Sotsiaal-emotsionaalse (edaspidi SE) pädevuse arendamisega seoses võib kirjeldada mitmeid väljakutseid, kuid ka edulugusid. Kindlasti on läbimõeldud strateegia see, mis aitab paremini mõista, kuidas kool tervikuna arengule kaasa saab aidata. 

Kui räägime SE-pädevuse arendamisest koolis, siis võib tulla pähe mõte, et see tuleb kodust kaasa või areneb iseenesest ja eelkõige toetab seda klassijuhataja, või siis sobib inimeseõpetuses mõne tunni teemaks, kuid ei puuduta kõiki koolipere liikmeid. Seega ei pruugi tegelikkuses kõik näha, et SE-oskuste õppimist ja arengut on vaja süsteemselt toetada. Paljud õpetajad siiski mõistavad selle pädevuse toetamise olulisust, kuid samas tunnistavad, et ei saa täpselt aru oskuste teaduspõhisest arendamisest − teadmisest, mida ja kuidas teha, et see toimiks.

Mõnel juhul rakendatakse tõenduspõhist lähenemist, näiteks võib entusiastlik klassiõpetaja olla liitunud programmiga, mis toetab süstemaatiliselt klassi tasandil õpilaste SE-pädevusi. Programmi rakendades on ta märganud olulist arengut õpilaste SE-oskustes ning seda kinnitavad ka uurimuse tulemused. Koolijuht tunnustab õpetajat ja nendib, et ka paralleelklassi õpilastele oleks seda programmi hädasti vaja. Kuid juhtub sedagi, et eestvedaja õpetaja lahkub koolist ning koos temaga lahkub ka programm. Juhtkonnal on raske võtta initsiatiivi ning toetada õpetajaid, kui endalgi puudub kooliterviklik arusaam sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste toetamisest ning pole ka selgeid juhiseid. Kas kõlab tuttavalt?

Ei saa öelda, et SE-pädevusi arendataks süsteemselt ja rakendataks terviklikku ja järjepidevat lähenemist pädevuse toetamisele. Heal juhul oskab õpilane rakendada mõnda oskust ühes tunnis, kuid ei suuda seda teadmist järgmisse olukorda praktikas kaasa võtta. Koolid saavad aru SE toetamise olulisusest, kuid alati ei jõuta selle süsteemse rakendamiseni nii, et mõju oleks tõenduspõhiselt märgatav kõigil õpilastel. OECD mullune õpilaste SE-oskuste uuring tõi välja, et koolide vahel ei ole õpilaste SE-pädevuses suuri erinevusi, küll aga on olulised erinevused kooli sees ning üheks põhjuseks on arvatavasti kolleegide õpetamispraktikate ja uskumuste erinevused. Teiseks põhjuseks võib ka olla, et SE-pädevuse arendamist ei ole õppekavadesse sisse toodud sama detailselt ja üheselt arusaadavalt nagu ainepädevuste puhul. 

Tegeliku tulemuse saavutamiseks on vaja SE-teemasid toetada kõigis ainetundides, samuti igapäevases tegevuses. See ei ole aga võimalik kõigi õpetajate vastavate teadmiste-oskuste ja motivatsiooni ning vajaliku (aja)ressursita. Sotsiaal-emotsionaalset õppimist uuriv ja seda toetavaid praktikaid välja töötav organisatsioon CASEL rõhutab, et süsteemne SE-pädevuse arendamine tähendab tegutsemist eri tasanditel: nii klassiruumi, kooli kui ka kogukonna tasandil. Toetudes eelmisel aastal Õpetajate Lehes ilmunud SE-pädevuse teemalistele artiklitele, on seekord fookuses kooli tasandil juhtimine. Miks just juhtimine? Kuidas on SE-pädevused juhtimisega seotud?

