. Kui ta aga taastava õiguse protsessi läbi tegi, sai ta juba eelkohtumiste käigus oma seisukohad välja tuua. Ühisel kohtumisel kuulati ta ära, sest seal räägiti kordamööda, suhtuti üksteisesse lugupidavalt ning saadi aru ka teise poole tunnetest ja mõtetest. Taastava õiguse põhimõtete rakendamine on ajamahukas, kuid tasub end ära. Seda on tõdenud paljud koolijuhid.

Kas mõni õpetaja on keeldunud arutelul osalemast? 

Eelkohtumistele on tulnud kõik kutsutud õpetajad, kuid ühisel kohtumisel osalemisest on vahel keeldutud, ja selleks on igal osapoolel ka õigus. Kuna kõik osalevad taastava õiguse konfliktilahenduses vabatahtlikult, pole me ühtki õpetajat sundinud, ehkki on halb, kui õpilane peab suhtlema edasi õpetajaga, kellega ta pole saanud asju selgeks rääkida.

Oleme konfliktivahenduse rakendamisel täheldanud, et õpetajale võib olla õpilasega samal tasemel arutamine eneseületus, eriti kui ta ei usu, et see midagi muudab. Taastava õiguse lähenemine on õpetajalegi uus ja kõik uus tekitab teatavat kartust. Kui koolid taastava õiguse põhimõtetega paremini kursis on, tulevad nad palju kergemini kaasa. 

Lapsevanema ja õpetaja konfliktid … 

Juhtumeid on erinevaid, kuid meieni jõudnud on alanud sellest, et lapsevanem süüdistab õpetajat milleski, õpetaja aga peab süüdistust ebaõiglaseks, sest on enda arvates teinud olukorra parandamiseks piisavalt. Nii leiab õpetaja, et lapsevanemaga kokku saamine ei muudaks midagi. Õpetaja ei taha lapsevanemalt kuulda, mida ta tegema peab. Seda konflikti ei saa lahendada ka kõrvaline isik, sest ainult lapsevanem ja õpetaja ise teavad, mis vajadused neil katmata on. Kui vahendaja ütleb, et üks pool peab teise ees vabandust paluma, siis vastutab vahendaja selle eest, kui konflikt uuesti lahvatab. Seepärast ongi vaja, et konfliktipooled leiaksid ise lahenduse. Vahendajad saavad osapooli lahenduse suunas liikumise käigus ainult toetada. 

Millal jõuab taastav õigus igasse kooli?

Meie taastava õiguse vabatahtlikud, kelle hulgas on koolipsühholooge ja sotsiaalpedagooge, aitavad koolides konflikte lahendada. See on tasuta teenus ja koolidel on võimalik välise abi saamiseks meie poole pöörduda, sest nii saab teada, kuidas taastava õiguse meetodiga töötatakse. Edaspidi saab neid põhimõtteid juba ise rakendada. Meie inimesed võivad kooli kohale tulla, kuid arutelusid võib pidada ka koolivälisel ajal väljaspool kooli.

Viimasel ajal ongi koolide huvi taastava õiguse vastu kasvanud ja meiega on rohkem ühendust võetud. Selle üle on hea meel, aga tööpõld on veel väga lai et uut moodi konfliktilahendus valdavaks saaks. Eesmärk on, et koolid rakendaksid taastava õiguse viit sammu konflikti varajases faasis. Kui koridoris midagi juhtub, tuleb tegelda sellega kohe, mitte silmi kinni pigistada või mõni osapooltest lihtsalt direktori juurde saata. Mõlemale noorele tuleb sõna anda ja uurida, kuidas saab edasi liikuda. Paraku on koolis kõigil kiire ja nii jõutakse mõnigi kord tegelda vaid teo toime pannud noorega, kannatanu jääb aga tähelepanuta. Seda on lapsevanemad välja toonud. Kannatanu käest tavaliselt ei küsita, mida tema tundis ja mis ta mõtleb. Taastav õigus annab ka kannatanutele võimaluse selgitusi anda.