Aeg-ajalt võib kel tahes tekkida vajadus panna kirja mõne inimese päris- või nii-öelda kodanikunimi ühes tema pseudonüümi ehk varjunimega – olgu siis Twitteri-postituses või klassikirjandis, mingis reklaamtekstis või nekroloogis. Kuidas teha seda võimalikult lihtsalt ja ökonoomselt, sattumata seejuures vastuollu õigekeelsuse ja hea stiiliga?

Inglise keele pideva pealekäimise ajastul turgatab paljudele esimese võimalusena kindlasti pähe aka (ka A.K.A. või AKA või a.k.a.): Romain Gary aka Émile Ajar, David Cornwell aka John le Carré ja nii edasi. See, väljendi also known as ‘tuntud ka kui’ lühend, pärineb ilmselt 1950. aastate Ameerika inglise keelest, täpsemalt USA politseižargoonist, kus ta võimaldas mugavalt osutada kurjategijate hüüd- ja varjunimedele. Ent laiemalt hakkas aka arvatavasti levima ülimat lühidust ja rutakust taotleva internetislängi kaudu. Aega ja ruumi see sõna tõepoolest ka säästab, kuid pidagem silmas, et eesti keeles on tegemist kõnekeelse anglitsismiga, mis kirjakeelde hästi ei sobi. Liiatigi tuleb aka tsitaatlaenuna kirjutada kursiivis, mida selle sõna tarmukamad pruukijad aga enamasti teha ei tea – või siis ei viitsi.

Aka’st vanem – ja vahest ka väärikam – asjakohane tsitaatlaen on ladina alias ‘teisiti, teise nimega’: Robert LeRoy Parker alias Butch Cassidy, Harry Alonzo Longabaugh alias Sundance Kid ja nii edasi. Selle laenu hindavad eesti keele sõnaraamatud kirjakeelseks – muidugi tingimusel, et ta on tsitaatsõnana kahe nime vahel jällegi kenasti kaldu müksatud.

Kes võõrkeeli kasutada ei riski ja kursiiviga jännata ei taha, sellele pakub mõistagi üksjagu valikuid ka eesti keel. Näiteks on siin võtta väljendid „tuntud (ka) kui“ ja „teise nimega“: Norma Jeane Baker, tuntud (ka) kui Marilyn Monroe; Maurice Joseph Micklewhite, teise nimega Michael Caine. Kellele need võimalused kohmakad tunduvad, see võib leida abi sõnast „ehk“: Edson Arantes do Nascimento ehk Pelé.

Edasi on võimalikud juba kõikmõeldavad täpsustavad väljendid, näitamaks, mis ala inimese ja mis laadi pseudonüümiga õieti tegemist on: Marie-Henri Beyle, kirjanikunimega Stendhal; Charles-Édouard Jeanneret-Gris, kunstnikunimega Le Corbusier; Lucille Fay LeSueur, näitlejanimega Joan Crawford; Nathaniel Adams Coles, artistinimega Nat King Cole; Doris Kappelhoff, esinejanimega Doris Day; David Seth Kotkin, lavanimega David Copperfield – mis aga parajasti konteksti passib. Ja soovides alustada pseudonüümist, sobivad variandid nagu „El Greco, pärisnimega Dominikos Theotokopulos“, „Batman, kodanikunimega Bruce Wayne“, „Sting, ametliku nimega Gordon Matthew Thomas Sumner“, „Mata Hari, tegeliku nimega Margaretha Geertruida MacLeod“.

Kogu selles nimetüüpide virvarris peab jääma valvsaks sageli väikeste, ent siiski oluliste tähenduserinevuste suhtes. Näiteks „lavanimi“ on paljudes kontekstides „esinejanime“, „artistinime“ ja „näitlejanimega“ sünonüümne, ometi võib eksitada selle kasutamine näitleja puhul, kes teeb kaasa üksnes filmides ja lavalaudadel üles ei astugi. Ettevaatlik tasub olla ka „valenimega“. Etümoloogiast hoolimata (kreeka pseudōnymos < pseudēs ‘vale’ + –ōnymos ‘-nimeline’) ei ole „valenimi“ siiski „pseudonüümi“ absoluutne sünonüüm, vaid tähistab pigem üht pseudonüümi alltüüpi – nime, mida pruugitakse enda tõelise isiku varjamiseks enamasti ebaausal eesmärgil.

Viimaks tuleb veel hoiatada kiusatuse eest tõsta pseudonüüm nii-öelda kesknimeks ja markeerida siis jutumärkidega (Isabelle „Zaz“ Geffroy). See, ameerikalik komme võib tekitada üksjagu segadust, sest ameeriklased toimivad nii hoopis hüüdnimede (Margaret „Iron Lady“ Thatcher), mitte pseudonüümidega, mis on kaks erinevat asja. Kusjuures eesti keeles võiks säärast ameerikalikku malli vältida isegi hüüdnimede kirjutamisel. Meil ju nimesid, ka hüüdnimesid jutumärkidesse ei panda. Päris- ja hüüdnimi sobib siduda jällegi sõnaga alias või „ehk“, või siis kasutada selle jaoks sulge: Margaret Thatcher alias Iron Lady, Margaret Thatcher ehk Iron Lady, Margaret Thatcher (Iron Lady). Neid võimalusi hindavad loomulikumaks ja tavakohasemaks meie keelekorraldajadki.