Juhi sotsiaalsed ressursid

Paljudele on ilmselge, et klassiruumis toimuvat mõjutab ning õpilaste arengut toetab enim õpetaja. Vähem tuntud teadmine on aga see, et õpetajaga sarnaselt on tähenduslikult suur mõju õpilaste õppimisele koolijuhtimisel. Eelkõige on see mõju küll kaudne, kolleegide ja eri juhtimisstrateegiate kaudu, alustades SE-pädevuse temaatika tähtsustamisest ja sidumisest kooli eesmärkidega, personalivaliku ja õpetajate professionaalse arengu toetamisega, aga ka üldisemalt koolikultuuri mõjutajana. Samas on juhil ka otsene mõju, suheldes nii õpilaste kui ka õpetajatega – eeskuju, inspireerija või eestvedajana.

Ontario juhtimisraamistiku kohaselt on inimesel erinevad ressursid, mida juhtimistegevustes kasutada ning mis on varasemalt juhtidel oma tegemistes aidanud edu saavutada. Üks oluline tahk on sotsiaalsed ressursid. Need hõlmavad inimese oskust emotsioone tajuda, juhtida ja tegutseda emotsionaalselt sobival viisil. See oskus aitab juhil mõista kolleegide, sealhulgas iseenda, tundeid, mõtteid ja käitumist omavahelises suhtlemises ning tegutseda toetaval viisil. Empaatiline ja aktsepteeriv suhtumine oma kolleegidesse loob hea pinnase usalduslikuks töösuhteks. 

Heade sotsiaalsete ressursside omamine aitab mõista oma kolleege ja toetada nende oskuseid oma emotsioonidega toime tulla ning emotsionaalsetes olukordades otsuseid teha. Emotsioonid on iga inimese loomulik osa, emotsioonide juhtimise oskusega on aga võimalik teadlikult neid suunata ja väljendada ning panna iseenda heaks tööle.  Juhtimisstrateegiate rakendamisel on sotsiaalsete ressursside kasutamine üks kindel juhtimise edukuse võti. Ka värskes koolijuhtide uuringus tõid juhid välja, et peavad oluliseks esmalt inimesi tundma õppida, ning mainisid, et õpetajatele on oluline juhi vahetu siirus, ausus ja sõprus ning tunne, et neid oodatakse iga päev kooli. 

Eesti koolid on paljuski autonoomsed oma tegevuses ning meie haridussüsteemis ei olekski kohane anda kooliülest juhist, kuidas SE-oskuseid arendada. Samas on koolidel siiski tarvis tuge, et olla kursis tänapäeva teadmistega ja teha tõenduspõhiseid valikuid. Kõige paremini tunnevad koolid ise oma kogukonda, piirkonda, traditsioone ning eripärasid. Seda kõike arvesse võttes saab tõenduspõhiseid soovitusi kuulda võtta ning luua koostöiselt ise oma meeskonnaga koolile vajalikud lahendused. Ühiselt loodud lahendused on jätkusuutlikumad ning lähevad inimestele päriselt korda. Koostöise koolikultuuri loomine ja hoidmine on üks võtmekohtadest, aga ka suurim väljakutse. Individualistlikult lähenemiselt koostöisele üle minnes peavad kõik oma mugavustsoonist väljuma ning hakkama ühiselt mõtestama kõike seda, mida koolis tehakse, et jõuda mitmekülgsemate, süsteemsemate ja kiiremate lahendusteni. 

Koostöist koolikultuuri saab arendada jagatud juhtimise kaudu. Kõige suuremat mõju õpetajate enesetõhususele, nendevahelisele usaldusele ja akadeemilisele võimekusele avaldab just strateegiliselt planeeritud jagatud juhtimine. Jagatud juhtimine, millel lastakse omasoodu tekkida, pole selgeid rutiine või rolle ning võrdset kohtlemist, ei vii sihile. Jagatud juhtimisel on oluline märgata iga kolleegi potentsiaali ning aidata tal leida enda roll kooli arengu edendamisel. Klassiõpetajas, kes hakkas üksinda klassiruumis SE-oskuseid toetama, peitub tohutu väärtus oma koolis selle teema arendamisel! 

Miks mitte luua ühine õpiruum ja õpiaeg kolleegidega, kus see õpetaja saaks juba oma teadmiste ja kogemuste pealt teisi toetada, ning areneks välja praktika, mis omakorda toetab sedasama õpetajat?! Ta ei ole siis enam teemaga üksi ning kolleegid on oma teadmiste ja kogemustega lahendusi rikastanud. Selline ühisõppimine on hariduse tulevik, toetab õpetajate professionaalset arengut ja arendab kooli tervikuna ühiste nägemuste kaudu. Juhi oskus tekitada selleks aega ja kohta, usaldada oma õpetajaid eestvedamises ja arendustöös ning olla ise ka valmis oma praktikat muutma on tohutult toitev. Rakendades sotsiaalseid ressursse, tunnevad õpetajad end muutuste loomisel ja riskide võtmisel turvaliselt ja toetatuna. Kui aga sihtkipub ära kaduma, siis aitab juht fookust hoida õpilaste SE-pädevuse arendamisel. 

Vaeslapse ossa jääb tihti õpetajate ja kolleegide tunnustamine, mida ka koolijuhtide uuring kinnitab. Tunnustamine aga ei tähenda tingimata aukirjade jagamist, rahalist lisatasu või lisaülesandeid kooliarenduses, ilma et teisi kohustusi vähendataks. Tunnustada saab ka näiteks kolleegide hirme ja tundeid aktsepteerides, personaalset tuge pakkudes, kuulates ja arvestades ning siiralt ja vahetult tänades igapäevastes olukordades. Juht paneb omaenda sotsiaalsete ressursside juhtimispraktikatesse rakendamisega aluse SE-pädevuse tõenduspõhisele kooliterviklikule toetamisele.

Vaimset tervist toetav arenguprogramm

SE-pädevus on ääretult oluline ka iga õpilase vaimse tervise ja heaolu toetamisel. Siingi kehtivad samad põhimõtted: tulemuse saavutamiseks peab pakutav tugi olema süsteemne, tõenduspõhine ja toimima kõigil kooliastmetel, olema integreeritud õppekavasse ning kaasama kogu koolipere. SE-oskuste süsteemse arendamise toetamisse panustavad muuhulgas Tallinna Ülikool ja Tervise Arengu Instituut. Koostöös katsetatakse 2021/2022. õppeaastal Tulevikukooli metoodikast lähtuvat vaimset tervist edendavat arenguprogrammi, kus osalevad koolimeeskonnad püstitavad vaimse tervisega seotud eesmärgid ning asuvad ellu viima just oma kooli konteksti kõige paremini sobivat muudatust. Katseaasta kogemus näitab, et mitmedki koolid valisid nii oma muutuse fookuseks just SE-pädevuse toetamise. Arenguprogrammi seminarides toodi välja ka kitsaskohti, mis osalevates koolides SE-pädevuse arendamist pärsivad: eeskätt õpetajate enda oskuste nappus, samuti eestikeelse toetava infomaterjali puudus, õppekavade tihedus ning vähene kooli ja kodu koostöö. 

Ühe hea praktikana võib lisaks vaimset tervist toetavale tulevikukooli programmile välja tuua Avatud Kooli mudeli, kus õppetöö planeerimisel ja läbiviimisel on samuti fookuses õpilaste sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused. SE-pädevused kajastuvad kooli õppekavas, seda toetavad koolipäeva komponendid, projektid ja õppekäigud ning sekkumised ja programmid, millega kool on liitunud. Eelkõige aga saab iga õpilane tuge oma kontaktõpetajalt, kes teab ja toetab oma õpilaste arengut ning hoiab ka lastevanematega koostöist suhet.

Kokkuvõtteks. SE-pädevuste terviklik toetamine on äärmiselt oluline ka kooli tasandil ning juhtimisel on suur mõju õpilaste õppimisele. Juhina oma sotsiaalsete ressursside ja tõenduspõhiste juhtimisstrateegiate järjepidev kasutamine viib aeglaselt, aga kindlalt soovitud arengu saavutamiseni. Sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamise programmist „Meie maailm“ annab ülevaate selle sarja järgmine artikkel.

---

Loe ka:

• „Miks tasub sotsiaal-emotsionaalsest pädevusest üha rohkem rääkida?“,  ÕpL, 22.10.21

• „Suhted, tunded ja matemaatika“, ÕpL, 19.11.21

• „Kuidas jõuda teadmise juppidest õpetamises rakenduva süsteemini?“, ÕpL 17.12.21